ANNA ELISABETH

Öö möödus ootuspäraselt ehk väga raskelt. Vanem laps jäi autos magama ja tõstsime ta oma voodisse. Kaisutasin teda natuke aega ja olin tänulik, et ta on oma kodus ja oma voodis, meie juures. Anduriteta, plaastriteta. See on muide miski, mida olen alati öelnud, ka enne kui laps haiglasse läks. Kui sa saad õhtul vaadata oma lapsi magamas oma kodus, oma voodis, oma pidžaamas ja seljataga on päev, kus nad said süüa, mängida ja naerda, on sul kõik olemas. Kõik! Igal inimesel on oma õnnehetked, mis neisse suurima rahulolu toovad ja minu jaoks on see alati olnud oma nohiseva poja teki kohendamine kui ta on juba kaugel unemaal.
Seejärel läksin vannituppa ja pumpasin rinnad piimast tühjaks. Valasin selle piima kraanikausist alla. Kiiruga ei järginud ma väga hügieeninõudeid, et seda sügavkülmutada passiks, lisaks olin terve päeva kas nutnud või nuttu tagasi hoidnud ja otsustasin, et selles piimas on rohkem stressi kui toitaineid. Magamistoas oli beebi tühi voodi ja pesa, haarasin ühe teki ja nuusutasin seda, aga see ei lõhnanud nagu tema. Liiga vähe oli ta jõudnud selle teki all magada enne kui haiglafliisi alla kolis. Võtsin kaissu karu, mille mu ema oli lapsele kojutoomise päeval kinkinud, süüdistasin end järgnevad kaks tundi selles, et ma varem kiirabi ei kutsunud ja uinusin millalgi vastu hommikut.

Hommikul tuli mu ema vanema poja juurde ja sõitsime abikaasaga intensiivi. Nüüd võtan kirjutamise kõrvale appi oma telefoni Messenger’i kus ema ja õde aktiivselt kogu aeg kursis hoidsin, sest järgnev kuu on minu jaoks muidu üks suur segane sulam. Nii, see oli 30. juuni, pühapäev. Intensiivipalat oli päevavalges vähem hirmus ja nägin ära ka meie esimese palatikaaslase, imearmas 4-aastane poiss, kes oli eelneval ööl rahulikult tekkide varjus tudunud, kuid nüüd ajas oma emaga juttu. Kummalisel kombel, ehkki mu enda mõnepäevane kurnatud varandus hingas tasakesi sealsamas, oli mul palatikaaslastest rohkem kahju. Sest olin juba jõudnud mõelda, et kui üldse lapsega haiglas olla, siis vastsündinuga, kes peamiselt magab, aga seda mäletama ei jää. Väljas lõõskas suvi, see neljane tegelane oleks pidanud praegu õues ringi tormama ja kodus ulakusi tegema, mitte võõras voodis pikutama ja igal õhtul oma emmega hüvasti jätma. Aga ärge saage valesti aru: ilmselgelt on tõsisemalt haigele lapsele parim koht siiski haigla ja peame olema tänulikud, et elame ajal ja kohas, kus meil on võimalik saada vajalikku abi. Tervitasime oma pisikest, nägime uusi plaastreid ja kanüüli, mis vihjasid vahepealsetele vereproovidele ja kinkisid õõvastava teadmise, et minu teadmata on ta vahepeal nutnud ja lohutust vajanud, aga ma ei olnud tema jaoks seal. See kujutluspilt oli kogu haiglasoleku aja minu jaoks raskeim.

