1. osa: sisetunne

Olen end kogunud, et meie (veel lõpetamata) lugu korralikult kirja panna ja täna tuli see vaim peale. Tunnen, et justkui võlgnen teile selle loo. Teile, kes te meile suvel nii väga kaasa elasite, meile häid soove saatsite ja tuge pakkusite. Kui algul sulgusime oma muresse, siis ühel hetkel otsustasime seda jagada ja teie sõnad andsid meile jõudu. Meie lugu pole pooltki nii traagiline kui paljude teiste omad, meie intensiivis veedetud aeg oli sealsete 600-800 grammiste lapsukeste kõrval kergemate killast. Meie mure kahvatus ema oma kõrval, kelle laps veetis seal juba pikki kuid ilma suuremate väljavaadeteta. Aga meie jaoks oli see mõningatel hetkedel siiski kui maailma lõpp, sest see on meie laps ja meie lugu. Alustan algusest.

Sisetunne. Kõik sai alguse mu sisetundest ja see kogemus õpetas mulle enam kui iial varem, et ema sisetunne on enamasti õige. Ja ma teadsin esimesest ööst, et midagi on valesti. Kui E. sündis, oli ta koheselt väga isukas, veetis rinnal terve tunni ja terve esimese öö, aga järgmisel hommikul kaotas ta isu ja hakkas oksendama. Palju. Lootevett, millel neoonrohekas varjund. “Need on looteveed ja see on täiesti normaalne,” julgustas õde. Aga miks ta isu kadus? Ja miks ta hakkas rinnal öökima (ja seda mitte nibust tingituna, ta sõi ja siis öökis). Arutlesime õega, et ehk on magu veel vett täis ja imemine paneb mao tööle ja vallandab sellesama okserefleksi. Niisiis ootasin, et kõik veed oleks välja oksendatud, küll siis isu naaseb. Teine mure oli meie jaoks mekoonium ehk beebi esimene väljaheide, mille ta peaks esimestel päevadel väljutama. Teise elupäeva õhtuks polnud ta seda ise teinud ning teda aidati gaasitoruga. Seejärel kakas ta veel ise kahel korral. Olime rahul ja uhked. Ja rumalad.

Oksendamine jätkus terve 2. elupäeva ja sellele järgneval ööl küsis lapsuke pidevalt süüa, aga rinnal hakkas mõne minuti möödudes vastikusest grimasse tegema ja loobus. Samas siiski sõi, piima jagus, muidu oli igati tubli ka lastearsti meelest ja 3. päeval lubati meid koju. Kodus oli edukamaid ja vähem edukamaid söömisi, aga muidu kõik justkui sujus. Ent siis ta enam süüa ei tahtnud, kaal oli veelgi langenud (meil oli kodus beebikaal), mähkmed jäid aina kuivemaks. Ja siis ta oksendas esimest korda. Ja see polnud lootevesi, see oli neoonkollane sinepise tekstuuriga okse, ninast ja suust. Aga oksendamine on normaalne? Ja pärast seda ta justkui jälle ikkagi sõi. Andsin aega, jälgisin, ootasin. Aga sees hakkas kasvama see miski-on-valesti tunne. Järgmisel päeval oli see nii hull, et ma ei suutnud süüa, jälgisin ja vaatasin ja katsusin ja kaalusin teda. Ühel hetkel oli ta mu rinnal, vaatas mulle suurte silmadega otsa, tegi valu- ja öökimisgrimassi ja oksendas. Rohkem kui eelneval päeval. Ja oksendas veel. Kutsusime kiirabi.

Kiirabi tuli ruttu, pojakest katsuti-uuriti-vaadati. Küsiti, ega teda ole pillatud ja muud rutiinsed küsimused. Aga kui toredad nad olid, kui mõistvad ja armsad ühe värskelt sünnitanud ja nutetud silmadega naisega, kellel murelaps süles ja tema 2,5-aastane segaduses vennake oma emme reie küljes. Loomulikult ei diagnoosinud keegi beebit meie suvisest õhtupäikesest kuldses, aga ometi tol hetkel minu jaoks nii sünges magamistoas. “Ehk on mingi soolesulg ja nad saavad kuidagi aidata tal asjad käima saada,” arutles last läbi vaadanud naine mõtlikult, kuid siis suunati mind pakkima, et laps siiski erakorralisse viia. Viskasin kotti talle vahetusriideid ja mähkmeid, endale kui äsjasünnitanule hunniku sidemeid ja uksel tuletas kiirabiga tulnud meesterahvas (kuidas neid õige nimetada on? Arstid? Õed?) lahkelt naeratades telefonilaadijat meelde. Jah, laadija… Natuke nagu sa-oled-nüüd-kaua-kodust-ära sümbol. Ma ei suutnud seda olukorda uskuda. Olin meie esimese lapsega kaks nädalat haiglas ja niivõrd õnnelik kui saime teisega tulla perepalatist otse koju, panna lilled vaasidesse ja hakata nautima meie esimest suve neljaliikmelise perena. Aga astusime koduuksest välja, klammerdusin beebi külge ja hoidsin teda enda vastas, seljataha jäid nii need lilled kui abikaasa koos vanema pojaga. “Me käime lihtsalt kontrollis, see on midagi lihtsat, vastsündinutega ikka juhtub,” korrutasin endale mõttes julgustuseks. “Me tuleme ööseks tagasi, halvemal juhul äkki homme,” kinnitasin endale. Joke’s on me. Uuesti tõime me oma pesamuna üle selle ukse alles 33 päeva hiljem.

