minu teekond ilusa nahani: esimene visiit Medemis Clinicus

Minu saaga kehva näonahaga on olnud lõ-pu-tu, aga igal asjal peaks olema lõpp ja kui mulle kirjutas Medemis Clinic ja pakkus punnidele-punetusele punkti panemiseks abikätt, tahtsin ma suurest rõõmust ja kergendusest tantsukingad jalga panna. Olen oma nahamuredest varem ka pikalt kirjutanud, aga minu lugu pähklikoores:

Teismeeas oli mu nahk hea ja üpris punnivaba, 23-aastaselt, 2013. aastal hakkasid tekkima aknelaadsed vistrikud üle näo, eriti põskedele, nina ümbrusesse ja lõuale ning suu ümber. Ma ei võtnud nendega midagi ette ja lihtsalt katsetasin hulgaliselt erinevaid tooteid, nahk oli kord parem ja kord hullem, aga ei kordagi otseselt hea. 2015. aasta sügisel sain kuuajase antibiootikumikuuri ja pealemääritavad rohud ning nahk läks paremaks ja uusi punne ei tekkinud. 2016. aasta alguses jäin ootama oma esimest last ja umbes kolmandal raseduskuul läks mu nina järsku tulipunaseks. Põskedele ja lõuale tekkisid naha alla väga valulikud ja väga põletikulised sõlmed ja punnid. Nahk oli väga-väga hull. Läksin nahaarstile, mul diagnoositi nahalestad ja akne-rosaatsea. Raseduse tõttu tablette loomulikult välja ei kirjutatud, aga sain taas pealemääritava rohu, mis aitas suuremat põletikku leevendada, aga probleemi muidugi ei lahendanud. Pärast sünnitust sain veidi tõhusama geeli, aga kuna soovisin imetada, siis tablette veel mitte. 2017. aasta septembris lõpetasin imetamise ja lasin endale lõpuks välja kirjutada tabletid. Põletik taandus, aga jäin detsembri lõpus ootamatult lapseootele ja kui seda aimasin, jätsin kuuri kohe pooleli. See rasedus kahjuks katkes. Märtsis alustasin uut tabletikuuri ja siis oli mu nahk ilusam kui iial varem enne 2013. aastal alanud jamasid, ehkki loomulikult punetava rosaatseaga ja tugevate pigmendikahjustuste ja aknearmidega. Kui jäin 2018. aasta sügisel meie teist poega ootama, oli mu nahk väga kena, ka suvine päike, ehkki rosaatseaga mittesoovitatav, oli seda siledamaks ja klaarimaks teinud.

Ent nagu kellavärk, kolmandal raseduskuul läks nahk hulluks, hullemaks kui iial varem. See oli absoluutselt õudne, saavutades oma õuduse tipu jõulupühadel. Mäletan, kuidas tupsutasin svammiga jumestuskreemi nahale, et teistega jõululauda istuda, samal ajal valust kiunudes. Pärast seda sain taas pealemääritava geeli ja kreemi ning kui teine laps oli sündinud ja selgus, et ma teda imetada ei saanud, hakkasin eelmisel suvel taas tablette võtma. Need aitasid, aga mitte enam nii hästi kui varem. Veebruaris läbisin uue kuuri, mis jällegi rahustas nahka, aga taas, kolm kuud hiljem on põletik tagasi.