Vahetult pärast kohale jõudmist astus meie juurde arst. Uus nägu (hiljem õppisin, et iga päev on seal osakonnas erinev valvearst, n-ö igapäevased esmaspäevast reedeni olid resident ja osakonna juhataja, neid nägime pea igapäevaselt). Ta oli veidi vanem ja tõsisem kui möödunud õhtu naine, keegi kellega mul oli algul raske end hästi tunda. Ehk oli asi selles, et ta ei vaadanud meile otsa, kui ta meiega rääkis. “Miks?” arutlesin. “Kas asi on nii hull, et ta ei tihka meile otsa vaadata? Või ongi ta selline?”. Ma ei tea, miks ma kipun inimesi alati üleanalüüsima, aga sellises olukorras haarad sa kinni igast asjast ja püüad seda tõlgendada. Niivõrd raskes olukorras enamjaolt ikka enda kahjuks. Ta hakkas meile räägima Hirschsprungi tõvest, mida nad sümptomite ja eelmisel ööl tehtud pildi põhjal kahtlustasid, kuid mida sajaprotsendiliselt ilma koeproovita (vist? Nüüd ja edaspidi vabandage mu meditsiinialaste terminite ja teadmiste vajaka jäämised) diagnoosida ei saa. Tõvele viitasid tugevalt sümptomid ja möödunud ööl tehtud röntgenpilt. Põgusalt siis: Hirschsprungi tõbi on soolehaigus, mille korral mingi osa jämesoolest ei tööta, st sealsed närvirakud ei lükka väljaheidet edasi. See tekitab omakorda soolesulu, mis võib tähelepanu ja ravita jäädes viia ohtliku ummistuse ja põletikuni. Lihtsalt öelduna siis. Seda kõike meile nii detailselt sel hetkel ei seletatud, aga sõber Google on iga paanikas ema parim (ja halvim) sõber.

Mõne aja pärast tuli kirurg meiega vestlema ja saime nii palju targemaks, et tõenäoliselt tuleb opereerida, aga hetkel on E. jälgimisel ja teda püütakse kakamisel vajadusel gaasitoruga pisut aidata. Kirurg meeldis mulle kohe. Ta oli küll tõsine, konkreetne ja ei öelnud midagi lihtsalt selleks, et me end paremini tunneks. Vastupidi, ta tõi välja ka kehvemaid stsenaariume. Aga midagi tema olekus ja kindlates kätes (kuidagi automaatselt vaatasin ma kohe ta käsi) tekitas minus kindlustunde, et kui mu beebi peaks minema operatsioonile, usaldan ma seda meest. Tahtsime jääda tema juurde, aga kurnatud pisike peamiselt magas oma inkubaatoris, lisaks kippus mul kogu aeg nutt peale ja ma ei tahtnud seda teha õdede ja teiste patsientide silme all. Selleks oli vanemate puhketuba. Intensiivi kõrval on diivani, kööginurga ja isegi duširuumiga toake intensiivilaste vanematele. Enamjaolt olin seal järgneva kuu jooksul üksi, istusin ja vaatasin kaasa toodud toitu, mis mul kuidagi alla ei läinud, aga tuttavaks said mitmete teiste emade-isade näod. Osad samasuguste paistes silmadega nagu minu oma algul. Aga ka näod, mis enam ei nutnud, vaid olid juba sellestki väsinud, lihtsalt leppinud ja ootel. Mulle kujunes sarnane mask ette umbes kahe nädalaga.

Kuna mingeid uudiseid meile päeva jooksul ei lubatud (pühapäev pealekauba), teine laps igatses samuti oma ema-isa ja väljas oli täiesti imeline suveilm, otsustasime, et kui meil on valida puhkeruumis nutmise ja halvimate stsenaariumite ettekujutamise ning oma vaimse tervise säästmise vahel, valime me teise variandi. Sõitsime koju, võtsime poja peale ja viisime ta loomaaeda, kus tema naer ja elevus leevendasid ka meie pingeid, ehkki helistasin intensiiviõdedele lapse olukorra kohta uurimiseks nii jääkaru basseini kõrval kui troopikamaja juures. Uudiseid polnud, küll aga öeldi, et ta kakab tublisti iseseisvalt ja gaasitoru vajadust pole olnud. Hiljem kahetsesin veidi seda käiku, sest mõni päev pärast sünnitust ja 2. astme rebendeid, mis selle käigus tekkisid, polnud pikk jalutuskäik loomaaias siiski vist parim mõte. Pärast loomaaeda viisime vanema poja teise vanaema juurde mängima, et siis tagasi haiglasse sõita ja pisemat paitada ning talle head ööd soovida.
Neljane valis parajasti koos intensiiviõega multikat välja (tema voodi kõrvale oli toodud televiisor) ja naeratas riukaliku pearaputusega kui õde tuletas talle meelde, et varsti on aeg ka rohtu võtta. Tal tundus selle õega (kes oli üks kahest meessoost õest, keda me enda haiglaelu ajal üldse nägime) olevat tore side. Nad arutasid maailmaasju ja kui poisile ööseks juba koju läinud emme meenus ja lõug värisema hakkas, oli õde sujuvalt ta kõrval nalja viskamas. Need intensiiviõed. Nad on imelised inimesed ja pühendan neile tõenäoliselt millalgi terve postituse.

