ILUSOOVID

Gabrielle Chanel EdP. Sellest sai minu n-ö signatuurparfüüm kaks aastat tagasi ja mu pudelike sai tühjaks, nii et ehkki mul on hetkel kasutuses samuti väga hea Viktor & Rolf Flowerbomb, igatsen siiski oma Gabrielle’i taga. Ma pole ei Chanel No. 5 ega Coco Mademoiselle suuremat sorti fänn (enda peal), need on minu jaoks veidi liiga vänged, aga Gabrielle on nagu nende noorem ja vabameelsem õde,  minu ideaalne “viimane lihv” enne uksest väljumist.

Löwengrip Soft Sense Shaving Gel Oil. Kasutan tavaliselt raseerimiseks lihtsalt oma dušigeeli või -kreemi, aga see on pisut justkui raiskamine ja selle konkreetse toote kontseptsioon mulle meeldib. Kusjuures, tootekirjeldus vihjab, et see on loodud spetsiaalselt intiimpiirkonda silmas pidades, mis on samuti suur pluss. Rääkimata sellest, et Löwengripi pakendeid lihtsalt ei raatsi vannitoas peitu panna. Proovin kindlasti ära. Osta saab siit.

Malene Birger kosmeetikakott. Olen endale juba aastaid liiga palju meigikotte kokku kuhjanud, leidmata seda ideaalset. Malene Birgeri asjad meeldivad mulle aga väga, soovinimekirjas on ka tema Abi tote bag. Selline kosmeetikakott oleks väga klassikaline ja naiselik, samas pisut iseloomukam kui lihtsalt must kott. Näppisin seda ka poes ja suurus näis ideaalne, sest mahutab ka igapäevased pintslid (mul on neid 3-4). Osta saab siit.

Charlotte Tilbury Air Bronze päikesepuuder. Pole Charlotte Tilbury toodet, millele kulutamist oleksin veel kahetsenud. Suure päikesepuudri armastajana ootasin väga, et ta ka eraldi päikesepuudritega välja tuleks ja hiljuti ta seda ka tegi, nii et on üpris ilmselge miks kõnealune toode siia listi jõudis. Osta saab siit.

The Ordinary Coverage Foundation jumestuskreem. The Ordinary lööb oma lihtsa geniaalsusega laineid juba mõnda aega, tõestades, et nahahooldustoodetele ei pea kulutama sadu eurosid ning oma rutiin tuleks teha vaid enda vajadustele keskendudes ja minimaalsete koostisosadega võimalikult lihtsaks. Olen kuulnud kiidusõnu ka nende jumestuskreemide kohta ja 5-6€ eest proovimine pole ka ülemäära suur risk. p.s. Valikus on nii katvam kui kergem versioon. Osta saab siit.

Mida hetkel teie ilusoovide nimekirjast leida võib?

teekond ilusa nahani: nahaarsti visiit ja olukord pärast esimest kuud

Oma eelmise postituse lõpus jäin kannatamatult ootama esimest nahaarstivisiiti Medemis Clinicus ja 17. juuni hommikul ma pooleldi jooksin nahaarst Ene Mäestu kabineti suunas, et saada esimesi kommentaare ja ideid lahendusteks üle pika aja kelleltki uuelt. Kuna mu nahk oli veel väga põletikuline, siin-seal nahaalused sõlmed ja pea igapäevaselt juurde tekkivad mädapead (head isu kõigile, kes hetkel söövad), tuli mul alustada arsti abiga seespididest ravist, et siis alles tulevikus vaadata, mil moel ka Medemise nahaõed mind aidata saaks, et aastatega tekkinud arme ja punetust taandama hakata. Kui ehk mäletate, siis mul oli väga tore visiit Medemise nahaõe Liisa Raudmetsaga, kes on nii soe ja mõistev ja tõepoolest tahab aidata. Soovitan teda julgelt!

Minu rosaatsea algpõhjus on segane, aga kuna mõlemal korral tekkis ja ägenes see raseduse ajal, on suurima tõenäosusega tegu hormonaalse tasakaalu häiretega. Et see tekkis ägedalt tagasi aga ka nüüd, mil ma pole ei lapseootel ega imetav ema, ei saa haigust samas ka ainult raseduse kaela ajada. Mu viimatised ravikuurid on kestnud 2 nädalat ja Ene pakkus, et need võisid olla minu jaoks liiga lühikesed. Me vestlesime erinevatest antibiootikumidest ja variantidest, variantide  varuvariantidest ning otsustasime alustada 4-nädalase kuuriga, mis ei hõlma veel neid kõige kangemaid ravimeid, aga peaks suuresti aitama põletiku väljajuurimisel. Ravimeid ma siinkohal nimetama ei hakka, pole mõtet, sest iga arst määrab oma patsiendile individuaalselt vajaliku ravi.

Kuur, mis mulle määrati hõlmas kolme tabletti nädalas kuu aja jooksul ning lõppes reedel, kuus päeva tagasi. Mingeid pealiskaudseid geele-kreeme mulle ei kirjutatud, küll aga juhendati mind kasutama võimalikult leebeid pesuvahendeid ja niisutajaid ning olema jätkuvalt väga hoolas SPF-iga (vähemalt 30, pigem 50) ja näo varjamisega otsese päikesevalguse eest. Olengi juba enam kui kuu aega jätnud mängust välja 70% oma nahahooldustoodetest ja teinud nahahooldusrutiini võimalikult lihtsaks. Mulle sobisid juba varasemalt Mixa tooted, mida olen näo puhastamisel ja niisutamisel jätkuvalt edasi kasutanud, päikesekreemina on hetkel kasutuses Bioderma, samuti on mul olemas ka üks Bioderma näopesugeel. Vahel tunnen siiski vajadust nahka ka õrnalt koorida ja selleks ostsin juba varasemast lemmiku Mádara näokoorija – kasutan seda 1-2x nädalas. Nii nahaõde kui nahaarst soovitasid ka La Roche Posay’d. Kuumadel rannapäevadel kandsin mütsi ja prille, väljas istudes sätin end alati seljaga päikese poole. Kui olen pikalt päikeselise ilmaga väljas viibinud, on mu nahk alati ka vaatamata kaitsekreemidele õhtuti hellam ja õhetavam.

Hetkel on mu naha olukord kindlasti parem kui kaks kuud tagasi. Vahetult enne nahaarsti 17. juunil olu olukord gramm hullem kui kolm nädalat enne seda, mil nahaõde Liisa Raudmetsa külastasin. Tänaseks on tablettide ja leebe nahahooldusrutiini abil mu nahk oluliselt rahulikum, nahaaluseid sõlmekesi tekkis kuuri jooksul 1-2 ja need kadusid paari päevaga, mitte 1-2 nädalaga nagu tavaliselt. Nahk on endiselt punetav, aga mitte tugevalt põletikuline. Punne tekib, aga need on kadunud kiiremini. Kas ainult tänu ravimitele või ka asjaolule, et ma ei ärrita nahka pidevalt alkoholi ja lõhnaaineid sisaldavate toodetega, seda ma öelda ei oska. Aga mis peamine, nahk on siledam, mis teeb punetusele meigi kandmise oluliselt lihtsamaks ja tulemuse loomulikumaks. Kadunud on punnikesed huulte ümbert. Küll aga on rosaatsea tekkega mu poorid üüratuks muutunud, just põskedel ja ninal. Ma usun, et osalt võib see olla ka pärilik ja vanusega tekkinud, aga uurin selle kohta kindlasti ka nahaarstilt.

