minu teekond ilusa nahani: esimene visiit Medemis Clinicus

Minu saaga kehva näonahaga on olnud lõ-pu-tu, aga igal asjal peaks olema lõpp ja kui mulle kirjutas Medemis Clinic ja pakkus punnidele-punetusele punkti panemiseks abikätt, tahtsin ma suurest rõõmust ja kergendusest tantsukingad jalga panna. Olen oma nahamuredest varem ka pikalt kirjutanud, aga minu lugu pähklikoores:

Teismeeas oli mu nahk hea ja üpris punnivaba, 23-aastaselt, 2013. aastal hakkasid tekkima aknelaadsed vistrikud üle näo, eriti põskedele, nina ümbrusesse ja lõuale ning suu ümber. Ma ei võtnud nendega midagi ette ja lihtsalt katsetasin hulgaliselt erinevaid tooteid, nahk oli kord parem ja kord hullem, aga ei kordagi otseselt hea. 2015. aasta sügisel sain kuuajase antibiootikumikuuri ja pealemääritavad rohud ning nahk läks paremaks ja uusi punne ei tekkinud. 2016. aasta alguses jäin ootama oma esimest last ja umbes kolmandal raseduskuul läks mu nina järsku tulipunaseks. Põskedele ja lõuale tekkisid naha alla väga valulikud ja väga põletikulised sõlmed ja punnid. Nahk oli väga-väga hull. Läksin nahaarstile, mul diagnoositi nahalestad ja akne-rosaatsea. Raseduse tõttu tablette loomulikult välja ei kirjutatud, aga sain taas pealemääritava rohu, mis aitas suuremat põletikku leevendada, aga probleemi muidugi ei lahendanud. Pärast sünnitust sain veidi tõhusama geeli, aga kuna soovisin imetada, siis tablette veel mitte. 2017. aasta septembris lõpetasin imetamise ja lasin endale lõpuks välja kirjutada tabletid. Põletik taandus, aga jäin detsembri lõpus ootamatult lapseootele ja kui seda aimasin, jätsin kuuri kohe pooleli. See rasedus kahjuks katkes. Märtsis alustasin uut tabletikuuri ja siis oli mu nahk ilusam kui iial varem enne 2013. aastal alanud jamasid, ehkki loomulikult punetava rosaatseaga ja tugevate pigmendikahjustuste ja aknearmidega. Kui jäin 2018. aasta sügisel meie teist poega ootama, oli mu nahk väga kena, ka suvine päike, ehkki rosaatseaga mittesoovitatav, oli seda siledamaks ja klaarimaks teinud.

Ent nagu kellavärk, kolmandal raseduskuul läks nahk hulluks, hullemaks kui iial varem. See oli absoluutselt õudne, saavutades oma õuduse tipu jõulupühadel. Mäletan, kuidas tupsutasin svammiga jumestuskreemi nahale, et teistega jõululauda istuda, samal ajal valust kiunudes. Pärast seda sain taas pealemääritava geeli ja kreemi ning kui teine laps oli sündinud ja selgus, et ma teda imetada ei saanud, hakkasin eelmisel suvel taas tablette võtma. Need aitasid, aga mitte enam nii hästi kui varem. Veebruaris läbisin uue kuuri, mis jällegi rahustas nahka, aga taas, kolm kuud hiljem on põletik tagasi.

Pähklikoor paisus nüüd pikaks, aga selline on olnud minu saaga. Ja ma olen sellest väsinud. Ma ei jaksa enam end ainult meigiga ilusana tunda ja tegelikult ka siis mitte otseselt ilusana, sest ma tean kogu aeg, mis on selle all peidus ja ma arvan, et kõik, kes mulle otsa vaatavad, arvustavad seda kui kehva töö olen ma teinud oma “saladuse” peitmisel. Väsinud sellest, et kui otsustan kiirelt ilma meigita poes käia, näitavad väikesed lapsed näpuga ja kohtan just siis vähemalt kolme tuttavat, kes teevad agaralt näo, et nad ei tee sellest välja. Nii-nii väsinud sellest, et kummardatakse meigivaba loomulikku ilu, mida minul ei ole.  Väsinud ära ütlemast nii paljudele lahedatele koostöövõimalustele, üritustele ja reisidele, sest kardan korraldaja pettumust kui ta näeb, et see isehakanud ilublogija pole isegi ilus. Surmani väsinud sellest, et mul pole enda lastega kodustes olukordades armsaid pilte mälestuseks, sest ma keelan end ilma meigita pildile jätta. Klomp on kurgus kui mu kolmene silitab sõrmega mu punast põske ja puhub sellele ja pakub plaastrit. Ma ei jaksa enam pidada end koledaks, ma ei jaksa enam olla rannas ja soojal reisil ja suvekodus see, kes alustab päeva jumestuskreemi, mitte suplusega. Ma tahan tunda end ärgates kaunina, tahan nautida elu ilma peitekreemideta, tahan komplimente siira tänuga vastu võtta, mitte kuklas mõelda “aitäh, aga tegelikult…”.

29. mai 2020

Esimese sammu selle uue elu suunas (ja just nii suurelt ma seda nimetan, sest need, kes pole seda ise läbi elanud lihtsalt ei tea, mis tunne on ennast juba üle seitsme aasta peita! Ma ei saa mitte kunagi tagasi oma kahekümnendaid!) tegin reedehommikul kui astusin üle Medemis Clinic ukseläve ja otse esteetilise meditsiini õe Liisa Raudmetsa kabinetti. “Tere,” ütlesin viisakalt, aga mõttes hüüdsin: “Liisa, palun aita mind!”. Nagu mainisin, kirjutas Medemis  Clinic mulle ja pakkus koostööd ja olen kahe käega nõus nii nende abi vastu võtma kui kogu teekonda kõigi teiega jagama, sest tean kui raske on teha seda esimest sammu, eriti kui sa ei tea, mis sind ees ootab. Ehkki meie esialgne mõte oli alustada IPL-valgusraviga mu armidele ja punetusele, tekkis mulle nädal-kaks enne kohtumist uuesti tugev põletik tagasi. Mu põsk, eriti parempoolne ning lõug ja huulte ümbrus on kaetud valulike nahaaluste ja ka -pealsete punnidega. Põletikulisele nahale aga IPL-ravi teostada ei saa, nii et tegime ainsa õige otsuse: pean eelnevalt käima nahaarsti visiidil. Hetkeks vajus mu süda saapasäärde, sest ma ei oleks teadnud, kust alustada, sest oma praeguse nahaarsti juurde ma enam minna ei soovinud, aga selgus, et neil endal kohapeal väga head dermatoloogid ja Ene Mäestu ootab mind pärast puhkust juuni keskpaigas. Seni pean Liisa soovitusel kasutama leebeid puhastus- ja niisutusvahendeid, kaitsma nahka päikese eest vähemalt SPF 50 kreemiga ja kohendama pisut oma dieeti. Liisa soovitas hoiduda gluteenist ja piimatoodetest, et näha, kas ja kuidas see nahka mõjutab. Loodan ja palvetan, et olukord selle ooteaja jooksul väga palju hullemaks ei läheks, sest tavaliselt on see alati väga ruttu väga hulluks levinud. Aga püüan end hoida ja loen päevi esimese arstivisiidini, millest kirjutan teile niipea kui võimalik!

NB! Minu teekond alles algab ja olen tänulik kõigile, kes kaasa elavad. Tahan aga rõhutada, et kui teie seas on neid, kes tunnevad, et vajaksid mõne nahapribleemiga abi, ärge jääge ootama minu raviplaani ja tulemusi, vaid alustage ka enda naha nimel tegutsemisega niipea kui võimalik! Minul algas kõik mõnest punnikesest ja vaadake, milliseks kujundas see mu elu järgmiseks seitsmeks aastaks. Broneerige juba täna aeg spetsialisti juurde, sest hiljem on sügavate põletike ja inetute armidega tegelemine juba oluliselt aeganõudvam ja kulukam.

KEVADE KUMA


Tõeliste kevadilmade saabudes tuli tuju kirjutada kevadiselt värskelt meigist ja Lumene, üks mu lemmikuid, on kindlasti üks sellise meigilook’i eestvedajaid, hinnates alati põhjamaise, karge ja naturaalse ilu esiletoomist ja minimaalset peitmist. Samas, rääkides varjamisest, on ka neil väga tublisti katvaid jumestus- ja peitekreeme ja olgem ausad: meid kõiki, kaasa arvatud mind ennast, pole õnnistatud nahaga, mis vajab vaid õrna puudritupsutust või olematu katvusega toonivat kreemikest. Oleks see vaid nii.
NB! Kirjutan tänases postituses oma Lumene meigitoodetest ning mitmed neist on saadud kingituseks andbeauty.ee-st, kuid postitus pole sündinud koostöös brändiga.


