Käisin just vannitoas, võtsin meigi maha ja tegin kõiki muid õhtuseid ilurituaale. Vaatasin lõpus peeglisse ja järgmisel hetkel istusin siia maha ja tahtsin end välja elada. Ma olen maadelnud aknega juba ligi kaks aastat ja mul on sellest nii-nii kõrini. Olen enda arust kõike proovinud (ei, ma pole käinud nahaarstil, sest iga kord kui sellele mõtlen hakkab olukord justkui hetkeks paremaks minema… Ja siis veel see minu rohtudesse mitte uskumise põhimõte :D), kuid ta ei jäta mind rahule. Ja kindlasti (kahjuks) on teie seas veel minusuguseid… Loetlen üles peamised põhjused, miks ma absoluutselt põlgan nahaprobleeme ja kui keegi tunneb samamoodi ja tahab midagi veel lisada, you’re more than welcome to do so. Räägime kõik, miks me vinne ja punne vihkame ja äkki nad siis solvuvad ja lähevad ära? :)
1. Kui ma kellegagi räägin, olen ma 100% kindel, et ta vaatab mu vahel paremini-vahel halvemini peidetud arme ja punne ning mõtleb neist, mitte meie vestlusteemast. Eriti hull on see kellegagi esimest korda kohtumisel.
2. Ma jumaldaksin meigivabu päevi – võin vabalt jätta kulmud joonistamata, ripsmed tušitamata ja huuled värvimata, kuid punetavad laigud näol ei võimalda mulle isegi mitte midagi ligilähedast “värskele meigivabale näole”.
3. Kõik ajakirjad pasundavad, et kevad on käes, less is more, kerge meigipõhi is the way to go… Aga need kerged, värsked ja läbikumavad meigitooted ei osuta mu jumele ainsatki teenet. Mul pole nendega mitte midagi peale hakata.
4. Käin tihti üritustel, kus kohaolijatele pakutakse meiki, kuid idee sellest, et keegi seal esmalt mu meigi eemaldab on pisut õõvastav. Ja iga kord kui jumestajad mind meigivad, ütlen ma tooli istudes alati poolnaljatades (sisimas surmtõsiselt): “Loodan, et sul on hea katvusega peitekreem”.
5. “Appi, jaa, see on päris hull… Kas sa seda ikka oled proovinud?”
6. Ma ei taha minna nahaarstile, sest ma ei taha keemiat sisse süüa-näole määrida. Ma tean, et peab olema mingi muu lahendus?
7. Ükski pilt ei lähe üles, ilma et ma poleks kasutanud mõnda nahka siluvat appi. Ja siis ma tunnen nagu ma valetaksin teile. Aga it’s either blurred selfies or no selfies.
8. Ma võin olla nii sätitud kui üldse võimalik – värskelt duši all käinud, maniküür-pediküür, uus outfit, soeng ja meik, aga meigi alt paistavad punnid siiski alati välja ja seetõttu ei tunne ma end kunagi 100% hästi.
9. Ma tunnen vajadust pidevalt oma aknet jutuks tuua ja selle eest justkui vabandada, kinnitamaks inimestele, et olen sellest teadlik… Nagu oleks võimalik, et ma vaatan iga päev peeglisse ja ei tea, mis mul näos toimub.
10. Kui näen meigivaba pilti kellestki, kellel on hea nahk, on mu esimesed sõnad alati “tal on nii ilus nahk” ning ausalt öeldes ma midagi muud selle pildi juures ei märkagi.
Piirdume hetkel kümnega… Ma ei kirjutanud seda postitust, et end haletseda või panna teid mulle kaasa tundma, sest sisimas ma ju tean kui väike see probleem on võrreldes kõigi muude tervisehädadega, mille tõttu peavad inimesed eluaeg rohtusid võtma, pikki kuid haiglas veetma ja halvimal juhul ka elu kaotama. Aga see olen mina, see on minu blogi ja ma kirjutan endast… ja sellest, kui väga ma vihkan seda, et mu suurim ebakindlus kogu mu keha juures on mul näos.
Oleksin väga õnnelik kui räägiksite mulle enda kogemustest nahaprobleemidega ja mõlgutaksite pisut mõtteid sel teemal… Näitame üksteisele, et tegelikult oleme me kõik ühed ja samad “õnnetud hinged”. :D
(Visited 976 times, 1 visits today)