PERFEKTSELT PÕHJAMAINE PÄEV


Möödunud kolmapäev oli päev, mida pikalt elevusega ootasin: see oli päev, kus ma sain laste kõrvalt “linnaloa”, mis sisaldas lausa kaht väga mõnusat üritust. Lõunaks oodati mind tutvuma Scandinavian Brands uusima lapsukesega Eestis: Löwengripi ja Björk & Berriese kõrval on nad Eestisse toonud järgmise põhjamaise brändi, juuksehooldustooteid loova Björn Axeni.



Koosviibimine toimus Fotografiskas, mida külastasin sel päeval esimest korda ja olin nii vaimustuses, et kibelen sinna tagasi korralikumalt ka muuseumipoolel aega veetma (me olime üleval restoranis). Kohal oli palju tuttavaid ja veel rohkem mulle tundmatuid nägusid (liiga kaua olen sellest üritustemaailmast eemal viibinud ja tundsin end pisut kui võõrkeha), aga peamine, kohal oli ka Björn Axeni omanik Johan Hellström, väga elav ja põneva jutulõngaga mees.



Nautisime head toitu ja tutvusime brändi ja toodetega, mul loomulikult kujunes peas juba väike wishlist, mida proovida. Mulle meeldisid brändi põhimõtted keskkonnasäästlikkuse osas (näiteks pakuad nad täitepakendeid ja püüavad võtta aina keskkonnateadlikumat suunda, ehkki Björn tunnistas ka ise, et teha on veel palju), samuti toimus avatud vestlus koostisosade teemal. Valikust leiab nii puhastus-, ravi- kui viimistlustooteid. Keda huvitab, siis Björn Axeni tooteid saab näiteks scandinavianbrands.ee-st soetada.

Ja järgmine peatus:



Pärast Fotografiskat kohtusin õe ja tema tütrekesega ja veetsime imearmsa tunni kohvitassi (okei, temal olid pelmeenid) taga. Kuidas mulle meeldib temaga jutustada, Pärnu on liiga kaugel ja igatsen oma õe seltskonda ko-gu-aeg! Tegime lihtsalt pisut aega parajaks, sest kella neljaks oodati meid mõlemat Volta Loftides asuvatesse Klaussoni Kommivabriku näidiskorteritesse koos Iittalaga aega veetma.


Kuidas ma armastan Iittala asju (ja olen kadedusest kõikvõimalikes toonides roheline oma õe kollektsiooni vaadates), nende lihtsust, aga samas mõju, mis nad interjöörile annavad. Jalutasime näidiskorterites, mis olid vastupandamatult stiilsed, sõime häid suupisteid, mingi vahuvein maitses kohe eriti hästi (olid need äkki Nudist omad?) ja aeg lihtsalt lendas mööda.



Jalutasin õnnelikult koju, akud täis laetud, näpuotsas sügistalvised kingitused: juukseturgutust Björn Axenilt ja koduhubasust lubav küünlahoidja Iittalalt. Sel õhtul oli mu enam kui küll energiat nii kahe lapse magamapanekuks kui pisema öisteks söötmisteks. Veel hommikulgi tundsin end hellitatu ja puhanuna. Uskumatu, kuidas kellegi jaoks ehk nii lihtne päev on ühe väsinud ema jaoks nagu teraapia. Aitäh Scandinavian Brands ja aitäh Iittala! :)

(2. pildi autor: Kristiina Hussar)

1. osa: sisetunne

Olen end kogunud, et meie (veel lõpetamata) lugu korralikult kirja panna ja täna tuli see vaim peale. Tunnen, et justkui võlgnen teile selle loo. Teile, kes te meile suvel nii väga kaasa elasite, meile häid soove saatsite ja tuge pakkusite. Kui algul sulgusime oma muresse, siis ühel hetkel otsustasime seda jagada ja teie sõnad andsid meile jõudu. Meie lugu pole pooltki nii traagiline kui paljude teiste omad, meie intensiivis veedetud aeg oli sealsete 600-800 grammiste lapsukeste kõrval kergemate killast. Meie mure kahvatus ema oma kõrval, kelle laps veetis seal juba pikki kuid ilma suuremate väljavaadeteta. Aga meie jaoks oli see mõningatel hetkedel siiski kui maailma lõpp, sest see on meie laps ja meie lugu. Alustan algusest.

Sisetunne. Kõik sai alguse mu sisetundest ja see kogemus õpetas mulle enam kui iial varem, et ema sisetunne on enamasti õige. Ja ma teadsin esimesest ööst, et midagi on valesti. Kui E. sündis, oli ta koheselt väga isukas, veetis rinnal terve tunni ja terve esimese öö, aga järgmisel hommikul kaotas ta isu ja hakkas oksendama. Palju. Lootevett, millel neoonrohekas varjund. “Need on looteveed ja see on täiesti normaalne,” julgustas õde. Aga miks ta isu kadus? Ja miks ta hakkas rinnal öökima (ja seda mitte nibust tingituna, ta sõi ja siis öökis). Arutlesime õega, et ehk on magu veel vett täis ja imemine paneb mao tööle ja vallandab sellesama okserefleksi. Niisiis ootasin, et kõik veed oleks välja oksendatud, küll siis isu naaseb. Teine mure oli meie jaoks mekoonium ehk beebi esimene väljaheide, mille ta peaks esimestel päevadel väljutama. Teise elupäeva õhtuks polnud ta seda ise teinud ning teda aidati gaasitoruga. Seejärel kakas ta veel ise kahel korral. Olime rahul ja uhked. Ja rumalad.