Täna õhtul ongi mul uus visiit Ene Mäestuga, vaatame ka koos üle, kuidas mul on läinud ning mõtleme-määrame edaspidise. Hoian teid jätkuvalt kursis! Kõigil, kel oma nahaga probleeme, soovitan aga jätkuvalt esmalt professionaalide poole pöörduda, mitte kodus kümneid tooteid katsetada või määrata endale diagnoosi mõne tuttava oma järgi. Olen ka enda nahast postitades saanud päris palju sõnumeid inimestelt, kes kirjutavad, et neil on vist ka rosaatsea. See ei pruugi nii olla ja laske see diagnoos kindlasti panna nahaarstil, sest erinevaid nahamuresid ja nende põhjustajaid-lahendusi on väga palju. Näiteks Medemis Clinicusse saab aja broneerida siin.

sel kevadel lugesin

Olen olnud juba pikemat aega põnevike lainel, niisiis pole ime, et neid siingi listis jagub, aga sel aastal tahaksin pärast käesolevate ja ootel põnevike lõpetamist jõuda ka mõningate teiste teemade juurde. Ehkki Skandinaavia krimiromaanid on väga hästi kirjutatud, hakkan ma natuke tüdinema alkoholiprobleemidega endistest uurijatest, nende suhteprobleemidest ja kohvikruusidest. Tahan vahelduseks midagi muud. Siin on raamatud, mis olen seni sel aastal läbi lugenud.

p.s. Panen kõik pealkirjad selles keeles, milles ise raamatut lugesin.

 

THE THIRST / Jo Nesbø

Lugesin küll selle ingliskeelset tõlget, aga raamat on ilmunud ka eesti keeles. Nagu mainisin, mulle väga meeldib Jo Nesbø ja eriti tema Harry Hole sari. “Janu” tutvustab meile järjekordset sarimõrvarit, kelle käekirja tuleb analüüsima ja lahkama hakata. Mõrvade seosteks viited vampirismile ja kohtinguäpp Tinder. Lõpplahendus oli mulle niisama ettearvamatu kui teiste tema raamatute omad, kuid Hole’i sarjas jääb see “Nuga” ja “Lumememm” järel kindlasti kolmandale kohale (st need ongi ainsad kolm, mida neist lugenud olen, neid on veel omajagu… )  ja eelnevat kaht soovitaksin tungivamalt. Tundsin, et kõnealuses raamatus läks ta võigaste stseenide kirjeldusega ehk rohkem hoogu kui tavaliselt ja see hakkas mind väsitama. Isegi niivõrd, et ma lõpuks lugesin seda lihtsalt põhimõtteliselt, et mul ei jääks ainult mõned peatükid lugemata.

 

 

 

 

 

NAINE AKNAL / A. J. Finn

Naine näeb vastasmaja aknast, kuidas naabrinaine tapetakse. Kui ta sellest teatab, peetakse teda hulluks ja näidatakse talle, et naabrinaine on täiesti elus ja terve. Aga see naine ei ole enam sama, keda tema oma naabri ja sõbrannana tundis.  Esmalt nägin selle raamatu põhjal tehtud filmi treilerit (film tuli natuke aega tagasi välja) ja kui ma mõne filmi vastu huvi tunnen, tahan alati võimalusel esmalt lugeda raamatut, mille põhjal see on vändatud. Mulle meeldis see, lõpp oli täiesti ettearvamatu ja raamat osavalt täis pikitud vihjeid, millest saad aru alles neile hiljem tagasi vaadates. Sattusin raamatust täiesti sõltuvusse ja tabasin end lehti keeramas igal võimalusel: kuni beebi piima jaoks vesi kees, kuni kolmene kaks minutit omaette mängis… Tahtsin väga teada, mis toimuma hakkab. Kui kinod avatakse ja see film meieni jõuab, lähen seda kindlasti ka vaatama. Kas see on krimiromaanide tipptase? Kindlasti mitte, pigem gramm liiga mustvalge ja klišee. Tõeliselt põnev ülesehitus ja ajaviide sellegipoolest.

 

 

MEES, KES POLNUD MÕRTSUKAS / Hans Rosenfeldt, Michael Hjorth

Selle surus mulle pihku ema, kes oli selle koduraamatukogust laenutanud ja väga kiitis. See on meil ühine kirg, lugeda koos raamatuid ja neid siis hiljem arutada, nagu oma pisike kahe naise raamatuklubi. Ka selle raamatu tegevus toimub Norras, ka selle peategelaseks sassis hingeeluga mees, ent seekord mitte uurija, vaid kriminaalpsühholoog. Rabast leitakse 16-aastase koolipoisi surnukeha, süda välja lõigatud. Teemaks tulevad lapsevanemad ja koolikiusamine. See kui kaugele on keegi võimeline minema, et hoida oma mainet ja mida keegi tegema, et hoida oma lähedasi. Ma ei tea, kas olen juba vilunud, aga aimasin siin juba päris ruttu, kellega lõpplahendus seotud on, kuid sellele vaatamata lugu aina kulmineerus ja sisaldas rohkelt ettearvamatusi. Mulle meeldis, et lisaks mõrvateemale, keskendus see päris palju ka inimsuhetele ja kasvas ning arenes nagu seriaal või film.

 

 

KUS LAULAVAD LANGUSTID / Delia Owens

Ohh… oh. Kuulsin kõikjalt, et see pidavat olema üks kaunemaid lugemisi ja seda see tõepoolest oli, lihtsalt imeilus raamat ja tõlkija (Bibi Raid) on teinud fenomenaalselt head tööd: kui vahel tekib mul eesti keelde tõlgitud raamatuid lugedes tunne, et ehk oleksin pidanud siiski originaali haarama, siis see raamat oli tõlgitud meie ilusasse eesti keelde nii kerge ja kauni kulgemisega. Raamatu sisu juurde edasi liikudes, armastasin ka seda. Lugu sellest, kuidas ühest tüdrukust saab naine ilma kõigi vahenditeta, mis on ülejäänud inimestele nii igapäevased ja normaalsed. Lugu loodusest ja armastusest, õppimisest ja tohutu suurest arengust. Kusjuures, ka siia on põimitud üks mõrv ja selle lahenemine, kuid hoopis teisel moel. Ma soovitan seda raamatut väga-väga-väga. Enim kõigist siin postituses mainitutest! Loen palju, aga pole meeletult raamatuid, mida lõpus käest pannes ma vahin lihtsalt seina ja tunnen suurt tühjust, et ma ei saa keerata veel üht lehekülge. Kindlasti üks lemmikuid, mida olen elus lugenud.

