Mu viimasest naharavi teekonna postitusest on möödas üle kahe kuu. Püüan hõiskamistega mitte kiirustada ja anda endale ja nahale aega kohaneda ja kindel olla, et praegused meetodid toimivad. Hetkel saan rõõmuga öelda, et nahk on koostöös Medemis ilukliinikuga läinud iga kuuga arvestatavalt paremaks, suisa nii, et meigita kodust väljumine pole minu jaoks enam maailma lõpp ning mu suurimaks mureks pole enam ammu punnid, vaid pigem rosaatsea punetus-õhetus, millega me pole õigupoolest veel tegelema hakanudki: esmalt on tarvis põletik välja juurida ning siis pühenduda täielikult esteetilisele poolele, esialgseks plaaniks IPL punetuseravi ja seda teostab mulle tõenäoliselt Medemise imetore nahaõde Liisa. Muide, Liisal on ka väga informatiivne IG kasutaja @liisaraudmets, kus ta vastab inimeste nahateemalistele küsimustele, jagab killukesi oma igapäevatööst Medemises jne. Soovitan!
Mõistsime Medemise dermatoloogi Dr. Ene Mäestuga pärast esimest kaht kuud, et ehkki esmased rohud rahustasid nahka, ei olnud need päris nii tõhusad nagu mulle tarvis, nii et viimased poolteist kuud olen olnud uue kuuri peal. Suvel lisandus tablettidele ka paar pealemääritavat abilist, millest on samuti abi olnud. Rohtude võtmine polnud algul kerge, sest olen kohutavalt hajameelne, söön segastel aegadel (toon mugavalt vabanduseks oma kaks väikest last, kelle kõrvalt ma lihtsalt unustan sageli endale mõelda), aga ranged ja korudvad telefonimeeldetuletused garanteerisid, et olin siiski tubli ja nii olid ka juba pärast esimese kuu möödumist tugevama ravimiga tulemused uskumatult head (lisan kõigest pildid). Rohujutu siin lõpetaksingi, samuti on mul arstiga mõistlik kokkulepe rohtude nimesid mitte välja tuua. Seda lihtsal põhjusel, et inimeste ravimid on niivõrd individuaalsed ning ma ei taha, et keegi seda lugedes jalutaks dermatoloogi kabinetti ja ütleks, et Anna Elisabethi aitasid see, see ja see, määrake mulle sama. Iga nahk vajab oma diagnoosi, igale patsiendile määrab ravi tema arst ja see on o-lu-li-ne, sest nahaprobleemide põhjustajaid võib olla nii-nii palju ja sama palju ka lahendusi nendele. Palun teid, ärge diagnoosige end kunagi sõbranna järgi või internetis ja eelkõige: ärge hakake katsetama kümne eri tootega, nii nagu mina seda aastaid tegin. Kui nahk teeb muret, olgu esimene samm nahaarst, enne kui paanika ja harimatus võivad tekitada veel lisakahju.
Tahan jagada ka mõningaid Medemise nahaarsti nõuandeid, mis on mind rosaatsea punetuse ja naha tundlikkuse leevendamisel hästi aidanud:
Väldi otsest päikesevalgust ja väljas viibides kasuta alati vähemalt SPF30 (seda nõuannet peaks järgima muide kõik, mitte ainult rosaatsea murega inimesed).
Ei mingit kuumust. Saun ei ole sõber ja nägu tuleks pesta leige-sooja veega. Triikimine on kahjuks siiski lubatud. :D
Vahendid olgu leebed. Vabad alkoholist, võimalusel ka lõhnaainetest, ei midagi liigselt ärritavat. Siinkohal pean tunnistama, et paaris mu tootes on lõhnaaine siiski sees, aga olen neid kasutanud juba kuudekaupa ja muud tulemused, mis need annavad on väga head.
Ära katseta. Nahahooldusrutiin olgu kindel ja lihtne. Minu omasse kuuluvad hetkel mitellaarvesi, et eemaldada silmameik ja suurem osa näomeigist enne näopesu, leebe näopesugeel, SPF-kreem, kerge päevakreem ja toitvam öökreem. Tegelikult armastasin kasutada ka näoõli, sest praegune rohi muudab näonaha väga kuivaks, aga Dr. Mäestu seda pigem ei soovitanud ja ütles, et kui ma just pean, siis võiksin leida poore mitte ummistava õli. Aga hetkel ei mingit katsetamist erinevate seerumite, koorijatega jms.