Erakorralises me pikalt ootama ei pidanud, 4-päevase privileegid. Kaaluti, mõõdeti temperatuuri ja saadeti kõrvaltuppa valvearsti ootama. Oli laupäev ja suveõhtu, haigla oli kuidagi tühi. Haigla oli üleni kuldne, väljas oli mu lemmikaeg: suvine õhtupäike. Ometi oli seal, nagu koduses magamistoaski, nii kõle ja rusuv. Valvearsti ootasime 15-20 minutit, seejärel vaatas temagi lapse üle, esitas enam-vähem samu küsimusi, mida kiirabigi ning ütles sõnad, mida ma kuulda ei tahtnud: “Me võtame ta sisse.” Mu süda vajus saapasäärde. Kusjuures, nädalake hiljem öeldi mulle need samad sõnad uuesti ja siis tahtsin ma õnne- ja tänutundest lõhki minna ja tahaksin siiani seda öelnud arsti kallistada. Aga sinna me alles jõuame.

Meid suunati Lastehaigla imikute ja vastsündinute osakonda, mis oli mulle tuttav juba esimese lapse ajast 2016. aasta novembris. Saime erapalati, mulle toodi paberileht lapse kohta päeviku pidamiseks (temperatuuri mõõtmine 4x ööpäevas, diurees, söödud kogused, kaal jne – see roosade servadega leheke on tuttav kõigile emadele, kes oma pisikestega seal viibinud). Istusin voodiserval ja ootasin arsti, ootasin mingitki vastust ja infot. Ühel hetkel tuli õde ja ütles, et viib lapse vereproovide ja kanüüli paigaldamise jaoks (ta taheti kohe tilga alla panna, sest tal oli juba kerge vedelikupuudus viimaste päevade toiduprotestist) protseduuriruumi. Ma oleksin pidanud kaasa minema, mul oli see õigus, aga kuidagi šokis ma lihtsalt ulatasin oma poja talle, vaatasin, kuidas ta mu pambuga minema kõnnib ja katsin kõrvu kinni, sest ehkki protseduuriruum oli eemal, tundsin ma oma lapse nutu kaugelt ära. Lõpuks toodi mu torgitud linnupoeg mulle tagasi. Kirjutasin abikaasale nimekirja asjadest, mida meile tuua ja ootasime koos arsti. Laulsin talle väljamõeldud laule, vaatasin teda ja olin mures. Ma olin nii-nii mures, see oli füüsiliselt haiget tegev mure. Mul olid justkui okkad rinnus, mis ei võimaldanud mul täielikult sisse-välja hingata. See hingamise teema püsis mul veel vähemalt kuu pärast koju saamist.

Tuli arst ja valmistusin kuulama, mis edasi. Ajasin end voodiservale asjalikult istuli, nii hästi kui vaid mõnepäevased õmblused seda võimaldasid. Läbi lillede ja püüdmata mind paanikasse ajada ütles arst, et nad eelistaksid ta viia intensiivraviosakonda jälgimisele. Ainus, mis minu kõrvu kogu tema jutust helisema jäi oli “intensiiv”. Intensiiv on ju halb. Sa ei taha olla intensiivis. Nädal hiljem aga vägagi tahtsin ja intensiivist sai mulle armsaim koht kogu kompleksis. Jõuame sinna. Vabandan oma etteruttamist… Kuidas ma tahaks sellest õudusest üle hüpata ja mööda rutata. “Seal on 24 tundi valvsad õed ja me saame teda paremini jälgida. Tahaksime võtta mõned proovid, teha mõned pildid ja analüüsid,” rääkis ta selle pilguga, mida ma nägin arstide silmis järgnevatel nädalatel palju. Selle mul-on-nii-kahju-ja-olen-ka-mures-aga-jään-professionaalseks pilguga.
“Kas… kas ma võin kaasa tulla?” küsisin ma, kirudes end, et lapsik nutuvõre mu suu ümber reetis kui läbi ma juba omadega olin. Juba. Ja see oli ju alles algus.
“Loomulikult, teiega koos lähme.”
Olin tänulik, et ei pidanud panema teda sellesse “plastikust künasse”, milleks me naljaga juba sünnitusmajas imikute ratastel voodeid nimetasime, vaid võisin hoida enda süles. Kõndisime läbi koridori, läksime lifti. Läbi pika koridori, mis ühendas meid peamajaga. Läbi järgmise koridori. Järgmisse lifti. Klammerdusin oma pambu külge, hoidsin teda vast tugevamalt kui tarvis oleks olnud. Mitte selle pärast, et oleksin kartnud teda pillata. Selle pärast, et ma tundsin, et ta võetakse minult kohe ära. Ta oli aastaid mu soovides, üheksa kuud mu kõhus ja vaid veidi jõudnud olla mu süles. Ärge võtke teda minult ära, isegi mitte protseduurideks. Palun!