Milliseid raamatuid teie viimasel ajal lugenud olete? On teil ka mulle soovitusi?

minu teekond ilusa nahani: esimene visiit Medemis Clinicus

Minu saaga kehva näonahaga on olnud lõ-pu-tu, aga igal asjal peaks olema lõpp ja kui mulle kirjutas Medemis Clinic ja pakkus punnidele-punetusele punkti panemiseks abikätt, tahtsin ma suurest rõõmust ja kergendusest tantsukingad jalga panna. Olen oma nahamuredest varem ka pikalt kirjutanud, aga minu lugu pähklikoores:

Teismeeas oli mu nahk hea ja üpris punnivaba, 23-aastaselt, 2013. aastal hakkasid tekkima aknelaadsed vistrikud üle näo, eriti põskedele, nina ümbrusesse ja lõuale ning suu ümber. Ma ei võtnud nendega midagi ette ja lihtsalt katsetasin hulgaliselt erinevaid tooteid, nahk oli kord parem ja kord hullem, aga ei kordagi otseselt hea. 2015. aasta sügisel sain kuuajase antibiootikumikuuri ja pealemääritavad rohud ning nahk läks paremaks ja uusi punne ei tekkinud. 2016. aasta alguses jäin ootama oma esimest last ja umbes kolmandal raseduskuul läks mu nina järsku tulipunaseks. Põskedele ja lõuale tekkisid naha alla väga valulikud ja väga põletikulised sõlmed ja punnid. Nahk oli väga-väga hull. Läksin nahaarstile, mul diagnoositi nahalestad ja akne-rosaatsea. Raseduse tõttu tablette loomulikult välja ei kirjutatud, aga sain taas pealemääritava rohu, mis aitas suuremat põletikku leevendada, aga probleemi muidugi ei lahendanud. Pärast sünnitust sain veidi tõhusama geeli, aga kuna soovisin imetada, siis tablette veel mitte. 2017. aasta septembris lõpetasin imetamise ja lasin endale lõpuks välja kirjutada tabletid. Põletik taandus, aga jäin detsembri lõpus ootamatult lapseootele ja kui seda aimasin, jätsin kuuri kohe pooleli. See rasedus kahjuks katkes. Märtsis alustasin uut tabletikuuri ja siis oli mu nahk ilusam kui iial varem enne 2013. aastal alanud jamasid, ehkki loomulikult punetava rosaatseaga ja tugevate pigmendikahjustuste ja aknearmidega. Kui jäin 2018. aasta sügisel meie teist poega ootama, oli mu nahk väga kena, ka suvine päike, ehkki rosaatseaga mittesoovitatav, oli seda siledamaks ja klaarimaks teinud.

Ent nagu kellavärk, kolmandal raseduskuul läks nahk hulluks, hullemaks kui iial varem. See oli absoluutselt õudne, saavutades oma õuduse tipu jõulupühadel. Mäletan, kuidas tupsutasin svammiga jumestuskreemi nahale, et teistega jõululauda istuda, samal ajal valust kiunudes. Pärast seda sain taas pealemääritava geeli ja kreemi ning kui teine laps oli sündinud ja selgus, et ma teda imetada ei saanud, hakkasin eelmisel suvel taas tablette võtma. Need aitasid, aga mitte enam nii hästi kui varem. Veebruaris läbisin uue kuuri, mis jällegi rahustas nahka, aga taas, kolm kuud hiljem on põletik tagasi.

Pähklikoor paisus nüüd pikaks, aga selline on olnud minu saaga. Ja ma olen sellest väsinud. Ma ei jaksa enam end ainult meigiga ilusana tunda ja tegelikult ka siis mitte otseselt ilusana, sest ma tean kogu aeg, mis on selle all peidus ja ma arvan, et kõik, kes mulle otsa vaatavad, arvustavad seda kui kehva töö olen ma teinud oma “saladuse” peitmisel. Väsinud sellest, et kui otsustan kiirelt ilma meigita poes käia, näitavad väikesed lapsed näpuga ja kohtan just siis vähemalt kolme tuttavat, kes teevad agaralt näo, et nad ei tee sellest välja. Nii-nii väsinud sellest, et kummardatakse meigivaba loomulikku ilu, mida minul ei ole.  Väsinud ära ütlemast nii paljudele lahedatele koostöövõimalustele, üritustele ja reisidele, sest kardan korraldaja pettumust kui ta näeb, et see isehakanud ilublogija pole isegi ilus. Surmani väsinud sellest, et mul pole enda lastega kodustes olukordades armsaid pilte mälestuseks, sest ma keelan end ilma meigita pildile jätta. Klomp on kurgus kui mu kolmene silitab sõrmega mu punast põske ja puhub sellele ja pakub plaastrit. Ma ei jaksa enam pidada end koledaks, ma ei jaksa enam olla rannas ja soojal reisil ja suvekodus see, kes alustab päeva jumestuskreemi, mitte suplusega. Ma tahan tunda end ärgates kaunina, tahan nautida elu ilma peitekreemideta, tahan komplimente siira tänuga vastu võtta, mitte kuklas mõelda “aitäh, aga tegelikult…”.

29. mai 2020

Esimese sammu selle uue elu suunas (ja just nii suurelt ma seda nimetan, sest need, kes pole seda ise läbi elanud lihtsalt ei tea, mis tunne on ennast juba üle seitsme aasta peita! Ma ei saa mitte kunagi tagasi oma kahekümnendaid!) tegin reedehommikul kui astusin üle Medemis Clinic ukseläve ja otse esteetilise meditsiini õe Liisa Raudmetsa kabinetti. “Tere,” ütlesin viisakalt, aga mõttes hüüdsin: “Liisa, palun aita mind!”. Nagu mainisin, kirjutas Medemis  Clinic mulle ja pakkus koostööd ja olen kahe käega nõus nii nende abi vastu võtma kui kogu teekonda kõigi teiega jagama, sest tean kui raske on teha seda esimest sammu, eriti kui sa ei tea, mis sind ees ootab. Ehkki meie esialgne mõte oli alustada IPL-valgusraviga mu armidele ja punetusele, tekkis mulle nädal-kaks enne kohtumist uuesti tugev põletik tagasi. Mu põsk, eriti parempoolne ning lõug ja huulte ümbrus on kaetud valulike nahaaluste ja ka -pealsete punnidega. Põletikulisele nahale aga IPL-ravi teostada ei saa, nii et tegime ainsa õige otsuse: pean eelnevalt käima nahaarsti visiidil. Hetkeks vajus mu süda saapasäärde, sest ma ei oleks teadnud, kust alustada, sest oma praeguse nahaarsti juurde ma enam minna ei soovinud, aga selgus, et neil endal kohapeal väga head dermatoloogid ja Ene Mäestu ootab mind pärast puhkust juuni keskpaigas. Seni pean Liisa soovitusel kasutama leebeid puhastus- ja niisutusvahendeid, kaitsma nahka päikese eest vähemalt SPF 50 kreemiga ja kohendama pisut oma dieeti. Liisa soovitas hoiduda gluteenist ja piimatoodetest, et näha, kas ja kuidas see nahka mõjutab. Loodan ja palvetan, et olukord selle ooteaja jooksul väga palju hullemaks ei läheks, sest tavaliselt on see alati väga ruttu väga hulluks levinud. Aga püüan end hoida ja loen päevi esimese arstivisiidini, millest kirjutan teile niipea kui võimalik!