Oksendamine jätkus terve 2. elupäeva ja sellele järgneval ööl küsis lapsuke pidevalt süüa, aga rinnal hakkas mõne minuti möödudes vastikusest grimasse tegema ja loobus. Samas siiski sõi, piima jagus, muidu oli igati tubli ka lastearsti meelest ja 3. päeval lubati meid koju. Kodus oli edukamaid ja vähem edukamaid söömisi, aga muidu kõik justkui sujus. Ent siis ta enam süüa ei tahtnud, kaal oli veelgi langenud (meil oli kodus beebikaal), mähkmed jäid aina kuivemaks. Ja siis ta oksendas esimest korda. Ja see polnud lootevesi, see oli neoonkollane sinepise tekstuuriga okse, ninast ja suust. Aga oksendamine on normaalne? Ja pärast seda ta justkui jälle ikkagi sõi. Andsin aega, jälgisin, ootasin. Aga sees hakkas kasvama see miski-on-valesti tunne. Järgmisel päeval oli see nii hull, et ma ei suutnud süüa, jälgisin ja vaatasin ja katsusin ja kaalusin teda. Ühel hetkel oli ta mu rinnal, vaatas mulle suurte silmadega otsa, tegi valu- ja öökimisgrimassi ja oksendas. Rohkem kui eelneval päeval. Ja oksendas veel. Kutsusime kiirabi.

Kiirabi tuli ruttu, pojakest katsuti-uuriti-vaadati. Küsiti, ega teda ole pillatud ja muud rutiinsed küsimused. Aga kui toredad nad olid, kui mõistvad ja armsad ühe värskelt sünnitanud ja nutetud silmadega naisega, kellel murelaps süles ja tema 2,5-aastane segaduses vennake oma emme reie küljes. Loomulikult ei diagnoosinud keegi beebit meie suvisest õhtupäikesest kuldses, aga ometi tol hetkel minu jaoks nii sünges magamistoas. “Ehk on mingi soolesulg ja nad saavad kuidagi aidata tal asjad käima saada,” arutles last läbi vaadanud naine mõtlikult, kuid siis suunati mind pakkima, et laps siiski erakorralisse viia. Viskasin kotti talle vahetusriideid ja mähkmeid, endale kui äsjasünnitanule hunniku sidemeid ja uksel tuletas kiirabiga tulnud meesterahvas (kuidas neid õige nimetada on? Arstid? Õed?) lahkelt naeratades telefonilaadijat meelde. Jah, laadija… Natuke nagu sa-oled-nüüd-kaua-kodust-ära sümbol. Ma ei suutnud seda olukorda uskuda. Olin meie esimese lapsega kaks nädalat haiglas ja niivõrd õnnelik kui saime teisega tulla perepalatist otse koju, panna lilled vaasidesse ja hakata nautima meie esimest suve neljaliikmelise perena. Aga astusime koduuksest välja, klammerdusin beebi külge ja hoidsin teda enda vastas, seljataha jäid nii need lilled kui abikaasa koos vanema pojaga. “Me käime lihtsalt kontrollis, see on midagi lihtsat, vastsündinutega ikka juhtub,” korrutasin endale mõttes julgustuseks. “Me tuleme ööseks tagasi, halvemal juhul äkki homme,” kinnitasin endale. Joke’s on me. Uuesti tõime me oma pesamuna üle selle ukse alles 33 päeva hiljem.

Erakorralises me pikalt ootama ei pidanud, 4-päevase privileegid. Kaaluti, mõõdeti temperatuuri ja saadeti kõrvaltuppa valvearsti ootama. Oli laupäev ja suveõhtu, haigla oli kuidagi tühi. Haigla oli üleni kuldne, väljas oli mu lemmikaeg: suvine õhtupäike. Ometi oli seal, nagu koduses magamistoaski, nii kõle ja rusuv. Valvearsti ootasime 15-20 minutit, seejärel vaatas temagi lapse üle, esitas enam-vähem samu küsimusi, mida kiirabigi ning ütles sõnad, mida ma kuulda ei tahtnud: “Me võtame ta sisse.” Mu süda vajus saapasäärde. Kusjuures, nädalake hiljem öeldi mulle need samad sõnad uuesti ja siis tahtsin ma õnne- ja tänutundest lõhki minna ja tahaksin siiani seda öelnud arsti kallistada. Aga sinna me alles jõuame.