Kui soovid tõeliselt kumavat meiki, mis jätab mulje, et sa tõepoolest jood eeskujulikult kaheksa klaasitäit vett päevas, tuleb alustada algusest. Kui sa tegelikult seda vett ei joo ja seestpoolt seda kuma ei tule, alusta vähemalt meigi alt ning selleks sobib imeliselt Lumene Invisible Illumination UV Primer SPF 30*. Mulle väga-väga meeldis see primer juba siis kui seda 2018. aastal Anne & Stiili ilulemmikute valimise raames proovisin. Sellel on hästi mõnus tekstuur, mida oskan kirjeldada vaid sõnaga “pehme”. Värske lõhnaga, siidine ja kaunilt kumav, tõhusalt niisutav (sisaldab allikavett, murakaekstrakti ja kasemahla). Kindlasti üks mu lemmikuid meigialuskreeme, mida olen kasutanud ning päikeselisel kevadel ja suvel saab sellest tänu ta SPF 30-le ka kindel elanik mu kosmeetikakotis!


Mu lemmik Lumene jumestuskreem on nende Natural Glow Fluid Foundation. Lemmik öelda on võib-olla liialdus, sest ma pole tegelikult teisi proovinudki: kui juba leidsin ühe, mis sobis, jäin selle juurde pidama. Natural Glow jumestuskreemi avastasin enda jaoks juba 2018. aasta suvel. Mis mulle selle juures meeldib: see on lõhnatu ja peidab end imeilusas roosakuldses (pumbaga!) klaaspudelis. See on üpris niisutav (nagu Lumene Invisible Illumination primer, sisaldab seegi arktilist allikavett, kasemahla ja muraka ekstrakti) ja jääb nahal väga kerge ja loomulik, kumav ja katvus on sõltuvalt peale kandmise viisist kas kerge või keskmine. See tähendab, et suuremad probleemid vajavad ehk midagi lisaks, aga üldine nahatoon saab ühtlane ja kergemad punetused hõlpsalt peitu. Kuna tegu on niisutava ja kumava tootega, siis ilmselgelt ei saa sellelt oodata pöörast püsivust, nii et rasusema nahaga ja palavamate ilmadega (mis need veel on?) tasub ka puudriga üle käia.


Ma pole kunagi kreemjate bronzer’ite ja põsepunade usku olnud. Tähendab, ma olen alati neid kasutada tahtnud ja kadestanud neid, kel see võimalik, aga olen aastaid näinud vaeva enda naha ebakorrapärasuste peitmisega ning pole absoluutselt soovinud midagi pärast suurt tööd ja vaeva põsele hõõruma hakata, riskides katva põhja laiali minemisega. Ehkki… loomulikult saab kreemjaid tooteid, nagu jumestus- ja peitekreemegi ju näole ka tupsutada, mitte hõõruda. Esimeseks katsetuseks võtsin Lumene Invisible Illumination Nordic Light Instant Illuminizer särapuuder-kreemi, toonis “Midnight Sun”*. Holy glow! Ma ausalt öeldes ei teagi, kas tahan enam puuder-highlighter’i juurde tagasi minna, sest see on täiesti midagi muud. Kuma tuleb tõepoolest justkui naha seest, mitte ei seisa särana selle peal. Kandsin pipetiga paar piisakest põsesarnadele, tupsutasin sõrmega ja minu meelest on ka pildilt näha, millise kauni loomuliku kuma see andis. Lisaks on need klaaspudelikesed lihtsalt nii ilusad vaadata, käes hoida, kasutada…


Põsepuna soovisin jäta väga tagasihoidlikuks ja loomulikuks ja Lumene Natural Glow põsepuna “Nude Glow”* sobib selleks suurepäraselt. Kes soovib, võib rõhuda kevadisemale õhetusele, aga ma ei ole juba aastaid väga roosade-oranžide põsepunade usku olnud. Ausalt öeldes kasutan sageli üldse päikesepuudrit põsepuna pähe. Põsepuna tuleb ilusas kuldses toosikeses ja on tekstuurilt siidine ja pehme, pigmendi kohta pole ühtegi halba sõna öelda.


Olen varemgi öelnud, et pärast aastatepikkust ja endiselt mitte möödunud mati huule trendi olen ma jätkuvalt huuleläike usku. See teeb kogu look’i kuidagi värskemaks ja nooruslikumaks (olen ma juba nii vana, et ajan meigiga nooruslikkust taga!?). Ma polnud varem Lumene huuleläigetele erilist tähelepanu pööranud, siis jäi mulle paari Soome blogija feed’ides silma, et kui neilt küsiti, mida nad ometi oma huultele on kandnud, et need nii ilusad ja lopsakad on, oli vastuseks Lumene huuleläige. Täpsemalt Nordic Chic Luminous Shine huuleläige nr 1 “Pale Honey”, aga hetkel oli nr 11 “Old Rose”* rohkem minu eelistustele.


Ripsmetele kandsin Lumene Nordic Chic Curl ripsmetuši, mis on mu kosmeetikakotis tegelikult olnud juba mõnda aega. Üldiselt olen tušiga väga rahul, pikendab, eraldab ja tõepoolest ka pisut koolutab. Selle eemaldamine on aga veidi keerulisem kui mitmete teiste… ehk on selles süüdi mis iganes aine, mis tušile koolutava efekti annab? Sest teadagi hoiavad näiteks veekindlad tušid ripsmeid terve päeva kooldus (pro tip, kui keegi ei teadnud – väga paljud naised kannavad veekindlat tušši just sel põhjusel, mitte seepärast, et neil oleks otseselt veekindlust tarvis). Kulmud jätsin pehmeks ja võimalikult loomulikuks, täites õrnalt hõredamaid alasid Nordic Chic kulmupliiatsiga.

Ja see on tulemus. Värske, kumav ja loomulik. Mind huvitab, kas ja milliseid Lumene meigitooteid olete te kasutanud ja kas teil on ka mingeid lemmikuid? Ehk oskate soovitada veel mõnda jumestuskreemi lisaks Natural Glow’le?

p.s. Hetkel on andbeauty.ee kõik Lumene tooted -50% ;)

minu möödunud aasta top 7 ilutoodet

Ehkki 2019. aasta ei olnud minu jaoks tegus ei blogimise ega uute ilutoodete avastamise poole pealt, jõudis siiski mu vannituppa ja meigikotti leide, mis väärivad erilist väljatoomist ja siin nad on: minu möödunud aasta lemmikud! Olen enamikest neist kirjutanud põgusalt ka eelnevates postitustes, aga väike kokkuvõte tuleb ka siia. Paremusjärjestusse ma neid ei pannud – et asi oleks aus, on nad hoopis tähestikulises järjekorras.