NB! Minu teekond alles algab ja olen tänulik kõigile, kes kaasa elavad. Tahan aga rõhutada, et kui teie seas on neid, kes tunnevad, et vajaksid mõne nahapribleemiga abi, ärge jääge ootama minu raviplaani ja tulemusi, vaid alustage ka enda naha nimel tegutsemisega niipea kui võimalik! Minul algas kõik mõnest punnikesest ja vaadake, milliseks kujundas see mu elu järgmiseks seitsmeks aastaks. Broneerige juba täna aeg spetsialisti juurde, sest hiljem on sügavate põletike ja inetute armidega tegelemine juba oluliselt aeganõudvam ja kulukam.

KEVADE KUMA


Tõeliste kevadilmade saabudes tuli tuju kirjutada kevadiselt värskelt meigist ja Lumene, üks mu lemmikuid, on kindlasti üks sellise meigilook’i eestvedajaid, hinnates alati põhjamaise, karge ja naturaalse ilu esiletoomist ja minimaalset peitmist. Samas, rääkides varjamisest, on ka neil väga tublisti katvaid jumestus- ja peitekreeme ja olgem ausad: meid kõiki, kaasa arvatud mind ennast, pole õnnistatud nahaga, mis vajab vaid õrna puudritupsutust või olematu katvusega toonivat kreemikest. Oleks see vaid nii.
NB! Kirjutan tänases postituses oma Lumene meigitoodetest ning mitmed neist on saadud kingituseks andbeauty.ee-st, kuid postitus pole sündinud koostöös brändiga.


Kui soovid tõeliselt kumavat meiki, mis jätab mulje, et sa tõepoolest jood eeskujulikult kaheksa klaasitäit vett päevas, tuleb alustada algusest. Kui sa tegelikult seda vett ei joo ja seestpoolt seda kuma ei tule, alusta vähemalt meigi alt ning selleks sobib imeliselt Lumene Invisible Illumination UV Primer SPF 30*. Mulle väga-väga meeldis see primer juba siis kui seda 2018. aastal Anne & Stiili ilulemmikute valimise raames proovisin. Sellel on hästi mõnus tekstuur, mida oskan kirjeldada vaid sõnaga “pehme”. Värske lõhnaga, siidine ja kaunilt kumav, tõhusalt niisutav (sisaldab allikavett, murakaekstrakti ja kasemahla). Kindlasti üks mu lemmikuid meigialuskreeme, mida olen kasutanud ning päikeselisel kevadel ja suvel saab sellest tänu ta SPF 30-le ka kindel elanik mu kosmeetikakotis!


Mu lemmik Lumene jumestuskreem on nende Natural Glow Fluid Foundation. Lemmik öelda on võib-olla liialdus, sest ma pole tegelikult teisi proovinudki: kui juba leidsin ühe, mis sobis, jäin selle juurde pidama. Natural Glow jumestuskreemi avastasin enda jaoks juba 2018. aasta suvel. Mis mulle selle juures meeldib: see on lõhnatu ja peidab end imeilusas roosakuldses (pumbaga!) klaaspudelis. See on üpris niisutav (nagu Lumene Invisible Illumination primer, sisaldab seegi arktilist allikavett, kasemahla ja muraka ekstrakti) ja jääb nahal väga kerge ja loomulik, kumav ja katvus on sõltuvalt peale kandmise viisist kas kerge või keskmine. See tähendab, et suuremad probleemid vajavad ehk midagi lisaks, aga üldine nahatoon saab ühtlane ja kergemad punetused hõlpsalt peitu. Kuna tegu on niisutava ja kumava tootega, siis ilmselgelt ei saa sellelt oodata pöörast püsivust, nii et rasusema nahaga ja palavamate ilmadega (mis need veel on?) tasub ka puudriga üle käia.


Ma pole kunagi kreemjate bronzer’ite ja põsepunade usku olnud. Tähendab, ma olen alati neid kasutada tahtnud ja kadestanud neid, kel see võimalik, aga olen aastaid näinud vaeva enda naha ebakorrapärasuste peitmisega ning pole absoluutselt soovinud midagi pärast suurt tööd ja vaeva põsele hõõruma hakata, riskides katva põhja laiali minemisega. Ehkki… loomulikult saab kreemjaid tooteid, nagu jumestus- ja peitekreemegi ju näole ka tupsutada, mitte hõõruda. Esimeseks katsetuseks võtsin Lumene Invisible Illumination Nordic Light Instant Illuminizer särapuuder-kreemi, toonis “Midnight Sun”*. Holy glow! Ma ausalt öeldes ei teagi, kas tahan enam puuder-highlighter’i juurde tagasi minna, sest see on täiesti midagi muud. Kuma tuleb tõepoolest justkui naha seest, mitte ei seisa särana selle peal. Kandsin pipetiga paar piisakest põsesarnadele, tupsutasin sõrmega ja minu meelest on ka pildilt näha, millise kauni loomuliku kuma see andis. Lisaks on need klaaspudelikesed lihtsalt nii ilusad vaadata, käes hoida, kasutada…


Põsepuna soovisin jäta väga tagasihoidlikuks ja loomulikuks ja Lumene Natural Glow põsepuna “Nude Glow”* sobib selleks suurepäraselt. Kes soovib, võib rõhuda kevadisemale õhetusele, aga ma ei ole juba aastaid väga roosade-oranžide põsepunade usku olnud. Ausalt öeldes kasutan sageli üldse päikesepuudrit põsepuna pähe. Põsepuna tuleb ilusas kuldses toosikeses ja on tekstuurilt siidine ja pehme, pigmendi kohta pole ühtegi halba sõna öelda.


