bits & pieces

Kuhu see aeg küll tormab? Alatates sellest kui viimati siin pisut pikemalt kirjutasin-arutlesin, on justkui nii palju juhtunud. Erinevad üritused, kohtumised, koostööd ja plaanid, aeg ei peatu hetkekski ja veel vähem peatun ma ise – terve see aasta on olnud üks suur möll ja trall ja ma naudin seda täiel rinnal. Jah, vahel on neid hetki, kus ma istun segaduse keskel ning mind tabab kerge paanikahoog. Küsin endalt, kust ometi ma peaksin leidma jõuraasud teha veel seda, seda ja toda, sest kohustusi-ülesandeid on järsku kogunenud rohkem kui mu õlad kanda jõuavad. Aga teate, mis siis aitab? Ma teen end siis pimedaks ja näen ainult üht ülesannet enda ees. See tehtud, võtan ette järgmise. Enne kui arugi saan, on kõik kiire ja kriitiline korras ja rahulikuma südamega saavad ülejäänud asjad kordades kiiremini tehtud kui kõike korraga ette võttes ja paanikasse minnes. 

Minu jaoks on suvi juba läbi. Rannailmad jäävad harvemaks, kell 22 on juba pime, trükist tulevad ajakirjade septembrinumbrid ja kauplused on sügismoodi täis. See suvi on olnud imeilus ja mul pole sügise saabumise vastu vähimatki. Just tööalaselt saab see olema tõeliselt lahe ja reisiderohke, aga ka proovilepanev periood, lisaks sellele hakkame alates septembrist pulmaplaanidele tõsisemalt mõtlema. Meil on küll paigas asukoht, kleit ja kuupäev ning mesinädalate kõige tõenäolisem sihtkoht (avaldan kõik omal ajal), kuid tuleb ette võtta selline tore asi nagu eelarve ja hakata mõtlema kõigile neile detailidele, mis mulle endale pähe poleks tulnudki, kuid mida ema-õde-sõbrannad mulle ustavalt meelde tuletavad. :D

Käsi püsti, kes veel sügist ootab!  ;)