Maanda stressi. Olen täheldanud, et stress on mul üks suurimaid õhetuse esile kutsujaid, aga katsu seda siis vältida kui sul on töö ja väikesed lapsed. Kui veetsin sel nädalal kolm päeva pisemaga jälle haiglas, nii et mu süda tagus põhimõtteliselt terve aja ja sain vaevu magada, olid mu põsed jälle punased ja üle kolme kuu ilmus näole ka üks korralik punane punn. Aga värske õhk, piisav uni ja pisut rahulikumalt võtmine on suureks-suureks abiks, vähemalt mulle.
Ja nagu juba mainisin, siis esimene samm tervisemurega peaks alati olema spetsialist ja ma ei väsi seda rõhutamast, sest ma ei soovi, et keegi iial kannataks nii hullult ja kaua nagu mina. Tean nii palju tuttavaid, kes on kuude- ja aastatekaupa (nagu minagi… ) lihtsalt guugeldanud ja katsetanud ning pannud erinevate kreemide alla sadu eurosid, et siis lõpuks ikkagi nahaarsti juurde minna, saada õige raviu ja näha tulemusi juba paari nädala möödudes. Olge teie nutikamad. Medemise ilukliinikusse saab aja broneerida näiteks siin.
Ja lõppu minu senine progress. Esimene pilt on tehtud enne esimest nahaarsti visiiti ja teisel 1,5 kuu tulemused esimeste tablettidega. Kolmas on tehtud enne uute rohtudega alustamist ja neljas on värskeim, tehtud täpselt üks kuu pärast tõhusamate ravimitega alustamist. Viimane pole tehtud nii hea valguse käes kui teised, hoopis kiiruga tänaval ja seal ei paista, aga poorid on endiselt pigem suured, nagu teistelgi piltidel, naha tekstuur ja punetus aga oluliselt paremad ja armid aina kahvatumad.
Hetkel on mu naha olukord kindlasti parem kui kaks kuud tagasi. Vahetult enne nahaarsti 17. juunil olu olukord gramm hullem kui kolm nädalat enne seda, mil nahaõde Liisa Raudmetsa külastasin. Tänaseks on tablettide ja leebe nahahooldusrutiini abil mu nahk oluliselt rahulikum, nahaaluseid sõlmekesi tekkis kuuri jooksul 1-2 ja need kadusid paari päevaga, mitte 1-2 nädalaga nagu tavaliselt. Nahk on endiselt punetav, aga mitte tugevalt põletikuline. Punne tekib, aga need on kadunud kiiremini. Kas ainult tänu ravimitele või ka asjaolule, et ma ei ärrita nahka pidevalt alkoholi ja lõhnaaineid sisaldavate toodetega, seda ma öelda ei oska. Aga mis peamine, nahk on siledam, mis teeb punetusele meigi kandmise oluliselt lihtsamaks ja tulemuse loomulikumaks. Kadunud on punnikesed huulte ümbert. Küll aga on rosaatsea tekkega mu poorid üüratuks muutunud, just põskedel ja ninal. Ma usun, et osalt võib see olla ka pärilik ja vanusega tekkinud, aga uurin selle kohta kindlasti ka nahaarstilt.
Lugesin küll selle ingliskeelset tõlget, aga raamat on ilmunud ka eesti keeles. Nagu mainisin, mulle väga meeldib Jo Nesbø ja eriti tema Harry Hole sari. “Janu” tutvustab meile järjekordset sarimõrvarit, kelle käekirja tuleb analüüsima ja lahkama hakata. Mõrvade seosteks viited vampirismile ja kohtinguäpp Tinder. Lõpplahendus oli mulle niisama ettearvamatu kui teiste tema raamatute omad, kuid Hole’i sarjas jääb see “Nuga” ja “Lumememm” järel kindlasti kolmandale kohale (st need ongi ainsad kolm, mida neist lugenud olen, neid on veel omajagu… ) ja eelnevat kaht soovitaksin tungivamalt. Tundsin, et kõnealuses raamatus läks ta võigaste stseenide kirjeldusega ehk rohkem hoogu kui tavaliselt ja see hakkas mind väsitama. Isegi niivõrd, et ma lõpuks lugesin seda lihtsalt põhimõtteliselt, et mul ei jääks ainult mõned peatükid lugemata.