Olen varemgi öelnud, et pärast aastatepikkust ja endiselt mitte möödunud mati huule trendi olen ma jätkuvalt huuleläike usku. See teeb kogu look’i kuidagi värskemaks ja nooruslikumaks (olen ma juba nii vana, et ajan meigiga nooruslikkust taga!?). Ma polnud varem Lumene huuleläigetele erilist tähelepanu pööranud, siis jäi mulle paari Soome blogija feed’ides silma, et kui neilt küsiti, mida nad ometi oma huultele on kandnud, et need nii ilusad ja lopsakad on, oli vastuseks Lumene huuleläige. Täpsemalt Nordic Chic Luminous Shine huuleläige nr 1 “Pale Honey”, aga hetkel oli nr 11 “Old Rose”* rohkem minu eelistustele.


Ripsmetele kandsin Lumene Nordic Chic Curl ripsmetuši, mis on mu kosmeetikakotis tegelikult olnud juba mõnda aega. Üldiselt olen tušiga väga rahul, pikendab, eraldab ja tõepoolest ka pisut koolutab. Selle eemaldamine on aga veidi keerulisem kui mitmete teiste… ehk on selles süüdi mis iganes aine, mis tušile koolutava efekti annab? Sest teadagi hoiavad näiteks veekindlad tušid ripsmeid terve päeva kooldus (pro tip, kui keegi ei teadnud – väga paljud naised kannavad veekindlat tušši just sel põhjusel, mitte seepärast, et neil oleks otseselt veekindlust tarvis). Kulmud jätsin pehmeks ja võimalikult loomulikuks, täites õrnalt hõredamaid alasid Nordic Chic kulmupliiatsiga.

Ja see on tulemus. Värske, kumav ja loomulik. Mind huvitab, kas ja milliseid Lumene meigitooteid olete te kasutanud ja kas teil on ka mingeid lemmikuid? Ehk oskate soovitada veel mõnda jumestuskreemi lisaks Natural Glow’le?

p.s. Hetkel on andbeauty.ee kõik Lumene tooted -50% ;)

minu möödunud aasta top 7 ilutoodet

Ehkki 2019. aasta ei olnud minu jaoks tegus ei blogimise ega uute ilutoodete avastamise poole pealt, jõudis siiski mu vannituppa ja meigikotti leide, mis väärivad erilist väljatoomist ja siin nad on: minu möödunud aasta lemmikud! Olen enamikest neist kirjutanud põgusalt ka eelnevates postitustes, aga väike kokkuvõte tuleb ka siia. Paremusjärjestusse ma neid ei pannud – et asi oleks aus, on nad hoopis tähestikulises järjekorras.

  1. Björk & Berries Skin Awakening C-Serum. Ma pole näohoolduses väga järjepidev (ehkki 30ndate uksele koputades juba võiks), kuid seerum on kindel osa mu rutiinist ning see Björk & Berries variant seni parim, mida proovinud olen. Imendub kergelt, mõjub nahal värskendavalt ja ajapikku annab nahale tagasi pisut kuma ja kergust, mida hakitud unega ööd beebiga, meie kliima ja igapäevased stressiolukorrad sellelt on röövinud.
    Palju maksab? 58,95
    Kust saab? scandinavianbrands.ee (seal hetkel soodushind 44,95), loverte.com
  2. Charlotte Tilbury. Konkreetset toodet ma välja tuua ei oska (pildil on mu igapäevane lemmik Lip Cheat huulepliiats toonis “Pillow Talk”), aga tegu on kosmeetikabrändiga, mille enda jaoks avastasin ja millesse jäägitult kiindunud olen. Kallis, aga oh kui luksuslik ja imehea, pole veel ühtegi toodet, milles pettunud oleksin. Kindlasti jätkan oma Charlotte Tilbury avastusi ka sel aastal.
    Kust saab? cultbeauty.co.uk, suurematest kaubamajadest Inglismaal
  3. It Cosmetics Your Skin But Better CC-Cream. See nimetuselt CC-kreemi, kuid siiski jumestuskreemi katvusega toode teeb kõik, mida ma vajan (katab, püsib, on nahal loomulik) ning sisaldab muule lisaks SPF 50. Jään selle juurde kindlasti veel tükiks ajaks. Ka pumbaga tuub on väga mugav nii kasutamiseks kui reisimiseks. Miinuseks see, et on üpris tugevalt lõhnastatud – miski, mis on jumestuskreemi juures täiesti ebavajalik omadus.
    Palju maksab? 36€
    Kust saab? cultbeauty.co.uk, Helsingis ja Stockholmis KICKS kauplusest
  4. Kiehl’s Ultra Facial Cream. Kreem, mis mind algul ei kõnetanud, kuid mille lõppedes igatsesin seda üha enam. Ta on väga-väga basic ja just see mulle sobis. Tegi oma töö ega karjunud enama tähelepanu järele. Oma lõhnatus neutraalsuses sobis ka abikaasaga jagamiseks, oma kiire imendumisega sobis ka meigi all kasutamiseks. Ostan selleks kevadsuveks kindlasti kreemi SPF 30 variandi.
    Palju maksab? 15,99 (28 ml), 29,99 (50 ml), 53,99 (125 ml)
    Kust saab? Kaubamaja
  5. Laura Mercier Translucent Setting Powder. Kultuslik meigikinnituspuuder juba aastaid ning soetasin selle ka enale. Nahal nähtamatu ja tõstab meii püsivust oluliselt. Kui algul ehmatab 35-eurone hinnasilt ära, tasub tähele panna, et selle eest saab 29 grammi puudrit, mida kestab väga kauaks. Näiteks mujal võid maksta puudri eest kaks korda vähem, aga saad ka toodet kaks korda vähem: keskmises presstud puudri toosis on toodet umbes 8-10 grammi.
    Palju maksab? 35€
    Kust saab? cultbeauty.co.uk
  6. LÖWENGRIP Luminous Bronze Self Tan Drops. Kui ma oleksin need tooted lemmikute järjestusse pannud, oleks just see vist esikoha napsanud, cause I’m obsessed. Kui tunnen, et olen näost hirmus õnnetu ja kahvatu, päästab see väga kiirelt välja. Tilguta näole 4-5 piiska ning kannan siis peale oma tavalise näokreemi, nii et need segunevad. Juba mõne tunniga on mul jume näos. Selle hoidmiseks jätkan 3-4 tilga kasutamist üle päeva või harvemgi. Jume on ilus ja loomulik, meik jääb näol kohe kenam. Need tilgad on väga kallid, kuid soovitan silma peal hoida soodukatel. Lisaks kestab neid pikaks ajaks, sest kasutad ju tõesti tilkhaaval ja vajadus pole igapäevane.
    Palju maksab? 42,50
    Kust saab? scandinavianbrands.ee, loverte.com, Kaubamaja
  7. Pixi Peel & Polish. Kopeerin teksti oma oktoobri ilulemmikutest, sest mul on tunne, et laps hakkab kohe ärkama. :D Tegu on kooriva tootega, mis sisaldab ensüüme, piimhapet ja suhkruekstrakte, tekstuurilt on see piem peen ja täpselt õiges mahus kooriv. Kannan selle kergelt masseerides näole, hoian paar minutit peal, loputan maha ja vannun teile, et ükski toode pole kunagi mu nahka nii siledaks teinud, samal ajal seda aga ka mitte ärritanud. Nagu nimigi viitab, nahk oleks nagu kooritud ja poleeritud. See on täiesti ideaalne kui tunned, et jume on tuhm ja väsinud või kui tahad, et meigi all oleks ideaalselt sile põhi.