Meid suunati Lastehaigla imikute ja vastsündinute osakonda, mis oli mulle tuttav juba esimese lapse ajast 2016. aasta novembris. Saime erapalati, mulle toodi paberileht lapse kohta päeviku pidamiseks (temperatuuri mõõtmine 4x ööpäevas, diurees, söödud kogused, kaal jne – see roosade servadega leheke on tuttav kõigile emadele, kes oma pisikestega seal viibinud). Istusin voodiserval ja ootasin arsti, ootasin mingitki vastust ja infot. Ühel hetkel tuli õde ja ütles, et viib lapse vereproovide ja kanüüli paigaldamise jaoks (ta taheti kohe tilga alla panna, sest tal oli juba kerge vedelikupuudus viimaste päevade toiduprotestist) protseduuriruumi. Ma oleksin pidanud kaasa minema, mul oli see õigus, aga kuidagi šokis ma lihtsalt ulatasin oma poja talle, vaatasin, kuidas ta mu pambuga minema kõnnib ja katsin kõrvu kinni, sest ehkki protseduuriruum oli eemal, tundsin ma oma lapse nutu kaugelt ära. Lõpuks toodi mu torgitud linnupoeg mulle tagasi. Kirjutasin abikaasale nimekirja asjadest, mida meile tuua ja ootasime koos arsti. Laulsin talle väljamõeldud laule, vaatasin teda ja olin mures. Ma olin nii-nii mures, see oli füüsiliselt haiget tegev mure. Mul olid justkui okkad rinnus, mis ei võimaldanud mul täielikult sisse-välja hingata. See hingamise teema püsis mul veel vähemalt kuu pärast koju saamist.

Tuli arst ja valmistusin kuulama, mis edasi. Ajasin end voodiservale asjalikult istuli, nii hästi kui vaid mõnepäevased õmblused seda võimaldasid. Läbi lillede ja püüdmata mind paanikasse ajada ütles arst, et nad eelistaksid ta viia intensiivraviosakonda jälgimisele. Ainus, mis minu kõrvu kogu tema jutust helisema jäi oli “intensiiv”. Intensiiv on ju halb. Sa ei taha olla intensiivis. Nädal hiljem aga vägagi tahtsin ja intensiivist sai mulle armsaim koht kogu kompleksis. Jõuame sinna. Vabandan oma etteruttamist… Kuidas ma tahaks sellest õudusest üle hüpata ja mööda rutata. “Seal on 24 tundi valvsad õed ja me saame teda paremini jälgida. Tahaksime võtta mõned proovid, teha mõned pildid ja analüüsid,” rääkis ta selle pilguga, mida ma nägin arstide silmis järgnevatel nädalatel palju. Selle mul-on-nii-kahju-ja-olen-ka-mures-aga-jään-professionaalseks pilguga.
“Kas… kas ma võin kaasa tulla?” küsisin ma, kirudes end, et lapsik nutuvõre mu suu ümber reetis kui läbi ma juba omadega olin. Juba. Ja see oli ju alles algus.
“Loomulikult, teiega koos lähme.”
Olin tänulik, et ei pidanud panema teda sellesse “plastikust künasse”, milleks me naljaga juba sünnitusmajas imikute ratastel voodeid nimetasime, vaid võisin hoida enda süles. Kõndisime läbi koridori, läksime lifti. Läbi pika koridori, mis ühendas meid peamajaga. Läbi järgmise koridori. Järgmisse lifti. Klammerdusin oma pambu külge, hoidsin teda vast tugevamalt kui tarvis oleks olnud. Mitte selle pärast, et oleksin kartnud teda pillata. Selle pärast, et ma tundsin, et ta võetakse minult kohe ära. Ta oli aastaid mu soovides, üheksa kuud mu kõhus ja vaid veidi jõudnud olla mu süles. Ärge võtke teda minult ära, isegi mitte protseduurideks. Palun!

Intensiivraviosakonda sisenedes oli kogu mure sees mul üks väike valgusekiireke. “Kui ilus siin on,” mõtlesin ma jätsku oluliselt kaasaegsemasse osakonda sisse jalutades. “Nagu Grey anatoomia,” jätkusid mu mõtted nähes valdavalt 20ndates ja väga kenasid õdesid, nii mees- kui naissoost. Jõudsime oma palatisse, kus ootas kuvöös, mille ümber juba sagis õde ja mille kõrval ootas intensiivi selle päeva valvearst. Ma ei tea, kas tohin nimesid nimetada ega tee seda igaks juhuks, saagu temast siis hetkel Dr. K.  Aga sellest naisest (kas näete kui tugevalt ma tahaksin siiski isikule vihjata ja teda kiita?) sai keegi, keda nähes mind valdas seal ja edaspidi alati rahu. Ta oli täpselt see, keda ma sinna kuvöösi kõrvale seisma vajasin. Ja see, kellega kas või põgusalt vestlemine järgnevate nädalate jooksul sisendas mulle, et me oleme heades kätes ja mitte ainult professionaalses mõttes, vaid kätes, millel jagus meie lapse jaoks ka inimlikku hellust. Neid käsi oli intensiivis rohkelt ja räägin neist veel. Mul paluti laps kuvöösi tõsta ja see hetk oli minu jaoks hirmus. Ma ei teadnud, kaua ta seal peab olema. Millal ma jälle teda sülle saan võtta? Tegin talle igaks juhuks kümme või enam musi, tõmbasin kopsud tema magusat beebilõhna täis, et sellest meie järgmise kohtumiseni jätkuks (ei jätkunud koduteenigi) ja panin ta asemele, mille õde oli talle pehmetest pleedidest hoolsalt ette valmistanud. Üks andur, teine andur, kolmas… Enne kui arugi sain, oli mu pehmes beebist saanud üks suur juhtmepundar. Ka toidult võeti ta maha ja turgutuseks jäeti esimeste vastusteni tilk.