  1. Björk & Berries Skin Awakening C-Serum. Ma pole näohoolduses väga järjepidev (ehkki 30ndate uksele koputades juba võiks), kuid seerum on kindel osa mu rutiinist ning see Björk & Berries variant seni parim, mida proovinud olen. Imendub kergelt, mõjub nahal värskendavalt ja ajapikku annab nahale tagasi pisut kuma ja kergust, mida hakitud unega ööd beebiga, meie kliima ja igapäevased stressiolukorrad sellelt on röövinud.
    Palju maksab? 58,95
    Kust saab? scandinavianbrands.ee (seal hetkel soodushind 44,95), loverte.com
  2. Charlotte Tilbury. Konkreetset toodet ma välja tuua ei oska (pildil on mu igapäevane lemmik Lip Cheat huulepliiats toonis “Pillow Talk”), aga tegu on kosmeetikabrändiga, mille enda jaoks avastasin ja millesse jäägitult kiindunud olen. Kallis, aga oh kui luksuslik ja imehea, pole veel ühtegi toodet, milles pettunud oleksin. Kindlasti jätkan oma Charlotte Tilbury avastusi ka sel aastal.
    Kust saab? cultbeauty.co.uk, suurematest kaubamajadest Inglismaal
  3. It Cosmetics Your Skin But Better CC-Cream. See nimetuselt CC-kreemi, kuid siiski jumestuskreemi katvusega toode teeb kõik, mida ma vajan (katab, püsib, on nahal loomulik) ning sisaldab muule lisaks SPF 50. Jään selle juurde kindlasti veel tükiks ajaks. Ka pumbaga tuub on väga mugav nii kasutamiseks kui reisimiseks. Miinuseks see, et on üpris tugevalt lõhnastatud – miski, mis on jumestuskreemi juures täiesti ebavajalik omadus.
    Palju maksab? 36€
    Kust saab? cultbeauty.co.uk, Helsingis ja Stockholmis KICKS kauplusest
  4. Kiehl’s Ultra Facial Cream. Kreem, mis mind algul ei kõnetanud, kuid mille lõppedes igatsesin seda üha enam. Ta on väga-väga basic ja just see mulle sobis. Tegi oma töö ega karjunud enama tähelepanu järele. Oma lõhnatus neutraalsuses sobis ka abikaasaga jagamiseks, oma kiire imendumisega sobis ka meigi all kasutamiseks. Ostan selleks kevadsuveks kindlasti kreemi SPF 30 variandi.
    Palju maksab? 15,99 (28 ml), 29,99 (50 ml), 53,99 (125 ml)
    Kust saab? Kaubamaja
  5. Laura Mercier Translucent Setting Powder. Kultuslik meigikinnituspuuder juba aastaid ning soetasin selle ka enale. Nahal nähtamatu ja tõstab meii püsivust oluliselt. Kui algul ehmatab 35-eurone hinnasilt ära, tasub tähele panna, et selle eest saab 29 grammi puudrit, mida kestab väga kauaks. Näiteks mujal võid maksta puudri eest kaks korda vähem, aga saad ka toodet kaks korda vähem: keskmises presstud puudri toosis on toodet umbes 8-10 grammi.
    Palju maksab? 35€
    Kust saab? cultbeauty.co.uk
  6. LÖWENGRIP Luminous Bronze Self Tan Drops. Kui ma oleksin need tooted lemmikute järjestusse pannud, oleks just see vist esikoha napsanud, cause I’m obsessed. Kui tunnen, et olen näost hirmus õnnetu ja kahvatu, päästab see väga kiirelt välja. Tilguta näole 4-5 piiska ning kannan siis peale oma tavalise näokreemi, nii et need segunevad. Juba mõne tunniga on mul jume näos. Selle hoidmiseks jätkan 3-4 tilga kasutamist üle päeva või harvemgi. Jume on ilus ja loomulik, meik jääb näol kohe kenam. Need tilgad on väga kallid, kuid soovitan silma peal hoida soodukatel. Lisaks kestab neid pikaks ajaks, sest kasutad ju tõesti tilkhaaval ja vajadus pole igapäevane.
    Palju maksab? 42,50
    Kust saab? scandinavianbrands.ee, loverte.com, Kaubamaja
  7. Pixi Peel & Polish. Kopeerin teksti oma oktoobri ilulemmikutest, sest mul on tunne, et laps hakkab kohe ärkama. :D Tegu on kooriva tootega, mis sisaldab ensüüme, piimhapet ja suhkruekstrakte, tekstuurilt on see piem peen ja täpselt õiges mahus kooriv. Kannan selle kergelt masseerides näole, hoian paar minutit peal, loputan maha ja vannun teile, et ükski toode pole kunagi mu nahka nii siledaks teinud, samal ajal seda aga ka mitte ärritanud. Nagu nimigi viitab, nahk oleks nagu kooritud ja poleeritud. See on täiesti ideaalne kui tunned, et jume on tuhm ja väsinud või kui tahad, et meigi all oleks ideaalselt sile põhi.

Milliseid häid ilutooteid teie möödunud aastal avastasite?

uued algused


Mida kauem ma pole bloginud, seda raskem on sellega uuesti alustada. Nii et kust ma alustan? Viimati kirjutasin novembri alguses, alustasin noorema poja haigusloo jagamist ja hakkasin vaikselt uuesti iluteemadel kirjutama. Siis läks kõik lappesse. Need selgitused teile nüüd annangi, enne kui saame vana seljataha jätta ja alustada uuega. Ja uut on nii palju!

Novembri alguses sattusime noorema pojaga uuesti haiglasse ja halva kõhutundega öösel EMO-sse sõitmine lõppes peaaegu kuu ajaga haiglas, mille jooksul jõudsime me kaks korda mõelda, et kas nüüd ongi kõik ning alles pärast novembri keskpaigas toimunud erakorralist operatsiooni ettevaatlikult hinge kinni hoidmise asemel uuesti sisse-välja hingama hakata. Kõik see jõuab teieni kui saan mahti kirjutada tema loo kolmas, neljas, viies… osa. Alates novembri lõpust oleme olnud kodus, tänulikud ja õnnelikud. Loomulikult murelikud, aga ta on nii tublisti kosunud ja kasvanud, usinalt arenenud, meie väike vapper pesamuna. Käime veel rutiinselt lastearsti, kirurgi ja füsioterapeudi vastuvõttudel, aga siiamaani (ptui-ptui-ptui) on need olnud meeldivad “kuidas-teil-läheb?”-“hästi”-visiidid.

Vahepeal sai meie vanem poiss kolmeaastaseks, ta on nii tubli ja vahva, et ma ei teaks kust temast rääkimist alustadagi. Pühad möödusid väga rahulikult ning ka aastavahetuse veetsime ainult abikaasa ja lastega kodus ja lugesime millisekundeid, et see õnnetu 2019 ometi läbi saaks, sest tundsime mõlemad, et meie ebaõnn kaob koos viimaste rakettidega. Mitte, et möödunud aasta täielikult maha saaks kanda, aga tõsimeeli oli ainsaks heaks asjaks siis lapse sünd ja vanema lapse imetore lasteaia algus väga vahvas ja hoolivas lasteaias.

Nüüd on alanud uus aasta ja sellega koos üks suur uus algus: juba varsti me kolime ja mitte lihtsalt ei koli, vaid liigume edasi kuskile, kus me näeme reaalselt ka oma poisse suureks kasvamas. Ja me ei jõua ära oodata! Tahaksin väga ka pisut sisustusteemasid siin puudutama hakata, aga esmalt pean kuidagi üldse siin asjad uuesti käima tõmbama. Tuhat iluteemat on ka, mida ju jagada sooviks.

Lisaks terendab silmapiiril mu 30. juubel ja ma ei teagi, kas ja kuidas seda tähistada võiks. Siiani on mu metsikuim plaan lihtsalt üks lihtne date day abikaasaga, sest uus kodu on niikuinii kordades suurim kingitus kui miski muu, mida ma soovida oskaks.

Hetkel rohkem kirjutada ei jõuagi, kellaaeg on täpselt see, et algab lastega igaõhtune magamaminekueelne maraton ja boooy, milline maraton see on… :D Aga homme on mul pisemaga kodune päev ja loodetavasti jõuan siis juba midagi mõelda-pildistada. Sest ma tõepoolest igatsen siinset pesa ja kirjutamist ning loodan, et te mind päris ära unustanud pole!

OKTOOBRI ILULEMMIKUD


Küsisin Instagramis, mis võiks olla mu järgmine blogipostitus ja selleks ajaks kui beebi magama sain, juhtis see teema. Ent näib, et ka mu hetke meigikoti sisu, lemmikud näomaskid ja ilu-wishlist on peatselt siia oodatud. Aga alustame siis neist lemmikutest! :)

L’Oreal Bambi Eyes ripsmetušš* (umbes 16€, aga hetkel Selveris soodushinnaga 9,99). Arvan, et olen leidnud uue lemmiku soodsama hinnaklassi (ehkki kui aus olla, siis ei sobigi L’Oreali enam soodsamaks liigitada) ripsmetuši, mis tõukas troonilt Maybelline Lash Sensational’i. Ausalt. Nad lubavad hirvesilmi ja see ka annab hirvesilmad. Pigem tuleb peale kandes ettevaatlik olla, et ripsmeid lii-iiga tihedaks-pikaks ei tee. Mulle sobib väga ja vau-efekt on olemas, samuti ei pudene see päeva jooksul kuhugi. Meeldib ka, et sellega saab ka väga loomulikku ja tagasihoidlikku tulemust luua, lihtsalt siis tuleb tušši vaevu-vaevu ja õrnalt ripsmetele kanda. Tulemus näeb siis välja nagu sul oleksid loomupoolest tumedad ja pikad ripsmed. Ainus miinus kogu toote juures on, et see pole cruelty free. Ja see on suur miinus.

PIXI Peel & Polish ensüümkoorija*(umbes 30 €). Oeh, Pixi… Absoluutselt mu top 3 brändide seas üleüldiselt, nii oma dekoratiivkosmeetikaga kui nahahooldusega. Mulle lihtsalt sobivad nende asjad, lisaks meeldivad mulle brändi kontseptsioon ja põhimõtted. Ja see ensüümkoorija pole tegelikult oktoobrilemmik, vaid üleüldine lemmik juba pikki kuid, paraku aga kuidagi blogist seni välja jäänud. Ma ei tea, mida öelda… Kui tahad osta endale ühe uue ekstrahea nahahooldustoote, osta see.  Tegu on kooriva tootega, mis sisaldab ensüüme, piimhapet ja suhkruekstrakte, tekstuurilt on see piem peen ja täpselt õiges mahus kooriv. Kannan selle kergelt masseerides näole, hoian paar minutit peal, loputan maha ja vannun teile, et ükski toode pole kunagi mu nahka nii siledaks teinud, samal ajal seda aga ka mitte ärritanud. Nagu nimigi viitab, nahk oleks nagu kooritud ja poleeritud. See on täiesti ideaalne kui tunned, et jume on tuhm ja väsinud või kui tahad, et meigi all oleks ideaalselt sile põhi. Tõepoolest üks neist nahahooldustoodetest, mille puhul sa näed ja tunned kohest erinevust ja saad oma vannitoas kätte tunde, mille eest muidu peaksid salongis suuri summasid maksma. Siinkohal on ka hind õigustatud, sest toode annab õige efekti ja seda jätkub kauaks.