Milliseid häid ilutooteid teie möödunud aastal avastasite?

uued algused


Mida kauem ma pole bloginud, seda raskem on sellega uuesti alustada. Nii et kust ma alustan? Viimati kirjutasin novembri alguses, alustasin noorema poja haigusloo jagamist ja hakkasin vaikselt uuesti iluteemadel kirjutama. Siis läks kõik lappesse. Need selgitused teile nüüd annangi, enne kui saame vana seljataha jätta ja alustada uuega. Ja uut on nii palju!

Novembri alguses sattusime noorema pojaga uuesti haiglasse ja halva kõhutundega öösel EMO-sse sõitmine lõppes peaaegu kuu ajaga haiglas, mille jooksul jõudsime me kaks korda mõelda, et kas nüüd ongi kõik ning alles pärast novembri keskpaigas toimunud erakorralist operatsiooni ettevaatlikult hinge kinni hoidmise asemel uuesti sisse-välja hingama hakata. Kõik see jõuab teieni kui saan mahti kirjutada tema loo kolmas, neljas, viies… osa. Alates novembri lõpust oleme olnud kodus, tänulikud ja õnnelikud. Loomulikult murelikud, aga ta on nii tublisti kosunud ja kasvanud, usinalt arenenud, meie väike vapper pesamuna. Käime veel rutiinselt lastearsti, kirurgi ja füsioterapeudi vastuvõttudel, aga siiamaani (ptui-ptui-ptui) on need olnud meeldivad “kuidas-teil-läheb?”-“hästi”-visiidid.

Vahepeal sai meie vanem poiss kolmeaastaseks, ta on nii tubli ja vahva, et ma ei teaks kust temast rääkimist alustadagi. Pühad möödusid väga rahulikult ning ka aastavahetuse veetsime ainult abikaasa ja lastega kodus ja lugesime millisekundeid, et see õnnetu 2019 ometi läbi saaks, sest tundsime mõlemad, et meie ebaõnn kaob koos viimaste rakettidega. Mitte, et möödunud aasta täielikult maha saaks kanda, aga tõsimeeli oli ainsaks heaks asjaks siis lapse sünd ja vanema lapse imetore lasteaia algus väga vahvas ja hoolivas lasteaias.

Nüüd on alanud uus aasta ja sellega koos üks suur uus algus: juba varsti me kolime ja mitte lihtsalt ei koli, vaid liigume edasi kuskile, kus me näeme reaalselt ka oma poisse suureks kasvamas. Ja me ei jõua ära oodata! Tahaksin väga ka pisut sisustusteemasid siin puudutama hakata, aga esmalt pean kuidagi üldse siin asjad uuesti käima tõmbama. Tuhat iluteemat on ka, mida ju jagada sooviks.

Lisaks terendab silmapiiril mu 30. juubel ja ma ei teagi, kas ja kuidas seda tähistada võiks. Siiani on mu metsikuim plaan lihtsalt üks lihtne date day abikaasaga, sest uus kodu on niikuinii kordades suurim kingitus kui miski muu, mida ma soovida oskaks.

Hetkel rohkem kirjutada ei jõuagi, kellaaeg on täpselt see, et algab lastega igaõhtune magamaminekueelne maraton ja boooy, milline maraton see on… :D Aga homme on mul pisemaga kodune päev ja loodetavasti jõuan siis juba midagi mõelda-pildistada. Sest ma tõepoolest igatsen siinset pesa ja kirjutamist ning loodan, et te mind päris ära unustanud pole!

OKTOOBRI ILULEMMIKUD


Küsisin Instagramis, mis võiks olla mu järgmine blogipostitus ja selleks ajaks kui beebi magama sain, juhtis see teema. Ent näib, et ka mu hetke meigikoti sisu, lemmikud näomaskid ja ilu-wishlist on peatselt siia oodatud. Aga alustame siis neist lemmikutest! :)

L’Oreal Bambi Eyes ripsmetušš* (umbes 16€, aga hetkel Selveris soodushinnaga 9,99). Arvan, et olen leidnud uue lemmiku soodsama hinnaklassi (ehkki kui aus olla, siis ei sobigi L’Oreali enam soodsamaks liigitada) ripsmetuši, mis tõukas troonilt Maybelline Lash Sensational’i. Ausalt. Nad lubavad hirvesilmi ja see ka annab hirvesilmad. Pigem tuleb peale kandes ettevaatlik olla, et ripsmeid lii-iiga tihedaks-pikaks ei tee. Mulle sobib väga ja vau-efekt on olemas, samuti ei pudene see päeva jooksul kuhugi. Meeldib ka, et sellega saab ka väga loomulikku ja tagasihoidlikku tulemust luua, lihtsalt siis tuleb tušši vaevu-vaevu ja õrnalt ripsmetele kanda. Tulemus näeb siis välja nagu sul oleksid loomupoolest tumedad ja pikad ripsmed. Ainus miinus kogu toote juures on, et see pole cruelty free. Ja see on suur miinus.

PIXI Peel & Polish ensüümkoorija*(umbes 30 €). Oeh, Pixi… Absoluutselt mu top 3 brändide seas üleüldiselt, nii oma dekoratiivkosmeetikaga kui nahahooldusega. Mulle lihtsalt sobivad nende asjad, lisaks meeldivad mulle brändi kontseptsioon ja põhimõtted. Ja see ensüümkoorija pole tegelikult oktoobrilemmik, vaid üleüldine lemmik juba pikki kuid, paraku aga kuidagi blogist seni välja jäänud. Ma ei tea, mida öelda… Kui tahad osta endale ühe uue ekstrahea nahahooldustoote, osta see.  Tegu on kooriva tootega, mis sisaldab ensüüme, piimhapet ja suhkruekstrakte, tekstuurilt on see piem peen ja täpselt õiges mahus kooriv. Kannan selle kergelt masseerides näole, hoian paar minutit peal, loputan maha ja vannun teile, et ükski toode pole kunagi mu nahka nii siledaks teinud, samal ajal seda aga ka mitte ärritanud. Nagu nimigi viitab, nahk oleks nagu kooritud ja poleeritud. See on täiesti ideaalne kui tunned, et jume on tuhm ja väsinud või kui tahad, et meigi all oleks ideaalselt sile põhi. Tõepoolest üks neist nahahooldustoodetest, mille puhul sa näed ja tunned kohest erinevust ja saad oma vannitoas kätte tunde, mille eest muidu peaksid salongis suuri summasid maksma. Siinkohal on ka hind õigustatud, sest toode annab õige efekti ja seda jätkub kauaks.