Need head-ööd-hetked olid valusad. Sa tahad oma vastsündinu sülle võtta ja koju viia, teda enda lähedal hoida ja öösel keskmiselt kakskümmend korda ta hingamist kontrollida. “Seegi hea,” mõtlesin täis nummerdatud ekraani vaadates. “Vähemalt nad teavad kogu aeg, et ta hingab.” Lisaks teadsid nad ta vere hapnikuvarustust, temperatuuri ja muid näite, mida minagi aja jooksul jälgima õppisin. Kuidas ma tahtsin talle musi teha. Otsa ette, põskedele, peanupule, kätele, varvastele. Kuvöös seda ei võimaldanud. Hoidsin end enam-vähem vaos alati kuni viimase hetkeni temaga, aga juba mööda koridori tagasi jalutades varisesin abikaasa najale ja nii oli see nädalaid. Aga iga korraga olin veidi tublim ja hakkasin üha kaugemal nutma kuni lõpuks õppisin seda tegema alles autosse jõudes. Võtsime poja vanaema juurest peale ja sõitsime koju.

Olen end kogunud, et meie (veel lõpetamata) lugu korralikult kirja panna ja täna tuli see vaim peale. Tunnen, et justkui võlgnen teile selle loo. Teile, kes te meile suvel nii väga kaasa elasite, meile häid soove saatsite ja tuge pakkusite. Kui algul sulgusime oma muresse, siis ühel hetkel otsustasime seda jagada ja teie sõnad andsid meile jõudu. Meie lugu pole pooltki nii traagiline kui paljude teiste omad, meie intensiivis veedetud aeg oli sealsete 600-800 grammiste lapsukeste kõrval kergemate killast. Meie mure kahvatus ema oma kõrval, kelle laps veetis seal juba pikki kuid ilma suuremate väljavaadeteta. Aga meie jaoks oli see mõningatel hetkedel siiski kui maailma lõpp, sest see on meie laps ja meie lugu. Alustan algusest.

Sisetunne. Kõik sai alguse mu sisetundest ja see kogemus õpetas mulle enam kui iial varem, et ema sisetunne on enamasti õige. Ja ma teadsin esimesest ööst, et midagi on valesti. Kui E. sündis, oli ta koheselt väga isukas, veetis rinnal terve tunni ja terve esimese öö, aga järgmisel hommikul kaotas ta isu ja hakkas oksendama. Palju. Lootevett, millel neoonrohekas varjund. “Need on looteveed ja see on täiesti normaalne,” julgustas õde. Aga miks ta isu kadus? Ja miks ta hakkas rinnal öökima (ja seda mitte nibust tingituna, ta sõi ja siis öökis). Arutlesime õega, et ehk on magu veel vett täis ja imemine paneb mao tööle ja vallandab sellesama okserefleksi. Niisiis ootasin, et kõik veed oleks välja oksendatud, küll siis isu naaseb. Teine mure oli meie jaoks mekoonium ehk beebi esimene väljaheide, mille ta peaks esimestel päevadel väljutama. Teise elupäeva õhtuks polnud ta seda ise teinud ning teda aidati gaasitoruga. Seejärel kakas ta veel ise kahel korral. Olime rahul ja uhked. Ja rumalad.