Intensiivraviosakonda sisenedes oli kogu mure sees mul üks väike valgusekiireke. “Kui ilus siin on,” mõtlesin ma jätsku oluliselt kaasaegsemasse osakonda sisse jalutades. “Nagu Grey anatoomia,” jätkusid mu mõtted nähes valdavalt 20ndates ja väga kenasid õdesid, nii mees- kui naissoost. Jõudsime oma palatisse, kus ootas kuvöös, mille ümber juba sagis õde ja mille kõrval ootas intensiivi selle päeva valvearst. Ma ei tea, kas tohin nimesid nimetada ega tee seda igaks juhuks, saagu temast siis hetkel Dr. K.  Aga sellest naisest (kas näete kui tugevalt ma tahaksin siiski isikule vihjata ja teda kiita?) sai keegi, keda nähes mind valdas seal ja edaspidi alati rahu. Ta oli täpselt see, keda ma sinna kuvöösi kõrvale seisma vajasin. Ja see, kellega kas või põgusalt vestlemine järgnevate nädalate jooksul sisendas mulle, et me oleme heades kätes ja mitte ainult professionaalses mõttes, vaid kätes, millel jagus meie lapse jaoks ka inimlikku hellust. Neid käsi oli intensiivis rohkelt ja räägin neist veel. Mul paluti laps kuvöösi tõsta ja see hetk oli minu jaoks hirmus. Ma ei teadnud, kaua ta seal peab olema. Millal ma jälle teda sülle saan võtta? Tegin talle igaks juhuks kümme või enam musi, tõmbasin kopsud tema magusat beebilõhna täis, et sellest meie järgmise kohtumiseni jätkuks (ei jätkunud koduteenigi) ja panin ta asemele, mille õde oli talle pehmetest pleedidest hoolsalt ette valmistanud. Üks andur, teine andur, kolmas… Enne kui arugi sain, oli mu pehmes beebist saanud üks suur juhtmepundar. Ka toidult võeti ta maha ja turgutuseks jäeti esimeste vastusteni tilk.

Meile räägiti esimesi esialgseid ideid. Sümptomid, alates sellest, et ta ei teinud oma esimest kakat ise, jätkates isutuse ja oksendamisega viitasid, et kusagil on soolesulg. Mis seda aga põhjustab, seda hakatigi nüüd uurima.
“Kaua me võime tema juures olla?” küsisin toeks abikaasa külge klammerdudes. Ta oli kusagil mu “too mulle pesu, see valge korgiga kreemipurk vannitoast ja… ” ning “meid viiakse intensiivi” sõnumite vahepeal haiglasse kohale tormanud. Vanem poiss, õndsas lapselikus teadmatuses ja öisest autosõidust elevil, ootas tädiga haigla ees autos.
“Olge kas või 24/7 siin, iseasi kui mugav 24 tundi neil toolidel on,” naeratas arst. Leebelt soovitas ta mul siiski puhata ja ütles, et iga kell võib õdedele helistada ja lapse kohta uurida kui öösel mure und peaks peletama. Kuidas ma lähen tema juurest ära? Aga teadsin, et ma ei saa jääda ööseks sinna oranžile tugitoolile istuma, mu kaheaastane ootas autos ja kell tiksus juba üle üheteistkümne õhtul. Kuidagi mingis udus silitasin läbi kuvöösiava oma lapsukese pead, leidsin tee tagasi teise majja oma asjadele järele palatisse, kus pidime koos olema hakkama ja kuhu oli vahepeal pimedus laskunud. Siis sõitsime koju. Autos käis Junius Meyvanti “Floating Harmonies”.