Meile räägiti esimesi esialgseid ideid. Sümptomid, alates sellest, et ta ei teinud oma esimest kakat ise, jätkates isutuse ja oksendamisega viitasid, et kusagil on soolesulg. Mis seda aga põhjustab, seda hakatigi nüüd uurima.
“Kaua me võime tema juures olla?” küsisin toeks abikaasa külge klammerdudes. Ta oli kusagil mu “too mulle pesu, see valge korgiga kreemipurk vannitoast ja… ” ning “meid viiakse intensiivi” sõnumite vahepeal haiglasse kohale tormanud. Vanem poiss, õndsas lapselikus teadmatuses ja öisest autosõidust elevil, ootas tädiga haigla ees autos.
“Olge kas või 24/7 siin, iseasi kui mugav 24 tundi neil toolidel on,” naeratas arst. Leebelt soovitas ta mul siiski puhata ja ütles, et iga kell võib õdedele helistada ja lapse kohta uurida kui öösel mure und peaks peletama. Kuidas ma lähen tema juurest ära? Aga teadsin, et ma ei saa jääda ööseks sinna oranžile tugitoolile istuma, mu kaheaastane ootas autos ja kell tiksus juba üle üheteistkümne õhtul. Kuidagi mingis udus silitasin läbi kuvöösiava oma lapsukese pead, leidsin tee tagasi teise majja oma asjadele järele palatisse, kus pidime koos olema hakkama ja kuhu oli vahepeal pimedus laskunud. Siis sõitsime koju. Autos käis Junius Meyvanti “Floating Harmonies”.

#18 OTSA SAANUD TOOTED – KAS OSTAKSIN NEID UUESTI?

Seekordne tühjade potsikute-pudelite postitus on eriti mahukas, sest neid tooteid olen kapinurka kogunud juba aprillist. Seda hulka vaadates hakkasin aga paratamatult mõtlema rohkem oma tarbimisele ja kuidas saaksin muuta seda vastutustundlikumaks. Tulemusi esialgu nii palju, et loobun edaspidi plastpudelites dušigeelidest ja hakkan kasutama seepi, mis on pakendivaba või paberist-papist karbis. Ka teiste toodete puhul, kui võimalik, proovin võtta pakendivaba või vähemalt loodussõbralikumate pakendite suuna, näiteks ootab mu vannitoas oma järge Lushi tahke šampoon – ei mingit plastikut!

Alustamegi sellest enim mu silma riivavast kategooriast: kehapesuvahendid. Üks pappkarbike naeratab siin ka vastu, aga kui tore, kui poleks ka neid plastikpudeleid. Toodetel neis polnud muidugi häda midagi.
JOIK kooriv jalaseep (6,50) meeldis mulle väga. Sellel on väga hea piparmündilõhn ja ta tõepoolest koorib tõhusalt. Suviste sandaaliilmadega, ja kuna armastan käia pidevalt paljajalu, muutus mu kannanahk kiirelt kõvaks-paksuks-koledaks, kuid kui sellega mõned korrad nädalas taldu hõõruda ja pärast jalad tublisti sisse kreemitada (tegin seda alati enne magamaminekut), olid jalad oluliselt mõnusamad ja pehmemad. Kooriva efekti annavad seebile peeneteraline meresool ja vulkaanilisest kivimist graanulid. Meeldis väga ja ostaksin veel.
Dove Sweet Cream & Peony dušigeel (3,19). Dove klassikaline variant (Deeply Nourishing) on üks mu suurimaid lemmikuid, mille alati ostan, kuid oli hetk, mil pakkumises/saadaval oli Sweet Cream & Peony ja koju tuli see. Mida ma oskan dušigeeli kohta öelda… pesi puhtaks, lõhnas hästi, aga eelistan ikkagi kõige klassikalisemat (ja nüüdseks siis pigem isegi selle tükiseebi kujul varianti), just lõhna poolest suureks lemmikuks saanud. Sama “pesi puhtaks, nahka ei kuivatanud, lihtsalt dušigeel” kirjeldus läheb ka Palmolive Pampering Clay (2,95) sarjale. Selle sarja kõik geelid lõhnavad hästi ja mu abikaasale meeldis roheline. Aga jällegi, dušigeel on dušigeel. Pole öelda midagi põrutavat, aga ka ei midagi halba.
Intiimpesugeel on miski, mida ma pole õigupoolest kunagi ostnud ega kasutanud, sest ei näe sel lihtsalt erilist mõtet, kuid prooviks soetasin OMA intiimpesugeeli (8,20) komplektis kahe suure dušigeeliga. Lõhnatu, leebe ja lisaprobleeme ei tekitanud, kasutasin selle suvel ära, kuid kui otsa sai, siis otseselt puudust ka ei tundnud. Kellel on intiimpesugeel aga kindel osa igapäevarutiinist, siis soovitaksin kindlasti proovida just sellist nagu OMA-l, milles puuduvad ebavajalikud lisaained ja mis aitab säilitada normaalset pH taset.