Oksendamine jätkus terve 2. elupäeva ja sellele järgneval ööl küsis lapsuke pidevalt süüa, aga rinnal hakkas mõne minuti möödudes vastikusest grimasse tegema ja loobus. Samas siiski sõi, piima jagus, muidu oli igati tubli ka lastearsti meelest ja 3. päeval lubati meid koju. Kodus oli edukamaid ja vähem edukamaid söömisi, aga muidu kõik justkui sujus. Ent siis ta enam süüa ei tahtnud, kaal oli veelgi langenud (meil oli kodus beebikaal), mähkmed jäid aina kuivemaks. Ja siis ta oksendas esimest korda. Ja see polnud lootevesi, see oli neoonkollane sinepise tekstuuriga okse, ninast ja suust. Aga oksendamine on normaalne? Ja pärast seda ta justkui jälle ikkagi sõi. Andsin aega, jälgisin, ootasin. Aga sees hakkas kasvama see miski-on-valesti tunne. Järgmisel päeval oli see nii hull, et ma ei suutnud süüa, jälgisin ja vaatasin ja katsusin ja kaalusin teda. Ühel hetkel oli ta mu rinnal, vaatas mulle suurte silmadega otsa, tegi valu- ja öökimisgrimassi ja oksendas. Rohkem kui eelneval päeval. Ja oksendas veel. Kutsusime kiirabi.

Kiirabi tuli ruttu, pojakest katsuti-uuriti-vaadati. Küsiti, ega teda ole pillatud ja muud rutiinsed küsimused. Aga kui toredad nad olid, kui mõistvad ja armsad ühe värskelt sünnitanud ja nutetud silmadega naisega, kellel murelaps süles ja tema 2,5-aastane segaduses vennake oma emme reie küljes. Loomulikult ei diagnoosinud keegi beebit meie suvisest õhtupäikesest kuldses, aga ometi tol hetkel minu jaoks nii sünges magamistoas. “Ehk on mingi soolesulg ja nad saavad kuidagi aidata tal asjad käima saada,” arutles last läbi vaadanud naine mõtlikult, kuid siis suunati mind pakkima, et laps siiski erakorralisse viia. Viskasin kotti talle vahetusriideid ja mähkmeid, endale kui äsjasünnitanule hunniku sidemeid ja uksel tuletas kiirabiga tulnud meesterahvas (kuidas neid õige nimetada on? Arstid? Õed?) lahkelt naeratades telefonilaadijat meelde. Jah, laadija… Natuke nagu sa-oled-nüüd-kaua-kodust-ära sümbol. Ma ei suutnud seda olukorda uskuda. Olin meie esimese lapsega kaks nädalat haiglas ja niivõrd õnnelik kui saime teisega tulla perepalatist otse koju, panna lilled vaasidesse ja hakata nautima meie esimest suve neljaliikmelise perena. Aga astusime koduuksest välja, klammerdusin beebi külge ja hoidsin teda enda vastas, seljataha jäid nii need lilled kui abikaasa koos vanema pojaga. “Me käime lihtsalt kontrollis, see on midagi lihtsat, vastsündinutega ikka juhtub,” korrutasin endale mõttes julgustuseks. “Me tuleme ööseks tagasi, halvemal juhul äkki homme,” kinnitasin endale. Joke’s on me. Uuesti tõime me oma pesamuna üle selle ukse alles 33 päeva hiljem.

Erakorralises me pikalt ootama ei pidanud, 4-päevase privileegid. Kaaluti, mõõdeti temperatuuri ja saadeti kõrvaltuppa valvearsti ootama. Oli laupäev ja suveõhtu, haigla oli kuidagi tühi. Haigla oli üleni kuldne, väljas oli mu lemmikaeg: suvine õhtupäike. Ometi oli seal, nagu koduses magamistoaski, nii kõle ja rusuv. Valvearsti ootasime 15-20 minutit, seejärel vaatas temagi lapse üle, esitas enam-vähem samu küsimusi, mida kiirabigi ning ütles sõnad, mida ma kuulda ei tahtnud: “Me võtame ta sisse.” Mu süda vajus saapasäärde. Kusjuures, nädalake hiljem öeldi mulle need samad sõnad uuesti ja siis tahtsin ma õnne- ja tänutundest lõhki minna ja tahaksin siiani seda öelnud arsti kallistada. Aga sinna me alles jõuame.