Feel Free näopesugeel
(hetkel Selveris soodushind 5,99). Mul oli näopesugeel otsas, olin parajasti Selveris ja seoses seal toimuva ilulaadaga jäi mulle ette antud brändi väljapanek. Vaatasin, et näopesugeel on kenas pakendis, hind hea (5,99), meigi lubas eemaldada ja koju see tuli. Alles hiljem vannitoas sain aru, kui hea leiu otsa olin koperdanud. Ligi 97% naturaalsed koostisosad (millest 9% tulevad mahepõllundusest), cruelty free, vegan, vaba kunstlikest lõhnaainetest. Pudelil on mugav pump, tootel mõnusalt mahe aroom (tüümian ja sidrun), see on hästi õrnatoimeline, aga samas eemaldab meigi (tugevama tuši-laineri jaoks on siiski midagi lisaks vaja). Väga-väga mõnus igapäevane näopesugeel, mis tekitab soovi sellelt firmalt veel midagi ette varuda, näiteks päevakreem on mul peatselt otsakorral. Ilulaat kestab minu teada veel mõnda aega, nii et kes Selverisse satub, vaadake Feel Free asjad üle, neil oli veel rohkelt erinevaid näohooldustooteid.

PIXI Eye Reflection lauvärvipalett “Natural Beauty”*(umbes 23 €). Tegin sellest paletist juttu juba märtsis kui tõdesin, et ehkki see on hea “ei pane see mind vaimustusest käsi plaksutama.” Well… Viimasel ajal olen enda jaoks neutraalsed lauvärvipaletid taasavastanud ja mitte oma väikese Charlotte Tilbury kvarteti (mis on imeline igapäevaseks kasutamiseks ja reisile kaasa võtmiseks), vaid just sellesama PIXI, mis annab võimalusi nii matiks kui pärlmutriks, šampanjakarva ilmest pronksja ja päris tumepruuni suitsusilmani. Pehme tekstuur, tugev pigment… Mulle armsaks saanud toode iga kord kui otsustan laugudega pisut rohkem mängida. Miinusena tooksin välja mati musta puudumise. Must värv võiks igas neutraalses paletis esindatud olla, sest sellega saab suurepäraselt teha pehmet ja loomulikku lainerit.


IT Cosmetics CC+ kreem
(umbes 36 €). Mõnikord vajab toode pikemat kasutamisaega, et sa sellesse kiinduksid. Tõeliselt kiinduksid. Minu algus selle kultusliku meigipõhjaga ei olnud parim, aga nüüd on lood sealmaal, et tellisin endale eelmisel nädalal mitte ühe, aga kaks tuubi juurde, sest ei taha enam ilma olla. Mu Too Faced jumestuskreem, mille suunas aastaid palvetanud olen, istub sahtlis ja IT Cosmetics võidutseb. Meie algus oli konarlik, sest… mu nahk oli konarlik. Aga nüüd kus nahk on veidi siledam ja rahulikum, kuid endiselt pigem väga punetav, on meie suhted soojad ja igapäevased. Ehkki nime poolest on see CC-kreem, on tegu pigem katva jumestuskreemiga, millel lihtsalt ohtralt muid häid lisaomadusi: SPF 50, niisutav, poore siluv… Lisaks jääb see nahal väga loomulik ja pigem kumav kui matt. Siiski soovitan selle pikemaks püsimiseks ka puudriga kinnitada, eriti ninal, silmade all ja suu ümbruses. Kujutan ette, et see sobiks väga mitmetele erinevate eelistustega kasutajatele, sest sellest annab välja võluda nii väga kerge katvuse (kannad lihtsalt pintsliga väga vähe peale ja ühtlustad jumet) kui full-on põhja, kus peidetud nii tumedad silmaalused kui punetus.
(NB! Eestis ei müüda, aga saab tellida cultbeauty.co.uk või osta näiteks Helsingist/Stockholmist Kick kauplustest)

Mis teie hetke ilulemmikud on? Kas olete ka siit midagi juba proovinud?

2. osa: algus

Öö möödus ootuspäraselt ehk väga raskelt. Vanem laps jäi autos magama ja tõstsime ta oma voodisse. Kaisutasin teda natuke aega ja olin tänulik, et ta on oma kodus ja oma voodis, meie juures. Anduriteta, plaastriteta. See on muide miski, mida olen alati öelnud, ka enne kui laps haiglasse läks. Kui sa saad õhtul vaadata oma lapsi magamas oma kodus, oma voodis, oma pidžaamas ja seljataga on päev, kus nad said süüa, mängida ja naerda, on sul kõik olemas. Kõik! Igal inimesel on oma õnnehetked, mis neisse suurima rahulolu toovad ja minu jaoks on see alati olnud oma nohiseva poja teki kohendamine kui ta on juba kaugel unemaal.
Seejärel läksin vannituppa ja pumpasin rinnad piimast tühjaks. Valasin selle piima kraanikausist alla. Kiiruga ei järginud ma väga hügieeninõudeid, et seda sügavkülmutada passiks, lisaks olin terve päeva kas nutnud või nuttu tagasi hoidnud ja otsustasin, et selles piimas on rohkem stressi kui toitaineid. Magamistoas oli beebi tühi voodi ja pesa, haarasin ühe teki ja nuusutasin seda, aga see ei lõhnanud nagu tema. Liiga vähe oli ta jõudnud selle teki all magada enne kui haiglafliisi alla kolis. Võtsin kaissu karu, mille mu ema oli lapsele kojutoomise päeval kinkinud, süüdistasin end järgnevad kaks tundi selles, et ma varem kiirabi ei kutsunud ja uinusin millalgi vastu hommikut.

Hommikul tuli mu ema vanema poja juurde ja sõitsime abikaasaga intensiivi. Nüüd võtan kirjutamise kõrvale appi oma telefoni Messenger’i kus ema ja õde aktiivselt kogu aeg kursis hoidsin, sest järgnev kuu on minu jaoks muidu üks suur segane sulam. Nii, see oli 30. juuni, pühapäev. Intensiivipalat oli päevavalges vähem hirmus ja nägin ära ka meie esimese palatikaaslase, imearmas 4-aastane poiss, kes oli eelneval ööl rahulikult tekkide varjus tudunud, kuid nüüd ajas oma emaga juttu. Kummalisel kombel, ehkki mu enda mõnepäevane kurnatud varandus hingas tasakesi sealsamas, oli mul palatikaaslastest rohkem kahju. Sest olin juba jõudnud mõelda, et kui üldse lapsega haiglas olla, siis vastsündinuga, kes peamiselt magab, aga seda mäletama ei jää. Väljas lõõskas suvi, see neljane tegelane oleks pidanud praegu õues ringi tormama ja kodus ulakusi tegema, mitte võõras voodis pikutama ja igal õhtul oma emmega hüvasti jätma. Aga ärge saage valesti aru: ilmselgelt on tõsisemalt haigele lapsele parim koht siiski haigla ja peame olema tänulikud, et elame ajal ja kohas, kus meil on võimalik saada vajalikku abi. Tervitasime oma pisikest, nägime uusi plaastreid ja kanüüli, mis vihjasid vahepealsetele vereproovidele ja kinkisid õõvastava teadmise, et minu teadmata on ta vahepeal nutnud ja lohutust vajanud, aga ma ei olnud tema jaoks seal. See kujutluspilt oli kogu haiglasoleku aja minu jaoks raskeim.

Vahetult pärast kohale jõudmist astus meie juurde arst. Uus nägu (hiljem õppisin, et iga päev on seal osakonnas erinev valvearst, n-ö igapäevased esmaspäevast reedeni olid resident ja osakonna juhataja, neid nägime pea igapäevaselt). Ta oli veidi vanem ja tõsisem kui möödunud õhtu naine, keegi kellega mul oli algul raske end hästi tunda. Ehk oli asi selles, et ta ei vaadanud meile otsa, kui ta meiega rääkis. “Miks?” arutlesin. “Kas asi on nii hull, et ta ei tihka meile otsa vaadata? Või ongi ta selline?”. Ma ei tea, miks ma kipun inimesi alati üleanalüüsima, aga sellises olukorras haarad sa kinni igast asjast ja püüad seda tõlgendada. Niivõrd raskes olukorras enamjaolt ikka enda kahjuks. Ta hakkas meile räägima Hirschsprungi tõvest, mida nad sümptomite ja eelmisel ööl tehtud pildi põhjal kahtlustasid, kuid mida sajaprotsendiliselt ilma koeproovita (vist? Nüüd ja edaspidi vabandage mu meditsiinialaste terminite ja teadmiste vajaka jäämised) diagnoosida ei saa. Tõvele viitasid tugevalt sümptomid ja möödunud ööl tehtud röntgenpilt. Põgusalt siis: Hirschsprungi tõbi on soolehaigus, mille korral mingi osa jämesoolest ei tööta, st sealsed närvirakud ei lükka väljaheidet edasi. See tekitab omakorda soolesulu, mis võib tähelepanu ja ravita jäädes viia ohtliku ummistuse ja põletikuni. Lihtsalt öelduna siis. Seda kõike meile nii detailselt sel hetkel ei seletatud, aga sõber Google on iga paanikas ema parim (ja halvim) sõber.