Björk & Berries White Forest kooriv kätepesugeel* (22,95) tundus ideena mulle väga lahe. Mõtle, pesed ja samal ajal koorib see käsi. Aga vaimustus kadus umbes nädalakesega, kui mõtlesin, et tahaks lihtsalt käsi pesta ja mitte ilmtingimata alati koorida. Pesen käsi väga tihti ja see muutus liigseks, isegi kui tõstsin seebi valamu juurde, mida käetepesuks kõige vähem kasutasime. Ja tavalisele käteseebile lisaks seda hoida tundus nagu liigne. Nii et edaspidi kasutan pigem ikkagi tavalist käteseepi ja vajadusel saan käsi koorida kehakoorijaga. Nii et minu jaoks selline mittevajalik nišikas.
Kiehl’s Ultimate Strength kätesalv* (15,99) (nimele vaatamata siiski pigem kreem) on superklassikaline kätekreem. Erilist lõhna tal pole, käsi rasvaseks ei jäta, niisutab, aga mitte nii ekstreemselt nagu nimi võiks viidata. Selline kreem, mille kasutad ja unustad ega rutta ilmtingimata uuesti sedasama ostma, vähemalt mitte minu puhul. Kui, siis soovitaksin seda neile, kes tahavadki midagi väga basicut ja minimalistlikku, kuid ka siis arvan, et samaväärse asja leiaks soodsama hinnaga.
Tilk! on super-supertore kodumaine bränd, kelle asju olen varemgi kasutanud, aga mu lemmikud on alati olnud nende kätekreemid, nagu ka see Tilk! Love Me kätekreem (13,90). Pehmelt hellitav tekstuur, supermõnusad koostisosad, armas väike pakend ja mis peamine: ehe ja kodumaine. Ma tahaks tulevikus proovida kindlasti ka nende kehakreemi, sest usun, et see on vähemalt sama hea ning hiljuti jäi mulle silma nende deodorantkreem. Soovitan ka teil Tilk! valikule pilgu peale visata.

Näohoolduse kategoorias kipub mul alati enim tooteid kogunema ja eks see ole mingil määral loomulik. Seekord leidsid oma põhja nii sellised asjad, mis mu koju tõenäoliselt enam ei leia kui need, mida iga päev pisut taga olen igatsenud (aga mitte uuesti soetanud, sest mul on veel omajagu alternatiive, mis tuleks enne lõpuni kasutada).  L’Occitane Shea meigieemaldusõli eemaldab meigi (ka veekindla) väga hästi ja on mugavas pumbaga pudelis. Väga hea esimene samm meigi lahti sulatamiseks ja n-ö esimese sammu puhastuseks enne puhastusvahendiga näopesu. Lisaks jätkus seda ikka väga kauaks. Järgmisena tahaksin aga proovida, mida arvan The Body Shop kummeli meigieemaldusõlist. Kontseptsioon on neil sama ja olen selle kohta palju head kuulnud.
Grown Alchemist näopesugeel* (34,99) on oeh-kui-kallis (sain selle muidugi kingiks, nii et mul pole otsest õigust ohata), aga niivõrd hea. Alates imeilusast pakendist, jätkates aroomiga ja sellega, et seda kulub korraga tõesti vähe. Grown Alchemist tooted üleüldiselt tunduvad kõik väga high class ja pakendid on sellised, mille jätad auga vannitoariiulile, mitte ei peida kappi. Näopesugeel on miski, mida kasutan aga nii sagedasti, et 35€ letti lüüa tundub natuke ekstreemne, pigem investeerin rohkem sellesse, mida ma kohe näolt maha ei loputa, näiteks nagu seerumid ja Björk & Berries Skin Awakening C-vitamiini näoseerum* (58,95) on seni parim, mida olen kasutanud. Ma lihtsalt jumaldasin seda viimse piisani. C-vitamiinist on üleüldse saanud mu suur lemmik, sest see aitab aknearme hajutada ja stressis nahka turgutada (selles konkreetses seerumis on ka tõhusalt niisutav hüaluroonhape peidus) ning C-vitamiiniga tooteid kasutades ma tõepoolest näen erinevust, nii nagu nägin ka selle seerumiga. Mõnus ergutav pai nahale, mis samas imendub ruttu ega jää jalgu ülejäänud näohooldustoodetele või neile järgnevale meigile. Soo-vi-tan!
Põigates hetkeks tagasi puhastamise juurde, on mul soovitada veel üks superlahe toode, mida mul jätkus nii-nii kauaks ja mille kasutamist väga nautisin. Origins Clear Improvement aktiivsöega sarjas on selline lahe asi nagu puhastuspulber (28,99) ehk pudelike mustja pulbriga, mis veega kokku puutudes ja laiali hõõrudes muutub tihedaks vahuks. Esialgu, enne kui pulber täielikult lahustub-vahustub on see ka õrnatoimelise koorija eest ja nahk jääb pehme ja väga värske ning puhas. Eelistasin seda aga eelkõige kasutada duši all, sest süsi on süsi ja iga kord pärast kraanikausist halli ära loputada enam lihtsalt ei viitsinud.
Kiehl’s Ultra Facial näokreem (29,99) on brändi populaarseim toode, seega olin päris elevil, kui nad selle mulle kingituseks saatsid. Ja kui aus olla, sain seda kasutades ruttu aru, miks tegu on niivõrd paljude lemmikuga – kasutasin ju ka mina selle agaralt lõpuni. See kreem teeb täpselt seda, mida tarvis, kui su eesmärk on ilma suuremate trikkide-lõhnade-lisadeta näonahka tõhusalt niisutada. Oma neutraalsuses sobib see suurepäraselt ka peikaga jagamiseks ja tegu on millegagi, mis on lihtne, aga tubli ja kindel… nagu eestlasele kartul. :D Ainus, mida ma ei fänna, on purk, kuhu sõrmekesi peab pistma, aga näokreemide puhul häirib see mind vedi vähem, sest pärast näopuhastust on sõrmed niikuinii alati puhtad ja suuremat sorti pahalasi nõnda kreemipurgi sisse sattuda ei tohiks. Tõenäoliselt soetaksin seda kreemi ka uuesti, aga enne on mul sahtlis 4-5 teist kreemi, mis kasutamist ootavad. Oeh.
Pixi, kullakallis Pixi, minu tõenäoliselt lemmikuim nahahooldusbränd ja ma poleks seda iial oodata osanud, sest seostasin neid varem alati pigem dekoratiivkosmeetikaga (ja seegi on neil tasemel). Pixi roosisarjast kirjutasin millalgi ka lähemalt, aga kaks toodet neist said juba otsa. Rose Ceramide Cream näokreem*, mõnusa roosilõhnaga (värske ja eheda, mitte läägega), korralikult niisutav ja pärast viimast piiska igatsesin seda juurde. Samamoodi meeldis mulle Rose Tonic näovesi*, mis toniseeris, aga samaaegselt niisutas. Hetkel kasutan lisaks Huxley toodetele oma näonaha ergutamiseks ja armide pleegitamiseks Pixi C-vitamiini tooteid, millest võin teile soovikorral samuti lähemalt rääkida. Aga Pixi tooteid tasub kindlasti proovida, need on tõepoolest mitte ainult nunnud oma ilusates pakendites, vaid ka tõesti tõhusad.