Meid suunati Lastehaigla imikute ja vastsündinute osakonda, mis oli mulle tuttav juba esimese lapse ajast 2016. aasta novembris. Saime erapalati, mulle toodi paberileht lapse kohta päeviku pidamiseks (temperatuuri mõõtmine 4x ööpäevas, diurees, söödud kogused, kaal jne – see roosade servadega leheke on tuttav kõigile emadele, kes oma pisikestega seal viibinud). Istusin voodiserval ja ootasin arsti, ootasin mingitki vastust ja infot. Ühel hetkel tuli õde ja ütles, et viib lapse vereproovide ja kanüüli paigaldamise jaoks (ta taheti kohe tilga alla panna, sest tal oli juba kerge vedelikupuudus viimaste päevade toiduprotestist) protseduuriruumi. Ma oleksin pidanud kaasa minema, mul oli see õigus, aga kuidagi šokis ma lihtsalt ulatasin oma poja talle, vaatasin, kuidas ta mu pambuga minema kõnnib ja katsin kõrvu kinni, sest ehkki protseduuriruum oli eemal, tundsin ma oma lapse nutu kaugelt ära. Lõpuks toodi mu torgitud linnupoeg mulle tagasi. Kirjutasin abikaasale nimekirja asjadest, mida meile tuua ja ootasime koos arsti. Laulsin talle väljamõeldud laule, vaatasin teda ja olin mures. Ma olin nii-nii mures, see oli füüsiliselt haiget tegev mure. Mul olid justkui okkad rinnus, mis ei võimaldanud mul täielikult sisse-välja hingata. See hingamise teema püsis mul veel vähemalt kuu pärast koju saamist.

Tuli arst ja valmistusin kuulama, mis edasi. Ajasin end voodiservale asjalikult istuli, nii hästi kui vaid mõnepäevased õmblused seda võimaldasid. Läbi lillede ja püüdmata mind paanikasse ajada ütles arst, et nad eelistaksid ta viia intensiivraviosakonda jälgimisele. Ainus, mis minu kõrvu kogu tema jutust helisema jäi oli “intensiiv”. Intensiiv on ju halb. Sa ei taha olla intensiivis. Nädal hiljem aga vägagi tahtsin ja intensiivist sai mulle armsaim koht kogu kompleksis. Jõuame sinna. Vabandan oma etteruttamist… Kuidas ma tahaks sellest õudusest üle hüpata ja mööda rutata. “Seal on 24 tundi valvsad õed ja me saame teda paremini jälgida. Tahaksime võtta mõned proovid, teha mõned pildid ja analüüsid,” rääkis ta selle pilguga, mida ma nägin arstide silmis järgnevatel nädalatel palju. Selle mul-on-nii-kahju-ja-olen-ka-mures-aga-jään-professionaalseks pilguga.
“Kas… kas ma võin kaasa tulla?” küsisin ma, kirudes end, et lapsik nutuvõre mu suu ümber reetis kui läbi ma juba omadega olin. Juba. Ja see oli ju alles algus.
“Loomulikult, teiega koos lähme.”
Olin tänulik, et ei pidanud panema teda sellesse “plastikust künasse”, milleks me naljaga juba sünnitusmajas imikute ratastel voodeid nimetasime, vaid võisin hoida enda süles. Kõndisime läbi koridori, läksime lifti. Läbi pika koridori, mis ühendas meid peamajaga. Läbi järgmise koridori. Järgmisse lifti. Klammerdusin oma pambu külge, hoidsin teda vast tugevamalt kui tarvis oleks olnud. Mitte selle pärast, et oleksin kartnud teda pillata. Selle pärast, et ma tundsin, et ta võetakse minult kohe ära. Ta oli aastaid mu soovides, üheksa kuud mu kõhus ja vaid veidi jõudnud olla mu süles. Ärge võtke teda minult ära, isegi mitte protseduurideks. Palun!