Naine näeb vastasmaja aknast, kuidas naabrinaine tapetakse. Kui ta sellest teatab, peetakse teda hulluks ja näidatakse talle, et naabrinaine on täiesti elus ja terve. Aga see naine ei ole enam sama, keda tema oma naabri ja sõbrannana tundis. Esmalt nägin selle raamatu põhjal tehtud filmi treilerit (film tuli natuke aega tagasi välja) ja kui ma mõne filmi vastu huvi tunnen, tahan alati võimalusel esmalt lugeda raamatut, mille põhjal see on vändatud. Mulle meeldis see, lõpp oli täiesti ettearvamatu ja raamat osavalt täis pikitud vihjeid, millest saad aru alles neile hiljem tagasi vaadates. Sattusin raamatust täiesti sõltuvusse ja tabasin end lehti keeramas igal võimalusel: kuni beebi piima jaoks vesi kees, kuni kolmene kaks minutit omaette mängis… Tahtsin väga teada, mis toimuma hakkab. Kui kinod avatakse ja see film meieni jõuab, lähen seda kindlasti ka vaatama. Kas see on krimiromaanide tipptase? Kindlasti mitte, pigem gramm liiga mustvalge ja klišee. Tõeliselt põnev ülesehitus ja ajaviide sellegipoolest.
Selle surus mulle pihku ema, kes oli selle koduraamatukogust laenutanud ja väga kiitis. See on meil ühine kirg, lugeda koos raamatuid ja neid siis hiljem arutada, nagu oma pisike kahe naise raamatuklubi. Ka selle raamatu tegevus toimub Norras, ka selle peategelaseks sassis hingeeluga mees, ent seekord mitte uurija, vaid kriminaalpsühholoog. Rabast leitakse 16-aastase koolipoisi surnukeha, süda välja lõigatud. Teemaks tulevad lapsevanemad ja koolikiusamine. See kui kaugele on keegi võimeline minema, et hoida oma mainet ja mida keegi tegema, et hoida oma lähedasi. Ma ei tea, kas olen juba vilunud, aga aimasin siin juba päris ruttu, kellega lõpplahendus seotud on, kuid sellele vaatamata lugu aina kulmineerus ja sisaldas rohkelt ettearvamatusi. Mulle meeldis, et lisaks mõrvateemale, keskendus see päris palju ka inimsuhetele ja kasvas ning arenes nagu seriaal või film.
Ohh… oh. Kuulsin kõikjalt, et see pidavat olema üks kaunemaid lugemisi ja seda see tõepoolest oli, lihtsalt imeilus raamat ja tõlkija (Bibi Raid) on teinud fenomenaalselt head tööd: kui vahel tekib mul eesti keelde tõlgitud raamatuid lugedes tunne, et ehk oleksin pidanud siiski originaali haarama, siis see raamat oli tõlgitud meie ilusasse eesti keelde nii kerge ja kauni kulgemisega. Raamatu sisu juurde edasi liikudes, armastasin ka seda. Lugu sellest, kuidas ühest tüdrukust saab naine ilma kõigi vahenditeta, mis on ülejäänud inimestele nii igapäevased ja normaalsed. Lugu loodusest ja armastusest, õppimisest ja tohutu suurest arengust. Kusjuures, ka siia on põimitud üks mõrv ja selle lahenemine, kuid hoopis teisel moel. Ma soovitan seda raamatut väga-väga-väga. Enim kõigist siin postituses mainitutest! Loen palju, aga pole meeletult raamatuid, mida lõpus käest pannes ma vahin lihtsalt seina ja tunnen suurt tühjust, et ma ei saa keerata veel üht lehekülge. Kindlasti üks lemmikuid, mida olen elus lugenud.