Ja lõpuks (ja tõesti lõppude lõpuks, sest olen seda postitust laste kõrvalt pildistanud-kirjutanud juba paar nädalat :D) oleme jõudnud viimase kategooria juurde. Meigitooted!
Kui ma hakkan teile uuesti Too Faced Born This Way jumestuskreemi kirjeldama, pean ameti maha panema, sest olen end sel teemal korranud juba liiga palju. Aga see on kõige parem tugeva katvuse, kuid loomuliku tulemusega jumestuskreem, mida ma iial proovinud olen. Igapäevaselt ma seda enam ei kasuta – nahk on veidi tublim ja saan piirduda pisut kergema kraamiga, aga igasugustel pildistamistel-üritustel on see kindel valik. Kaks musta silmalainerit, mis minu meelest toimisid täpselt samamoodi: Smashbox Always On* (19,99) ja L’Oreal Super Liner Perfect Slim (14,99). Ma ei tajunud, et üks kiiremini ära kuivaks, ainsaks erinevuseks neil see, et L’Orealiga saab teha ka superpeenikese joone. Püsisid sama tublilt, nii et kes vildikaotsaga musta laineri fänn, siis need on mõlemad väga okeid tegijad.
Make Up Factory toodetega tegin alles eelmisel aastal esimest korda tutvust ja see tutvus algas hästi, sest nende Real Conceal peitekreem (15,75) on tõesti hea. Sulandub loomulikult nahaga, toonidevalik on hea – heledamat võid kasutada silmade all, aga valides oma nahatoonile ligidasem, sobib kasutamiseks ka mujal, näiteks mina peitsin sellega ka oma rosaatsearoosasid põski. Küll aga ei fänna ma neid svammiotsikuid, mis tunduvad lihtsalt ekstreemselt ebahügieenilised, kahjuks on sarnane ka mu lemmikul Clarinsi huuleläikel.
Maybelline Lash Sensational ripsmetušš on mu lemmik soodsa hinnaklassi tušš (või õigupoolest oli, sest mul vist on uus lemmik… cliffhanger! :O) ja suveks ostsin selle veekindla versiooni. Seda ma aga nii väga ei fännanud… Eraldas justkui rohkem kui võiks, samuti kippusid ripsmeotsad kulmude alla tumedaid kaari jätma. Ka teine lõpuks ära kuivanud tušš ei leidnud teed mu südamesse, L’oreal Unlimited ripsmetušš* (19,49) muutis ripsmekarva justkui liiga jämedaks ja ebaloomulikuks, lisaks ei hoidnud see ripsmeid kaardus. Harjasepulgal peaks olema mugav funktsioon, kus saad seda kõverdada, et siis hõlpsamini tušši peale kanda, aga ma ei kasutanud seda kordagi ega tundnud sellest ka puudust, pigem häiris mind, et see tušš meigikotis oma paksu pudelikesega nii palju ruumi võttis. Nii et need kaks minu kosmeetikakotti enam uuesti ei jõua.

Huuhhhh, kõik! Nüüd loodan, et jõuan ka pildid töödelda ja siia juurde kleepida, kuni mõlemad poisid nagu kukupaid magavad ja järgmise korrani! :)

Rahuliku naha heaks

Võiksin lõputult rääkida oma nahajamadest ja -draamadest ning sellest kui väga ma ihkaks, et mu näonahk oleks ühtlaselt klaar, aga see hala mind edasi ei aita ja pigem tuleb tegutseda. Rosaatsea on haigus, millest täielikult ei paranegi ja ehkki olen rohtudega põletiku kontrolli alla saanud, on naha pigmentatsioon rikutud. Nahaarst ütles, et laserravi on mul välistatud, aga kui peaksin tahtma midagi tõsisemat ette võtta, on tulevikus variandiks IPL-ravi. Seni aga usun ja olen juba ka leidnud, et palju saab rahulikuma naha nimel ära teha ka oma vannitoas ja seda õigete hooldustoodetega.