Intensiivraviosakonda sisenedes oli kogu mure sees mul üks väike valgusekiireke. “Kui ilus siin on,” mõtlesin ma jätsku oluliselt kaasaegsemasse osakonda sisse jalutades. “Nagu Grey anatoomia,” jätkusid mu mõtted nähes valdavalt 20ndates ja väga kenasid õdesid, nii mees- kui naissoost. Jõudsime oma palatisse, kus ootas kuvöös, mille ümber juba sagis õde ja mille kõrval ootas intensiivi selle päeva valvearst. Ma ei tea, kas tohin nimesid nimetada ega tee seda igaks juhuks, saagu temast siis hetkel Dr. K.  Aga sellest naisest (kas näete kui tugevalt ma tahaksin siiski isikule vihjata ja teda kiita?) sai keegi, keda nähes mind valdas seal ja edaspidi alati rahu. Ta oli täpselt see, keda ma sinna kuvöösi kõrvale seisma vajasin. Ja see, kellega kas või põgusalt vestlemine järgnevate nädalate jooksul sisendas mulle, et me oleme heades kätes ja mitte ainult professionaalses mõttes, vaid kätes, millel jagus meie lapse jaoks ka inimlikku hellust. Neid käsi oli intensiivis rohkelt ja räägin neist veel. Mul paluti laps kuvöösi tõsta ja see hetk oli minu jaoks hirmus. Ma ei teadnud, kaua ta seal peab olema. Millal ma jälle teda sülle saan võtta? Tegin talle igaks juhuks kümme või enam musi, tõmbasin kopsud tema magusat beebilõhna täis, et sellest meie järgmise kohtumiseni jätkuks (ei jätkunud koduteenigi) ja panin ta asemele, mille õde oli talle pehmetest pleedidest hoolsalt ette valmistanud. Üks andur, teine andur, kolmas… Enne kui arugi sain, oli mu pehmes beebist saanud üks suur juhtmepundar. Ka toidult võeti ta maha ja turgutuseks jäeti esimeste vastusteni tilk.

Meile räägiti esimesi esialgseid ideid. Sümptomid, alates sellest, et ta ei teinud oma esimest kakat ise, jätkates isutuse ja oksendamisega viitasid, et kusagil on soolesulg. Mis seda aga põhjustab, seda hakatigi nüüd uurima.
“Kaua me võime tema juures olla?” küsisin toeks abikaasa külge klammerdudes. Ta oli kusagil mu “too mulle pesu, see valge korgiga kreemipurk vannitoast ja… ” ning “meid viiakse intensiivi” sõnumite vahepeal haiglasse kohale tormanud. Vanem poiss, õndsas lapselikus teadmatuses ja öisest autosõidust elevil, ootas tädiga haigla ees autos.
“Olge kas või 24/7 siin, iseasi kui mugav 24 tundi neil toolidel on,” naeratas arst. Leebelt soovitas ta mul siiski puhata ja ütles, et iga kell võib õdedele helistada ja lapse kohta uurida kui öösel mure und peaks peletama. Kuidas ma lähen tema juurest ära? Aga teadsin, et ma ei saa jääda ööseks sinna oranžile tugitoolile istuma, mu kaheaastane ootas autos ja kell tiksus juba üle üheteistkümne õhtul. Kuidagi mingis udus silitasin läbi kuvöösiava oma lapsukese pead, leidsin tee tagasi teise majja oma asjadele järele palatisse, kus pidime koos olema hakkama ja kuhu oli vahepeal pimedus laskunud. Siis sõitsime koju. Autos käis Junius Meyvanti “Floating Harmonies”.