Mõne aja pärast tuli kirurg meiega vestlema ja saime nii palju targemaks, et tõenäoliselt tuleb opereerida, aga hetkel on E. jälgimisel ja teda püütakse kakamisel vajadusel gaasitoruga pisut aidata. Kirurg meeldis mulle kohe. Ta oli küll tõsine, konkreetne ja ei öelnud midagi lihtsalt selleks, et me end paremini tunneks. Vastupidi, ta tõi välja ka kehvemaid stsenaariume. Aga midagi tema olekus ja kindlates kätes (kuidagi automaatselt vaatasin ma kohe ta käsi) tekitas minus kindlustunde, et kui mu beebi peaks minema operatsioonile, usaldan ma seda meest. Tahtsime jääda tema juurde, aga kurnatud pisike peamiselt magas oma inkubaatoris, lisaks kippus mul kogu aeg nutt peale ja ma ei tahtnud seda teha õdede ja teiste patsientide silme all. Selleks oli vanemate puhketuba. Intensiivi kõrval on diivani, kööginurga ja isegi duširuumiga toake intensiivilaste vanematele. Enamjaolt olin seal järgneva kuu jooksul üksi, istusin ja vaatasin kaasa toodud toitu, mis mul kuidagi alla ei läinud, aga tuttavaks said mitmete teiste emade-isade näod. Osad samasuguste paistes silmadega nagu minu oma algul. Aga ka näod, mis enam ei nutnud, vaid olid juba sellestki väsinud, lihtsalt leppinud ja ootel. Mulle kujunes sarnane mask ette umbes kahe nädalaga.

Kuna mingeid uudiseid meile päeva jooksul ei lubatud (pühapäev pealekauba), teine laps igatses samuti oma ema-isa ja väljas oli täiesti imeline suveilm, otsustasime, et kui meil on valida puhkeruumis nutmise ja halvimate stsenaariumite ettekujutamise ning oma vaimse tervise säästmise vahel, valime me teise variandi. Sõitsime koju, võtsime poja peale ja viisime ta loomaaeda, kus tema naer ja elevus leevendasid ka meie pingeid, ehkki helistasin intensiiviõdedele lapse olukorra kohta uurimiseks nii jääkaru basseini kõrval kui troopikamaja juures. Uudiseid polnud, küll aga öeldi, et ta kakab tublisti iseseisvalt ja gaasitoru vajadust pole olnud. Hiljem kahetsesin veidi seda käiku, sest mõni päev pärast sünnitust ja 2. astme rebendeid, mis selle käigus tekkisid, polnud pikk jalutuskäik loomaaias siiski vist parim mõte. Pärast loomaaeda viisime vanema poja teise vanaema juurde mängima, et siis tagasi haiglasse sõita ja pisemat paitada ning talle head ööd soovida.
Neljane valis parajasti koos intensiiviõega multikat välja (tema voodi kõrvale oli toodud televiisor) ja naeratas riukaliku pearaputusega kui õde tuletas talle meelde, et varsti on aeg ka rohtu võtta. Tal tundus selle õega (kes oli üks kahest meessoost õest, keda me enda haiglaelu ajal üldse nägime) olevat tore side. Nad arutasid maailmaasju ja kui poisile ööseks juba koju läinud emme meenus ja lõug värisema hakkas, oli õde sujuvalt ta kõrval nalja viskamas. Need intensiiviõed. Nad on imelised inimesed ja pühendan neile tõenäoliselt millalgi terve postituse.

Need head-ööd-hetked olid valusad. Sa tahad oma vastsündinu sülle võtta ja koju viia, teda enda lähedal hoida ja öösel keskmiselt kakskümmend korda ta hingamist kontrollida. “Seegi hea,” mõtlesin täis nummerdatud ekraani vaadates. “Vähemalt nad teavad kogu aeg, et ta hingab.” Lisaks teadsid nad ta vere hapnikuvarustust, temperatuuri ja muid näite, mida minagi aja jooksul jälgima õppisin. Kuidas ma tahtsin talle musi teha. Otsa ette, põskedele, peanupule, kätele, varvastele. Kuvöös seda ei võimaldanud. Hoidsin end enam-vähem vaos alati kuni viimase hetkeni temaga, aga juba mööda koridori tagasi jalutades varisesin abikaasa najale ja nii oli see nädalaid. Aga iga korraga olin veidi tublim ja hakkasin üha kaugemal nutma kuni lõpuks õppisin seda tegema alles autosse jõudes. Võtsime poja vanaema juurest peale ja sõitsime koju.

PERFEKTSELT PÕHJAMAINE PÄEV


Möödunud kolmapäev oli päev, mida pikalt elevusega ootasin: see oli päev, kus ma sain laste kõrvalt “linnaloa”, mis sisaldas lausa kaht väga mõnusat üritust. Lõunaks oodati mind tutvuma Scandinavian Brands uusima lapsukesega Eestis: Löwengripi ja Björk & Berriese kõrval on nad Eestisse toonud järgmise põhjamaise brändi, juuksehooldustooteid loova Björn Axeni.



Koosviibimine toimus Fotografiskas, mida külastasin sel päeval esimest korda ja olin nii vaimustuses, et kibelen sinna tagasi korralikumalt ka muuseumipoolel aega veetma (me olime üleval restoranis). Kohal oli palju tuttavaid ja veel rohkem mulle tundmatuid nägusid (liiga kaua olen sellest üritustemaailmast eemal viibinud ja tundsin end pisut kui võõrkeha), aga peamine, kohal oli ka Björn Axeni omanik Johan Hellström, väga elav ja põneva jutulõngaga mees.



Nautisime head toitu ja tutvusime brändi ja toodetega, mul loomulikult kujunes peas juba väike wishlist, mida proovida. Mulle meeldisid brändi põhimõtted keskkonnasäästlikkuse osas (näiteks pakuad nad täitepakendeid ja püüavad võtta aina keskkonnateadlikumat suunda, ehkki Björn tunnistas ka ise, et teha on veel palju), samuti toimus avatud vestlus koostisosade teemal. Valikust leiab nii puhastus-, ravi- kui viimistlustooteid. Keda huvitab, siis Björn Axeni tooteid saab näiteks scandinavianbrands.ee-st soetada.

Ja järgmine peatus:



Pärast Fotografiskat kohtusin õe ja tema tütrekesega ja veetsime imearmsa tunni kohvitassi (okei, temal olid pelmeenid) taga. Kuidas mulle meeldib temaga jutustada, Pärnu on liiga kaugel ja igatsen oma õe seltskonda ko-gu-aeg! Tegime lihtsalt pisut aega parajaks, sest kella neljaks oodati meid mõlemat Volta Loftides asuvatesse Klaussoni Kommivabriku näidiskorteritesse koos Iittalaga aega veetma.


Kuidas ma armastan Iittala asju (ja olen kadedusest kõikvõimalikes toonides roheline oma õe kollektsiooni vaadates), nende lihtsust, aga samas mõju, mis nad interjöörile annavad. Jalutasime näidiskorterites, mis olid vastupandamatult stiilsed, sõime häid suupisteid, mingi vahuvein maitses kohe eriti hästi (olid need äkki Nudist omad?) ja aeg lihtsalt lendas mööda.



Jalutasin õnnelikult koju, akud täis laetud, näpuotsas sügistalvised kingitused: juukseturgutust Björn Axenilt ja koduhubasust lubav küünlahoidja Iittalalt. Sel õhtul oli mu enam kui küll energiat nii kahe lapse magamapanekuks kui pisema öisteks söötmisteks. Veel hommikulgi tundsin end hellitatu ja puhanuna. Uskumatu, kuidas kellegi jaoks ehk nii lihtne päev on ühe väsinud ema jaoks nagu teraapia. Aitäh Scandinavian Brands ja aitäh Iittala! :)

(2. pildi autor: Kristiina Hussar)

1. osa: sisetunne

Olen end kogunud, et meie (veel lõpetamata) lugu korralikult kirja panna ja täna tuli see vaim peale. Tunnen, et justkui võlgnen teile selle loo. Teile, kes te meile suvel nii väga kaasa elasite, meile häid soove saatsite ja tuge pakkusite. Kui algul sulgusime oma muresse, siis ühel hetkel otsustasime seda jagada ja teie sõnad andsid meile jõudu. Meie lugu pole pooltki nii traagiline kui paljude teiste omad, meie intensiivis veedetud aeg oli sealsete 600-800 grammiste lapsukeste kõrval kergemate killast. Meie mure kahvatus ema oma kõrval, kelle laps veetis seal juba pikki kuid ilma suuremate väljavaadeteta. Aga meie jaoks oli see mõningatel hetkedel siiski kui maailma lõpp, sest see on meie laps ja meie lugu. Alustan algusest.