Feel Free näopesugeel
(hetkel Selveris soodushind 5,99). Mul oli näopesugeel otsas, olin parajasti Selveris ja seoses seal toimuva ilulaadaga jäi mulle ette antud brändi väljapanek. Vaatasin, et näopesugeel on kenas pakendis, hind hea (5,99), meigi lubas eemaldada ja koju see tuli. Alles hiljem vannitoas sain aru, kui hea leiu otsa olin koperdanud. Ligi 97% naturaalsed koostisosad (millest 9% tulevad mahepõllundusest), cruelty free, vegan, vaba kunstlikest lõhnaainetest. Pudelil on mugav pump, tootel mõnusalt mahe aroom (tüümian ja sidrun), see on hästi õrnatoimeline, aga samas eemaldab meigi (tugevama tuši-laineri jaoks on siiski midagi lisaks vaja). Väga-väga mõnus igapäevane näopesugeel, mis tekitab soovi sellelt firmalt veel midagi ette varuda, näiteks päevakreem on mul peatselt otsakorral. Ilulaat kestab minu teada veel mõnda aega, nii et kes Selverisse satub, vaadake Feel Free asjad üle, neil oli veel rohkelt erinevaid näohooldustooteid.

PIXI Eye Reflection lauvärvipalett “Natural Beauty”*(umbes 23 €). Tegin sellest paletist juttu juba märtsis kui tõdesin, et ehkki see on hea “ei pane see mind vaimustusest käsi plaksutama.” Well… Viimasel ajal olen enda jaoks neutraalsed lauvärvipaletid taasavastanud ja mitte oma väikese Charlotte Tilbury kvarteti (mis on imeline igapäevaseks kasutamiseks ja reisile kaasa võtmiseks), vaid just sellesama PIXI, mis annab võimalusi nii matiks kui pärlmutriks, šampanjakarva ilmest pronksja ja päris tumepruuni suitsusilmani. Pehme tekstuur, tugev pigment… Mulle armsaks saanud toode iga kord kui otsustan laugudega pisut rohkem mängida. Miinusena tooksin välja mati musta puudumise. Must värv võiks igas neutraalses paletis esindatud olla, sest sellega saab suurepäraselt teha pehmet ja loomulikku lainerit.


IT Cosmetics CC+ kreem
(umbes 36 €). Mõnikord vajab toode pikemat kasutamisaega, et sa sellesse kiinduksid. Tõeliselt kiinduksid. Minu algus selle kultusliku meigipõhjaga ei olnud parim, aga nüüd on lood sealmaal, et tellisin endale eelmisel nädalal mitte ühe, aga kaks tuubi juurde, sest ei taha enam ilma olla. Mu Too Faced jumestuskreem, mille suunas aastaid palvetanud olen, istub sahtlis ja IT Cosmetics võidutseb. Meie algus oli konarlik, sest… mu nahk oli konarlik. Aga nüüd kus nahk on veidi siledam ja rahulikum, kuid endiselt pigem väga punetav, on meie suhted soojad ja igapäevased. Ehkki nime poolest on see CC-kreem, on tegu pigem katva jumestuskreemiga, millel lihtsalt ohtralt muid häid lisaomadusi: SPF 50, niisutav, poore siluv… Lisaks jääb see nahal väga loomulik ja pigem kumav kui matt. Siiski soovitan selle pikemaks püsimiseks ka puudriga kinnitada, eriti ninal, silmade all ja suu ümbruses. Kujutan ette, et see sobiks väga mitmetele erinevate eelistustega kasutajatele, sest sellest annab välja võluda nii väga kerge katvuse (kannad lihtsalt pintsliga väga vähe peale ja ühtlustad jumet) kui full-on põhja, kus peidetud nii tumedad silmaalused kui punetus.
(NB! Eestis ei müüda, aga saab tellida cultbeauty.co.uk või osta näiteks Helsingist/Stockholmist Kick kauplustest)

Mis teie hetke ilulemmikud on? Kas olete ka siit midagi juba proovinud?

2. osa: algus

Öö möödus ootuspäraselt ehk väga raskelt. Vanem laps jäi autos magama ja tõstsime ta oma voodisse. Kaisutasin teda natuke aega ja olin tänulik, et ta on oma kodus ja oma voodis, meie juures. Anduriteta, plaastriteta. See on muide miski, mida olen alati öelnud, ka enne kui laps haiglasse läks. Kui sa saad õhtul vaadata oma lapsi magamas oma kodus, oma voodis, oma pidžaamas ja seljataga on päev, kus nad said süüa, mängida ja naerda, on sul kõik olemas. Kõik! Igal inimesel on oma õnnehetked, mis neisse suurima rahulolu toovad ja minu jaoks on see alati olnud oma nohiseva poja teki kohendamine kui ta on juba kaugel unemaal.
Seejärel läksin vannituppa ja pumpasin rinnad piimast tühjaks. Valasin selle piima kraanikausist alla. Kiiruga ei järginud ma väga hügieeninõudeid, et seda sügavkülmutada passiks, lisaks olin terve päeva kas nutnud või nuttu tagasi hoidnud ja otsustasin, et selles piimas on rohkem stressi kui toitaineid. Magamistoas oli beebi tühi voodi ja pesa, haarasin ühe teki ja nuusutasin seda, aga see ei lõhnanud nagu tema. Liiga vähe oli ta jõudnud selle teki all magada enne kui haiglafliisi alla kolis. Võtsin kaissu karu, mille mu ema oli lapsele kojutoomise päeval kinkinud, süüdistasin end järgnevad kaks tundi selles, et ma varem kiirabi ei kutsunud ja uinusin millalgi vastu hommikut.

Hommikul tuli mu ema vanema poja juurde ja sõitsime abikaasaga intensiivi. Nüüd võtan kirjutamise kõrvale appi oma telefoni Messenger’i kus ema ja õde aktiivselt kogu aeg kursis hoidsin, sest järgnev kuu on minu jaoks muidu üks suur segane sulam. Nii, see oli 30. juuni, pühapäev. Intensiivipalat oli päevavalges vähem hirmus ja nägin ära ka meie esimese palatikaaslase, imearmas 4-aastane poiss, kes oli eelneval ööl rahulikult tekkide varjus tudunud, kuid nüüd ajas oma emaga juttu. Kummalisel kombel, ehkki mu enda mõnepäevane kurnatud varandus hingas tasakesi sealsamas, oli mul palatikaaslastest rohkem kahju. Sest olin juba jõudnud mõelda, et kui üldse lapsega haiglas olla, siis vastsündinuga, kes peamiselt magab, aga seda mäletama ei jää. Väljas lõõskas suvi, see neljane tegelane oleks pidanud praegu õues ringi tormama ja kodus ulakusi tegema, mitte võõras voodis pikutama ja igal õhtul oma emmega hüvasti jätma. Aga ärge saage valesti aru: ilmselgelt on tõsisemalt haigele lapsele parim koht siiski haigla ja peame olema tänulikud, et elame ajal ja kohas, kus meil on võimalik saada vajalikku abi. Tervitasime oma pisikest, nägime uusi plaastreid ja kanüüli, mis vihjasid vahepealsetele vereproovidele ja kinkisid õõvastava teadmise, et minu teadmata on ta vahepeal nutnud ja lohutust vajanud, aga ma ei olnud tema jaoks seal. See kujutluspilt oli kogu haiglasoleku aja minu jaoks raskeim.