Häid nahahooldusbrände on turul palju ja mulle meeldib, et üha enam välismaiseid hitte on jõudnud ka Eestisse. Mu lemmik kohalik ilu-veebipood (ja mitte ainult minu: kevadel pälvisid nad Baltic E-Commerce UX Summit konkursil mitmeid uhkeid tiitleid: parima e-poe tervise- ja ilumaailmas, parima e-poe Eestis ja kogu Baltikumis). Loverte täiustab oma tootevalikut pidevalt ja nende brändide nimekiri on lõputu. Nüüd on neil saada bränd, millest täna lähemalt kirjutada soovin: Singapuri päritolu cruelty-free(!) Huxley. Loomult lihtne ja minimalistlik, koostiselt tõhus, pakuvad nad valikut niisutavaid ja turgutavaid ning naha seisukorda tõhusalt parandavaid tooteid. Hinnaklass on nahahoolduse kohta pigem keskmine-kõrgem (kreemid 35, maskid 28), aga saad selle, mille eest maksad. Kui Loverte uuris, kas oleksin huvitatud Huxley toodete proovimisest, kaalusin seda pikalt, sest oma naha seisukorra tõttu ma üldiselt nahahooldusega seotud koostöid vastu ei võta… kui need pole just suunatud konkreetselt minu vajadustele ja mulle jäigi silma kaks Huxley toodet, mida ma tõepoolest proovida tahtsin, sest need olid kui mulle loodud.

Huxley Glow Awakening näokreem kirjeldus tabas kui naelapea pihta ja kui seda loete, mõistate, miks sellest huvitusin: parandab ja ühtlustab jumet, vähendab hüperpigmentatsiooni, kaitseb nahka väliste kahjulike mõjude ja stressitekitajate eest ning kingib klaari ja särava jume. Koostises sisalduv kaktuse ekstrakt koos viigikaktuse seemneõliga pehmendab, rahustab ja niisutab nahka. Kasepuu lehtede ekstrakt parandab haavu ja ühtlustab jumet. Niatsinamiid aitab säilitada naha loomilikku niisksutasakaalu, minimeerib ekseemi, akne või teiste põletikuliste nahaprobleemide tõttu tekkinud punetused, muudab pigmendilaigud heledamaks, ahendab poore, reguleerib rasueritust ja kaitseb päikesekiirguse kahjuliku mõju eest. Antioksüdantnse glutatioon kaitseb nahka UV-kiirguse ja ka teiste keskkonnast (ka sisemistest stressoritest) tulenevate vabade radikaalide eest. Bisabolool leevendab ärritatud, põletikulist nahka, aitab võidelda bakterite ja infektsioonidega ning aitab ennetada naha enneaegset vananemist.”
Get it?
Pikk võitlus akne-rosaatseaga on mu nahaga teinud üks-null ning just neid lubadusi ma vajan. Olen kreemi kasutanud nüüdseks umbes kaks kuud ja naudin selle juures kõike: kaunist minimalistlikku pakendit, kosutavat tekstuuri ja lõhna (kes aga lõhnastatud toodete austaja pole, hoiatan, et kreemil on üpris tugev aroom). Nahk jääb pehme ja elastne. Kas see on aidanud ka punetust taandada? Jään ausaks ja ütlen, et seda on mul raske öelda, sest vahepeal kasutasin kreemi paralleelselt naharavimitega, mille tarbimist ma enam edasi lükata ei saanud ja mis kindlasti ka suures osas kaasa aitasid. Öelda saan aga nii palju, et mu nahk on rahulikum ja muidu kuivatavad rohud pole tänu selle kreemi niisutavatele omadustele mu nahka kuivaks muutnud. Nahk ei ketenda, pole põletikuline ja ehkki rohukuur sai juba läbi, kestab pigem rahulik olek. Kreemi võib kasutada nii hommikul kui õhtul, kuid mina olen jäänud selle rammusamat laadi tekstuuri tõttu pigem õhtute juurde.

Teine mu vannituppa kolinud toode on Huxley Healing Mask, mis “moodustab nahapinnale kihi, rahustab, niisutab ning uuendab väsinud, stressis kuiva ja ärritusele kalduvat nahka. Koostises sisalduv kaktuse ekstrakt koos viigikaktuse seemneõliga uuendab, rahustab ja niisutab nahka. Aasia vesinaba stimuleerib naha uuenemisprotsessi ja pinguldab väsinud nahka. Hüaluroonhape seob niiskust ja vähendab niiskuse aurustumist nahast, transpordib naharakkudesse hapnikku ja toiteaineid ning kõrvaldab rakkudest jääkaineid. Hüaluroonhape aitab kaasa naharakkude aktiivsele toimimisele (metabolismile). Sidrunikooor ühtlustab jumet. U-active P8 kaitseb vabade raidikaalide kahjuliku mõju eest ja leevendab põletikulisi protsesse.”
Ehk siis jällegi miski, mis minu vajadustele loodud. Tegu on geelja maskiga, mis oma olemuselt meenutab mulle aaloegeeli, mida kunagi kui ma veel rumal olin ja päevitasin, hiljem lohutuseks nahale määrisin. Sellel on värske kaktusene lõhn ja nahal on ta kosutav. Maha pesta lihtne (kuidas ma ei kannata näiteks savi- ja mudamaskide eemaldamist) ning nahk on mõnusalt pehme ja värske. Neid kahte sõna kasutan vist enamasti iga maski kirjeldades, aga nii on. Kusagilt ei kisu ja mõnus on olla. See kui suure osa mu naha rahustamisest on teinud ravimid, kui palju kreem ja palju see mask, on võimatu hinnata, aga palju ütleb, et see mask on jäänud aktiivsesse kasutusse. Enamiku annan tavaliselt kellelegi ühel hetkel edasi, sest tüdinen, kuid see ilus roheline geel on mu nahaga juba sõbrunenud.