Sisetunne. Kõik sai alguse mu sisetundest ja see kogemus õpetas mulle enam kui iial varem, et ema sisetunne on enamasti õige. Ja ma teadsin esimesest ööst, et midagi on valesti. Kui E. sündis, oli ta koheselt väga isukas, veetis rinnal terve tunni ja terve esimese öö, aga järgmisel hommikul kaotas ta isu ja hakkas oksendama. Palju. Lootevett, millel neoonrohekas varjund. “Need on looteveed ja see on täiesti normaalne,” julgustas õde. Aga miks ta isu kadus? Ja miks ta hakkas rinnal öökima (ja seda mitte nibust tingituna, ta sõi ja siis öökis). Arutlesime õega, et ehk on magu veel vett täis ja imemine paneb mao tööle ja vallandab sellesama okserefleksi. Niisiis ootasin, et kõik veed oleks välja oksendatud, küll siis isu naaseb. Teine mure oli meie jaoks mekoonium ehk beebi esimene väljaheide, mille ta peaks esimestel päevadel väljutama. Teise elupäeva õhtuks polnud ta seda ise teinud ning teda aidati gaasitoruga. Seejärel kakas ta veel ise kahel korral. Olime rahul ja uhked. Ja rumalad.

Oksendamine jätkus terve 2. elupäeva ja sellele järgneval ööl küsis lapsuke pidevalt süüa, aga rinnal hakkas mõne minuti möödudes vastikusest grimasse tegema ja loobus. Samas siiski sõi, piima jagus, muidu oli igati tubli ka lastearsti meelest ja 3. päeval lubati meid koju. Kodus oli edukamaid ja vähem edukamaid söömisi, aga muidu kõik justkui sujus. Ent siis ta enam süüa ei tahtnud, kaal oli veelgi langenud (meil oli kodus beebikaal), mähkmed jäid aina kuivemaks. Ja siis ta oksendas esimest korda. Ja see polnud lootevesi, see oli neoonkollane sinepise tekstuuriga okse, ninast ja suust. Aga oksendamine on normaalne? Ja pärast seda ta justkui jälle ikkagi sõi. Andsin aega, jälgisin, ootasin. Aga sees hakkas kasvama see miski-on-valesti tunne. Järgmisel päeval oli see nii hull, et ma ei suutnud süüa, jälgisin ja vaatasin ja katsusin ja kaalusin teda. Ühel hetkel oli ta mu rinnal, vaatas mulle suurte silmadega otsa, tegi valu- ja öökimisgrimassi ja oksendas. Rohkem kui eelneval päeval. Ja oksendas veel. Kutsusime kiirabi.

Kiirabi tuli ruttu, pojakest katsuti-uuriti-vaadati. Küsiti, ega teda ole pillatud ja muud rutiinsed küsimused. Aga kui toredad nad olid, kui mõistvad ja armsad ühe värskelt sünnitanud ja nutetud silmadega naisega, kellel murelaps süles ja tema 2,5-aastane segaduses vennake oma emme reie küljes. Loomulikult ei diagnoosinud keegi beebit meie suvisest õhtupäikesest kuldses, aga ometi tol hetkel minu jaoks nii sünges magamistoas. “Ehk on mingi soolesulg ja nad saavad kuidagi aidata tal asjad käima saada,” arutles last läbi vaadanud naine mõtlikult, kuid siis suunati mind pakkima, et laps siiski erakorralisse viia. Viskasin kotti talle vahetusriideid ja mähkmeid, endale kui äsjasünnitanule hunniku sidemeid ja uksel tuletas kiirabiga tulnud meesterahvas (kuidas neid õige nimetada on? Arstid? Õed?) lahkelt naeratades telefonilaadijat meelde. Jah, laadija… Natuke nagu sa-oled-nüüd-kaua-kodust-ära sümbol. Ma ei suutnud seda olukorda uskuda. Olin meie esimese lapsega kaks nädalat haiglas ja niivõrd õnnelik kui saime teisega tulla perepalatist otse koju, panna lilled vaasidesse ja hakata nautima meie esimest suve neljaliikmelise perena. Aga astusime koduuksest välja, klammerdusin beebi külge ja hoidsin teda enda vastas, seljataha jäid nii need lilled kui abikaasa koos vanema pojaga. “Me käime lihtsalt kontrollis, see on midagi lihtsat, vastsündinutega ikka juhtub,” korrutasin endale mõttes julgustuseks. “Me tuleme ööseks tagasi, halvemal juhul äkki homme,” kinnitasin endale. Joke’s on me. Uuesti tõime me oma pesamuna üle selle ukse alles 33 päeva hiljem.

Erakorralises me pikalt ootama ei pidanud, 4-päevase privileegid. Kaaluti, mõõdeti temperatuuri ja saadeti kõrvaltuppa valvearsti ootama. Oli laupäev ja suveõhtu, haigla oli kuidagi tühi. Haigla oli üleni kuldne, väljas oli mu lemmikaeg: suvine õhtupäike. Ometi oli seal, nagu koduses magamistoaski, nii kõle ja rusuv. Valvearsti ootasime 15-20 minutit, seejärel vaatas temagi lapse üle, esitas enam-vähem samu küsimusi, mida kiirabigi ning ütles sõnad, mida ma kuulda ei tahtnud: “Me võtame ta sisse.” Mu süda vajus saapasäärde. Kusjuures, nädalake hiljem öeldi mulle need samad sõnad uuesti ja siis tahtsin ma õnne- ja tänutundest lõhki minna ja tahaksin siiani seda öelnud arsti kallistada. Aga sinna me alles jõuame.

Meid suunati Lastehaigla imikute ja vastsündinute osakonda, mis oli mulle tuttav juba esimese lapse ajast 2016. aasta novembris. Saime erapalati, mulle toodi paberileht lapse kohta päeviku pidamiseks (temperatuuri mõõtmine 4x ööpäevas, diurees, söödud kogused, kaal jne – see roosade servadega leheke on tuttav kõigile emadele, kes oma pisikestega seal viibinud). Istusin voodiserval ja ootasin arsti, ootasin mingitki vastust ja infot. Ühel hetkel tuli õde ja ütles, et viib lapse vereproovide ja kanüüli paigaldamise jaoks (ta taheti kohe tilga alla panna, sest tal oli juba kerge vedelikupuudus viimaste päevade toiduprotestist) protseduuriruumi. Ma oleksin pidanud kaasa minema, mul oli see õigus, aga kuidagi šokis ma lihtsalt ulatasin oma poja talle, vaatasin, kuidas ta mu pambuga minema kõnnib ja katsin kõrvu kinni, sest ehkki protseduuriruum oli eemal, tundsin ma oma lapse nutu kaugelt ära. Lõpuks toodi mu torgitud linnupoeg mulle tagasi. Kirjutasin abikaasale nimekirja asjadest, mida meile tuua ja ootasime koos arsti. Laulsin talle väljamõeldud laule, vaatasin teda ja olin mures. Ma olin nii-nii mures, see oli füüsiliselt haiget tegev mure. Mul olid justkui okkad rinnus, mis ei võimaldanud mul täielikult sisse-välja hingata. See hingamise teema püsis mul veel vähemalt kuu pärast koju saamist.

Tuli arst ja valmistusin kuulama, mis edasi. Ajasin end voodiservale asjalikult istuli, nii hästi kui vaid mõnepäevased õmblused seda võimaldasid. Läbi lillede ja püüdmata mind paanikasse ajada ütles arst, et nad eelistaksid ta viia intensiivraviosakonda jälgimisele. Ainus, mis minu kõrvu kogu tema jutust helisema jäi oli “intensiiv”. Intensiiv on ju halb. Sa ei taha olla intensiivis. Nädal hiljem aga vägagi tahtsin ja intensiivist sai mulle armsaim koht kogu kompleksis. Jõuame sinna. Vabandan oma etteruttamist… Kuidas ma tahaks sellest õudusest üle hüpata ja mööda rutata. “Seal on 24 tundi valvsad õed ja me saame teda paremini jälgida. Tahaksime võtta mõned proovid, teha mõned pildid ja analüüsid,” rääkis ta selle pilguga, mida ma nägin arstide silmis järgnevatel nädalatel palju. Selle mul-on-nii-kahju-ja-olen-ka-mures-aga-jään-professionaalseks pilguga.
“Kas… kas ma võin kaasa tulla?” küsisin ma, kirudes end, et lapsik nutuvõre mu suu ümber reetis kui läbi ma juba omadega olin. Juba. Ja see oli ju alles algus.
“Loomulikult, teiega koos lähme.”
Olin tänulik, et ei pidanud panema teda sellesse “plastikust künasse”, milleks me naljaga juba sünnitusmajas imikute ratastel voodeid nimetasime, vaid võisin hoida enda süles. Kõndisime läbi koridori, läksime lifti. Läbi pika koridori, mis ühendas meid peamajaga. Läbi järgmise koridori. Järgmisse lifti. Klammerdusin oma pambu külge, hoidsin teda vast tugevamalt kui tarvis oleks olnud. Mitte selle pärast, et oleksin kartnud teda pillata. Selle pärast, et ma tundsin, et ta võetakse minult kohe ära. Ta oli aastaid mu soovides, üheksa kuud mu kõhus ja vaid veidi jõudnud olla mu süles. Ärge võtke teda minult ära, isegi mitte protseduurideks. Palun!