Vahetult pärast kohale jõudmist astus meie juurde arst. Uus nägu (hiljem õppisin, et iga päev on seal osakonnas erinev valvearst, n-ö igapäevased esmaspäevast reedeni olid resident ja osakonna juhataja, neid nägime pea igapäevaselt). Ta oli veidi vanem ja tõsisem kui möödunud õhtu naine, keegi kellega mul oli algul raske end hästi tunda. Ehk oli asi selles, et ta ei vaadanud meile otsa, kui ta meiega rääkis. “Miks?” arutlesin. “Kas asi on nii hull, et ta ei tihka meile otsa vaadata? Või ongi ta selline?”. Ma ei tea, miks ma kipun inimesi alati üleanalüüsima, aga sellises olukorras haarad sa kinni igast asjast ja püüad seda tõlgendada. Niivõrd raskes olukorras enamjaolt ikka enda kahjuks. Ta hakkas meile räägima Hirschsprungi tõvest, mida nad sümptomite ja eelmisel ööl tehtud pildi põhjal kahtlustasid, kuid mida sajaprotsendiliselt ilma koeproovita (vist? Nüüd ja edaspidi vabandage mu meditsiinialaste terminite ja teadmiste vajaka jäämised) diagnoosida ei saa. Tõvele viitasid tugevalt sümptomid ja möödunud ööl tehtud röntgenpilt. Põgusalt siis: Hirschsprungi tõbi on soolehaigus, mille korral mingi osa jämesoolest ei tööta, st sealsed närvirakud ei lükka väljaheidet edasi. See tekitab omakorda soolesulu, mis võib tähelepanu ja ravita jäädes viia ohtliku ummistuse ja põletikuni. Lihtsalt öelduna siis. Seda kõike meile nii detailselt sel hetkel ei seletatud, aga sõber Google on iga paanikas ema parim (ja halvim) sõber.

Mõne aja pärast tuli kirurg meiega vestlema ja saime nii palju targemaks, et tõenäoliselt tuleb opereerida, aga hetkel on E. jälgimisel ja teda püütakse kakamisel vajadusel gaasitoruga pisut aidata. Kirurg meeldis mulle kohe. Ta oli küll tõsine, konkreetne ja ei öelnud midagi lihtsalt selleks, et me end paremini tunneks. Vastupidi, ta tõi välja ka kehvemaid stsenaariume. Aga midagi tema olekus ja kindlates kätes (kuidagi automaatselt vaatasin ma kohe ta käsi) tekitas minus kindlustunde, et kui mu beebi peaks minema operatsioonile, usaldan ma seda meest. Tahtsime jääda tema juurde, aga kurnatud pisike peamiselt magas oma inkubaatoris, lisaks kippus mul kogu aeg nutt peale ja ma ei tahtnud seda teha õdede ja teiste patsientide silme all. Selleks oli vanemate puhketuba. Intensiivi kõrval on diivani, kööginurga ja isegi duširuumiga toake intensiivilaste vanematele. Enamjaolt olin seal järgneva kuu jooksul üksi, istusin ja vaatasin kaasa toodud toitu, mis mul kuidagi alla ei läinud, aga tuttavaks said mitmete teiste emade-isade näod. Osad samasuguste paistes silmadega nagu minu oma algul. Aga ka näod, mis enam ei nutnud, vaid olid juba sellestki väsinud, lihtsalt leppinud ja ootel. Mulle kujunes sarnane mask ette umbes kahe nädalaga.

Kuna mingeid uudiseid meile päeva jooksul ei lubatud (pühapäev pealekauba), teine laps igatses samuti oma ema-isa ja väljas oli täiesti imeline suveilm, otsustasime, et kui meil on valida puhkeruumis nutmise ja halvimate stsenaariumite ettekujutamise ning oma vaimse tervise säästmise vahel, valime me teise variandi. Sõitsime koju, võtsime poja peale ja viisime ta loomaaeda, kus tema naer ja elevus leevendasid ka meie pingeid, ehkki helistasin intensiiviõdedele lapse olukorra kohta uurimiseks nii jääkaru basseini kõrval kui troopikamaja juures. Uudiseid polnud, küll aga öeldi, et ta kakab tublisti iseseisvalt ja gaasitoru vajadust pole olnud. Hiljem kahetsesin veidi seda käiku, sest mõni päev pärast sünnitust ja 2. astme rebendeid, mis selle käigus tekkisid, polnud pikk jalutuskäik loomaaias siiski vist parim mõte. Pärast loomaaeda viisime vanema poja teise vanaema juurde mängima, et siis tagasi haiglasse sõita ja pisemat paitada ning talle head ööd soovida.
Neljane valis parajasti koos intensiiviõega multikat välja (tema voodi kõrvale oli toodud televiisor) ja naeratas riukaliku pearaputusega kui õde tuletas talle meelde, et varsti on aeg ka rohtu võtta. Tal tundus selle õega (kes oli üks kahest meessoost õest, keda me enda haiglaelu ajal üldse nägime) olevat tore side. Nad arutasid maailmaasju ja kui poisile ööseks juba koju läinud emme meenus ja lõug värisema hakkas, oli õde sujuvalt ta kõrval nalja viskamas. Need intensiiviõed. Nad on imelised inimesed ja pühendan neile tõenäoliselt millalgi terve postituse.

Need head-ööd-hetked olid valusad. Sa tahad oma vastsündinu sülle võtta ja koju viia, teda enda lähedal hoida ja öösel keskmiselt kakskümmend korda ta hingamist kontrollida. “Seegi hea,” mõtlesin täis nummerdatud ekraani vaadates. “Vähemalt nad teavad kogu aeg, et ta hingab.” Lisaks teadsid nad ta vere hapnikuvarustust, temperatuuri ja muid näite, mida minagi aja jooksul jälgima õppisin. Kuidas ma tahtsin talle musi teha. Otsa ette, põskedele, peanupule, kätele, varvastele. Kuvöös seda ei võimaldanud. Hoidsin end enam-vähem vaos alati kuni viimase hetkeni temaga, aga juba mööda koridori tagasi jalutades varisesin abikaasa najale ja nii oli see nädalaid. Aga iga korraga olin veidi tublim ja hakkasin üha kaugemal nutma kuni lõpuks õppisin seda tegema alles autosse jõudes. Võtsime poja vanaema juurest peale ja sõitsime koju.