Pähklikoor paisus nüüd pikaks, aga selline on olnud minu saaga. Ja ma olen sellest väsinud. Ma ei jaksa enam end ainult meigiga ilusana tunda ja tegelikult ka siis mitte otseselt ilusana, sest ma tean kogu aeg, mis on selle all peidus ja ma arvan, et kõik, kes mulle otsa vaatavad, arvustavad seda kui kehva töö olen ma teinud oma “saladuse” peitmisel. Väsinud sellest, et kui otsustan kiirelt ilma meigita poes käia, näitavad väikesed lapsed näpuga ja kohtan just siis vähemalt kolme tuttavat, kes teevad agaralt näo, et nad ei tee sellest välja. Nii-nii väsinud sellest, et kummardatakse meigivaba loomulikku ilu, mida minul ei ole.  Väsinud ära ütlemast nii paljudele lahedatele koostöövõimalustele, üritustele ja reisidele, sest kardan korraldaja pettumust kui ta näeb, et see isehakanud ilublogija pole isegi ilus. Surmani väsinud sellest, et mul pole enda lastega kodustes olukordades armsaid pilte mälestuseks, sest ma keelan end ilma meigita pildile jätta. Klomp on kurgus kui mu kolmene silitab sõrmega mu punast põske ja puhub sellele ja pakub plaastrit. Ma ei jaksa enam pidada end koledaks, ma ei jaksa enam olla rannas ja soojal reisil ja suvekodus see, kes alustab päeva jumestuskreemi, mitte suplusega. Ma tahan tunda end ärgates kaunina, tahan nautida elu ilma peitekreemideta, tahan komplimente siira tänuga vastu võtta, mitte kuklas mõelda “aitäh, aga tegelikult…”.

Esimese sammu selle uue elu suunas (ja just nii suurelt ma seda nimetan, sest need, kes pole seda ise läbi elanud lihtsalt ei tea, mis tunne on ennast juba üle seitsme aasta peita! Ma ei saa mitte kunagi tagasi oma kahekümnendaid!) tegin reedehommikul kui astusin üle Medemis Clinic ukseläve ja otse esteetilise meditsiini õe Liisa Raudmetsa kabinetti. “Tere,” ütlesin viisakalt, aga mõttes hüüdsin: “Liisa, palun aita mind!”. Nagu mainisin, kirjutas Medemis  Clinic mulle ja pakkus koostööd ja olen kahe käega nõus nii nende abi vastu võtma kui kogu teekonda kõigi teiega jagama, sest tean kui raske on teha seda esimest sammu, eriti kui sa ei tea, mis sind ees ootab. Ehkki meie esialgne mõte oli alustada IPL-valgusraviga mu armidele ja punetusele, tekkis mulle nädal-kaks enne kohtumist uuesti tugev põletik tagasi. Mu põsk, eriti parempoolne ning lõug ja huulte ümbrus on kaetud valulike nahaaluste ja ka -pealsete punnidega. Põletikulisele nahale aga IPL-ravi teostada ei saa, nii et tegime ainsa õige otsuse: pean eelnevalt käima nahaarsti visiidil. Hetkeks vajus mu süda saapasäärde, sest ma ei oleks teadnud, kust alustada, sest oma praeguse nahaarsti juurde ma enam minna ei soovinud, aga selgus, et neil endal kohapeal väga head dermatoloogid ja Ene Mäestu ootab mind pärast puhkust juuni keskpaigas. Seni pean Liisa soovitusel kasutama leebeid puhastus- ja niisutusvahendeid, kaitsma nahka päikese eest vähemalt SPF 50 kreemiga ja kohendama pisut oma dieeti. Liisa soovitas hoiduda gluteenist ja piimatoodetest, et näha, kas ja kuidas see nahka mõjutab. Loodan ja palvetan, et olukord selle ooteaja jooksul väga palju hullemaks ei läheks, sest tavaliselt on see alati väga ruttu väga hulluks levinud. Aga püüan end hoida ja loen päevi esimese arstivisiidini, millest kirjutan teile niipea kui võimalik!

NB! Minu teekond alles algab ja olen tänulik kõigile, kes kaasa elavad. Tahan aga rõhutada, et kui teie seas on neid, kes tunnevad, et vajaksid mõne nahapribleemiga abi, ärge jääge ootama minu raviplaani ja tulemusi, vaid alustage ka enda naha nimel tegutsemisega niipea kui võimalik! Minul algas kõik mõnest punnikesest ja vaadake, milliseks kujundas see mu elu järgmiseks seitsmeks aastaks. Broneerige juba täna aeg spetsialisti juurde, sest hiljem on sügavate põletike ja inetute armidega tegelemine juba oluliselt aeganõudvam ja kulukam.