Intensiivraviosakonda sisenedes oli kogu mure sees mul üks väike valgusekiireke. “Kui ilus siin on,” mõtlesin ma jätsku oluliselt kaasaegsemasse osakonda sisse jalutades. “Nagu Grey anatoomia,” jätkusid mu mõtted nähes valdavalt 20ndates ja väga kenasid õdesid, nii mees- kui naissoost. Jõudsime oma palatisse, kus ootas kuvöös, mille ümber juba sagis õde ja mille kõrval ootas intensiivi selle päeva valvearst. Ma ei tea, kas tohin nimesid nimetada ega tee seda igaks juhuks, saagu temast siis hetkel Dr. K.  Aga sellest naisest (kas näete kui tugevalt ma tahaksin siiski isikule vihjata ja teda kiita?) sai keegi, keda nähes mind valdas seal ja edaspidi alati rahu. Ta oli täpselt see, keda ma sinna kuvöösi kõrvale seisma vajasin. Ja see, kellega kas või põgusalt vestlemine järgnevate nädalate jooksul sisendas mulle, et me oleme heades kätes ja mitte ainult professionaalses mõttes, vaid kätes, millel jagus meie lapse jaoks ka inimlikku hellust. Neid käsi oli intensiivis rohkelt ja räägin neist veel. Mul paluti laps kuvöösi tõsta ja see hetk oli minu jaoks hirmus. Ma ei teadnud, kaua ta seal peab olema. Millal ma jälle teda sülle saan võtta? Tegin talle igaks juhuks kümme või enam musi, tõmbasin kopsud tema magusat beebilõhna täis, et sellest meie järgmise kohtumiseni jätkuks (ei jätkunud koduteenigi) ja panin ta asemele, mille õde oli talle pehmetest pleedidest hoolsalt ette valmistanud. Üks andur, teine andur, kolmas… Enne kui arugi sain, oli mu pehmes beebist saanud üks suur juhtmepundar. Ka toidult võeti ta maha ja turgutuseks jäeti esimeste vastusteni tilk.

Meile räägiti esimesi esialgseid ideid. Sümptomid, alates sellest, et ta ei teinud oma esimest kakat ise, jätkates isutuse ja oksendamisega viitasid, et kusagil on soolesulg. Mis seda aga põhjustab, seda hakatigi nüüd uurima.
“Kaua me võime tema juures olla?” küsisin toeks abikaasa külge klammerdudes. Ta oli kusagil mu “too mulle pesu, see valge korgiga kreemipurk vannitoast ja… ” ning “meid viiakse intensiivi” sõnumite vahepeal haiglasse kohale tormanud. Vanem poiss, õndsas lapselikus teadmatuses ja öisest autosõidust elevil, ootas tädiga haigla ees autos.
“Olge kas või 24/7 siin, iseasi kui mugav 24 tundi neil toolidel on,” naeratas arst. Leebelt soovitas ta mul siiski puhata ja ütles, et iga kell võib õdedele helistada ja lapse kohta uurida kui öösel mure und peaks peletama. Kuidas ma lähen tema juurest ära? Aga teadsin, et ma ei saa jääda ööseks sinna oranžile tugitoolile istuma, mu kaheaastane ootas autos ja kell tiksus juba üle üheteistkümne õhtul. Kuidagi mingis udus silitasin läbi kuvöösiava oma lapsukese pead, leidsin tee tagasi teise majja oma asjadele järele palatisse, kus pidime koos olema hakkama ja kuhu oli vahepeal pimedus laskunud. Siis sõitsime koju. Autos käis Junius Meyvanti “Floating Harmonies”.

#18 OTSA SAANUD TOOTED – KAS OSTAKSIN NEID UUESTI?

Seekordne tühjade potsikute-pudelite postitus on eriti mahukas, sest neid tooteid olen kapinurka kogunud juba aprillist. Seda hulka vaadates hakkasin aga paratamatult mõtlema rohkem oma tarbimisele ja kuidas saaksin muuta seda vastutustundlikumaks. Tulemusi esialgu nii palju, et loobun edaspidi plastpudelites dušigeelidest ja hakkan kasutama seepi, mis on pakendivaba või paberist-papist karbis. Ka teiste toodete puhul, kui võimalik, proovin võtta pakendivaba või vähemalt loodussõbralikumate pakendite suuna, näiteks ootab mu vannitoas oma järge Lushi tahke šampoon – ei mingit plastikut!

Alustamegi sellest enim mu silma riivavast kategooriast: kehapesuvahendid. Üks pappkarbike naeratab siin ka vastu, aga kui tore, kui poleks ka neid plastikpudeleid. Toodetel neis polnud muidugi häda midagi.
JOIK kooriv jalaseep (6,50) meeldis mulle väga. Sellel on väga hea piparmündilõhn ja ta tõepoolest koorib tõhusalt. Suviste sandaaliilmadega, ja kuna armastan käia pidevalt paljajalu, muutus mu kannanahk kiirelt kõvaks-paksuks-koledaks, kuid kui sellega mõned korrad nädalas taldu hõõruda ja pärast jalad tublisti sisse kreemitada (tegin seda alati enne magamaminekut), olid jalad oluliselt mõnusamad ja pehmemad. Kooriva efekti annavad seebile peeneteraline meresool ja vulkaanilisest kivimist graanulid. Meeldis väga ja ostaksin veel.
Dove Sweet Cream & Peony dušigeel (3,19). Dove klassikaline variant (Deeply Nourishing) on üks mu suurimaid lemmikuid, mille alati ostan, kuid oli hetk, mil pakkumises/saadaval oli Sweet Cream & Peony ja koju tuli see. Mida ma oskan dušigeeli kohta öelda… pesi puhtaks, lõhnas hästi, aga eelistan ikkagi kõige klassikalisemat (ja nüüdseks siis pigem isegi selle tükiseebi kujul varianti), just lõhna poolest suureks lemmikuks saanud. Sama “pesi puhtaks, nahka ei kuivatanud, lihtsalt dušigeel” kirjeldus läheb ka Palmolive Pampering Clay (2,95) sarjale. Selle sarja kõik geelid lõhnavad hästi ja mu abikaasale meeldis roheline. Aga jällegi, dušigeel on dušigeel. Pole öelda midagi põrutavat, aga ka ei midagi halba.
Intiimpesugeel on miski, mida ma pole õigupoolest kunagi ostnud ega kasutanud, sest ei näe sel lihtsalt erilist mõtet, kuid prooviks soetasin OMA intiimpesugeeli (8,20) komplektis kahe suure dušigeeliga. Lõhnatu, leebe ja lisaprobleeme ei tekitanud, kasutasin selle suvel ära, kuid kui otsa sai, siis otseselt puudust ka ei tundnud. Kellel on intiimpesugeel aga kindel osa igapäevarutiinist, siis soovitaksin kindlasti proovida just sellist nagu OMA-l, milles puuduvad ebavajalikud lisaained ja mis aitab säilitada normaalset pH taset.

Björk & Berries White Forest kooriv kätepesugeel* (22,95) tundus ideena mulle väga lahe. Mõtle, pesed ja samal ajal koorib see käsi. Aga vaimustus kadus umbes nädalakesega, kui mõtlesin, et tahaks lihtsalt käsi pesta ja mitte ilmtingimata alati koorida. Pesen käsi väga tihti ja see muutus liigseks, isegi kui tõstsin seebi valamu juurde, mida käetepesuks kõige vähem kasutasime. Ja tavalisele käteseebile lisaks seda hoida tundus nagu liigne. Nii et edaspidi kasutan pigem ikkagi tavalist käteseepi ja vajadusel saan käsi koorida kehakoorijaga. Nii et minu jaoks selline mittevajalik nišikas.
Kiehl’s Ultimate Strength kätesalv* (15,99) (nimele vaatamata siiski pigem kreem) on superklassikaline kätekreem. Erilist lõhna tal pole, käsi rasvaseks ei jäta, niisutab, aga mitte nii ekstreemselt nagu nimi võiks viidata. Selline kreem, mille kasutad ja unustad ega rutta ilmtingimata uuesti sedasama ostma, vähemalt mitte minu puhul. Kui, siis soovitaksin seda neile, kes tahavadki midagi väga basicut ja minimalistlikku, kuid ka siis arvan, et samaväärse asja leiaks soodsama hinnaga.
Tilk! on super-supertore kodumaine bränd, kelle asju olen varemgi kasutanud, aga mu lemmikud on alati olnud nende kätekreemid, nagu ka see Tilk! Love Me kätekreem (13,90). Pehmelt hellitav tekstuur, supermõnusad koostisosad, armas väike pakend ja mis peamine: ehe ja kodumaine. Ma tahaks tulevikus proovida kindlasti ka nende kehakreemi, sest usun, et see on vähemalt sama hea ning hiljuti jäi mulle silma nende deodorantkreem. Soovitan ka teil Tilk! valikule pilgu peale visata.

Näohoolduse kategoorias kipub mul alati enim tooteid kogunema ja eks see ole mingil määral loomulik. Seekord leidsid oma põhja nii sellised asjad, mis mu koju tõenäoliselt enam ei leia kui need, mida iga päev pisut taga olen igatsenud (aga mitte uuesti soetanud, sest mul on veel omajagu alternatiive, mis tuleks enne lõpuni kasutada).  L’Occitane Shea meigieemaldusõli eemaldab meigi (ka veekindla) väga hästi ja on mugavas pumbaga pudelis. Väga hea esimene samm meigi lahti sulatamiseks ja n-ö esimese sammu puhastuseks enne puhastusvahendiga näopesu. Lisaks jätkus seda ikka väga kauaks. Järgmisena tahaksin aga proovida, mida arvan The Body Shop kummeli meigieemaldusõlist. Kontseptsioon on neil sama ja olen selle kohta palju head kuulnud.
Grown Alchemist näopesugeel* (34,99) on oeh-kui-kallis (sain selle muidugi kingiks, nii et mul pole otsest õigust ohata), aga niivõrd hea. Alates imeilusast pakendist, jätkates aroomiga ja sellega, et seda kulub korraga tõesti vähe. Grown Alchemist tooted üleüldiselt tunduvad kõik väga high class ja pakendid on sellised, mille jätad auga vannitoariiulile, mitte ei peida kappi. Näopesugeel on miski, mida kasutan aga nii sagedasti, et 35€ letti lüüa tundub natuke ekstreemne, pigem investeerin rohkem sellesse, mida ma kohe näolt maha ei loputa, näiteks nagu seerumid ja Björk & Berries Skin Awakening C-vitamiini näoseerum* (58,95) on seni parim, mida olen kasutanud. Ma lihtsalt jumaldasin seda viimse piisani. C-vitamiinist on üleüldse saanud mu suur lemmik, sest see aitab aknearme hajutada ja stressis nahka turgutada (selles konkreetses seerumis on ka tõhusalt niisutav hüaluroonhape peidus) ning C-vitamiiniga tooteid kasutades ma tõepoolest näen erinevust, nii nagu nägin ka selle seerumiga. Mõnus ergutav pai nahale, mis samas imendub ruttu ega jää jalgu ülejäänud näohooldustoodetele või neile järgnevale meigile. Soo-vi-tan!
Põigates hetkeks tagasi puhastamise juurde, on mul soovitada veel üks superlahe toode, mida mul jätkus nii-nii kauaks ja mille kasutamist väga nautisin. Origins Clear Improvement aktiivsöega sarjas on selline lahe asi nagu puhastuspulber (28,99) ehk pudelike mustja pulbriga, mis veega kokku puutudes ja laiali hõõrudes muutub tihedaks vahuks. Esialgu, enne kui pulber täielikult lahustub-vahustub on see ka õrnatoimelise koorija eest ja nahk jääb pehme ja väga värske ning puhas. Eelistasin seda aga eelkõige kasutada duši all, sest süsi on süsi ja iga kord pärast kraanikausist halli ära loputada enam lihtsalt ei viitsinud.
Kiehl’s Ultra Facial näokreem (29,99) on brändi populaarseim toode, seega olin päris elevil, kui nad selle mulle kingituseks saatsid. Ja kui aus olla, sain seda kasutades ruttu aru, miks tegu on niivõrd paljude lemmikuga – kasutasin ju ka mina selle agaralt lõpuni. See kreem teeb täpselt seda, mida tarvis, kui su eesmärk on ilma suuremate trikkide-lõhnade-lisadeta näonahka tõhusalt niisutada. Oma neutraalsuses sobib see suurepäraselt ka peikaga jagamiseks ja tegu on millegagi, mis on lihtne, aga tubli ja kindel… nagu eestlasele kartul. :D Ainus, mida ma ei fänna, on purk, kuhu sõrmekesi peab pistma, aga näokreemide puhul häirib see mind vedi vähem, sest pärast näopuhastust on sõrmed niikuinii alati puhtad ja suuremat sorti pahalasi nõnda kreemipurgi sisse sattuda ei tohiks. Tõenäoliselt soetaksin seda kreemi ka uuesti, aga enne on mul sahtlis 4-5 teist kreemi, mis kasutamist ootavad. Oeh.
Pixi, kullakallis Pixi, minu tõenäoliselt lemmikuim nahahooldusbränd ja ma poleks seda iial oodata osanud, sest seostasin neid varem alati pigem dekoratiivkosmeetikaga (ja seegi on neil tasemel). Pixi roosisarjast kirjutasin millalgi ka lähemalt, aga kaks toodet neist said juba otsa. Rose Ceramide Cream näokreem*, mõnusa roosilõhnaga (värske ja eheda, mitte läägega), korralikult niisutav ja pärast viimast piiska igatsesin seda juurde. Samamoodi meeldis mulle Rose Tonic näovesi*, mis toniseeris, aga samaaegselt niisutas. Hetkel kasutan lisaks Huxley toodetele oma näonaha ergutamiseks ja armide pleegitamiseks Pixi C-vitamiini tooteid, millest võin teile soovikorral samuti lähemalt rääkida. Aga Pixi tooteid tasub kindlasti proovida, need on tõepoolest mitte ainult nunnud oma ilusates pakendites, vaid ka tõesti tõhusad.

Ja lõpuks (ja tõesti lõppude lõpuks, sest olen seda postitust laste kõrvalt pildistanud-kirjutanud juba paar nädalat :D) oleme jõudnud viimase kategooria juurde. Meigitooted!
Kui ma hakkan teile uuesti Too Faced Born This Way jumestuskreemi kirjeldama, pean ameti maha panema, sest olen end sel teemal korranud juba liiga palju. Aga see on kõige parem tugeva katvuse, kuid loomuliku tulemusega jumestuskreem, mida ma iial proovinud olen. Igapäevaselt ma seda enam ei kasuta – nahk on veidi tublim ja saan piirduda pisut kergema kraamiga, aga igasugustel pildistamistel-üritustel on see kindel valik. Kaks musta silmalainerit, mis minu meelest toimisid täpselt samamoodi: Smashbox Always On* (19,99) ja L’Oreal Super Liner Perfect Slim (14,99). Ma ei tajunud, et üks kiiremini ära kuivaks, ainsaks erinevuseks neil see, et L’Orealiga saab teha ka superpeenikese joone. Püsisid sama tublilt, nii et kes vildikaotsaga musta laineri fänn, siis need on mõlemad väga okeid tegijad.
Make Up Factory toodetega tegin alles eelmisel aastal esimest korda tutvust ja see tutvus algas hästi, sest nende Real Conceal peitekreem (15,75) on tõesti hea. Sulandub loomulikult nahaga, toonidevalik on hea – heledamat võid kasutada silmade all, aga valides oma nahatoonile ligidasem, sobib kasutamiseks ka mujal, näiteks mina peitsin sellega ka oma rosaatsearoosasid põski. Küll aga ei fänna ma neid svammiotsikuid, mis tunduvad lihtsalt ekstreemselt ebahügieenilised, kahjuks on sarnane ka mu lemmikul Clarinsi huuleläikel.
Maybelline Lash Sensational ripsmetušš on mu lemmik soodsa hinnaklassi tušš (või õigupoolest oli, sest mul vist on uus lemmik… cliffhanger! :O) ja suveks ostsin selle veekindla versiooni. Seda ma aga nii väga ei fännanud… Eraldas justkui rohkem kui võiks, samuti kippusid ripsmeotsad kulmude alla tumedaid kaari jätma. Ka teine lõpuks ära kuivanud tušš ei leidnud teed mu südamesse, L’oreal Unlimited ripsmetušš* (19,49) muutis ripsmekarva justkui liiga jämedaks ja ebaloomulikuks, lisaks ei hoidnud see ripsmeid kaardus. Harjasepulgal peaks olema mugav funktsioon, kus saad seda kõverdada, et siis hõlpsamini tušši peale kanda, aga ma ei kasutanud seda kordagi ega tundnud sellest ka puudust, pigem häiris mind, et see tušš meigikotis oma paksu pudelikesega nii palju ruumi võttis. Nii et need kaks minu kosmeetikakotti enam uuesti ei jõua.

Huuhhhh, kõik! Nüüd loodan, et jõuan ka pildid töödelda ja siia juurde kleepida, kuni mõlemad poisid nagu kukupaid magavad ja järgmise korrani! :)