Huxley valikusse kuulub veel palju huvitavaid tooteid, näiteks on neil nahatooni ühtlustav ja sära andev essents, niisutav öömask ja rohkelt kasulikke koostisosi sisaldav essents-õli. Kes hindab brändides tõhusust ja minimalismi, visaku pilk peale, mina oma kahe toote kogemuse järgi julgen neid soovitada.

NB! Koodiga “p15anna” on kuni 22. septembrini Loverte-s kõik Huxley tooted -15%!

 

POSTITUS ON VALMINUD KOOSTÖÖS LOVERTE VEEBIPOEGA

Selle suve meigilemmikud

Eelistaksin end väikeste lastega igapäevaselt tegutsedes mitte meikida, eriti suvel, kuid oma neljast kulmukarvast kauni kaare võlumine, rosaatseapunase nina peitmine ja päikesepuudriga varjamine, et veetsin ühe kolmandiku suvest end lõpurasedana kodus haletsedes, kolmandiku vastsündinute intensiivis ja viimase lõigu küll ka veidi väljas, aga suurem aeg kulus kahe lapse reaalselt uksest välja saamisele. Kui jõuan kasutada vaid kolme asja, hoolitsengi just kena põhja, kulmude ja jume lisamise eest (kipub olema nii, et kui kasutad ainult katvat jumestus- või bb-kreemi, on nägu lihtsalt üks ühevärviline kook ja ihkab pisut kontuure tagasi). Siin on minu selle suve kiire meigi lemmikud, mis enim kasutust leidnud.

It Cosmetics CC-kreemi tellisin pärast oma lemmikblogija Anna Newtoni korduvaid kiitusi. Kirjutasin sellest lähemalt siin postituses. Tegu on katva, kuid kaunilt loomuliku ja nahka sulanduva tootega, mis sisaldab ka SPF 50 ja palju muud nahale head kraami. Pisut võib ehmatada selle üpris tugev lõhn, kuid õnneks mu tundlikku nahka see toode ärritanud pole. Aga ütlen ausalt, et kui mu nahk oli vähe hullemas seisus, ma sellega nii hästi läbi ei saanud. Punnid-koorikud-tekstuurivead pole selle toote parimad sõbrad, kuid nüüd kus mul on küll endiselt õhetav, kuid üpris sile nahk, on meist saanud nii head sõbrad, et pean juba uue tuubi soetamisele mõtlema. Ta on lükanud natukeseks tagaplaanile mu Too Faced Born This Way jumestuskreemi, mis teeb aga kindlasti tagasituleku sügisel-talvel, sest oma püsivusega teeb too kõigile silmad ette. Küll aga fännan sama sarja peitekreemi, mis kriitilisematel hetkedel CC-kreemile appi tuleb. Kes väga hea peitekreemi otsingul, siis Too Faced Born This Way Multi-Use Sculpting Concealer on väga hea.

Kui öö on möödunud toas ringi jalutades ja seda oh-kui-rahuldavat beebikrooksu oodates ning mähkmest välja hiilinud pissist üle ujutatud riideid-voodilinu vahetades, reedavad seda varjud silme all ja suurepärane “ärataja” on YSL Touche Eclat, täpsemalt selle uuem High Cover variant. Iga kord ma seda siiski ei kasuta, vaid siis, kui mul on need ekstra paar minutit viimaste lihvide jaoks.

Meigi kinnitamiseks kasutan Laura Mercier läbipaistvat kinnituspuudrit, millest ma algul ei vaimustunud, ent olen nüüd lahtise puudriga harjunud ja eelistan seda pressitud variandile. Kannan seda peale sama meigivammiga, millega ülejäänud meigipõhjagi, kergelt üle näo tupsutades (ja kindlasti mitte hõõrudes, et eelnev töö ikka omale kohale jääks).

Päikesepuuder on kindlal kohal ja kui aega, siis põsepuna niisamuti. Mul ei ole kindlat lemmikut päikesepuudrit, aga eelistan alati matti varianti, sest kasutan toodet ka kergeks kontuurimiseks. Hetkel on käigus supersoodne ja täiesti korralik Catrice Sun Glow, toon “Universal Bronze”, põsepunaks en-diiii-seeeeelt M.A.C “Margin”. See on imeilus, sobib igal aastaajal ja iga meigi juurde ning lihtsalt ei saa otsa.

Üldiselt ma huultele midagi ei pane, sest tahan oma lapsi palju segamatult musitada. Isegi palsamit kasutan üliharva (olen avastanud, et kui ma seda ei kausta, siis ma ka ei vaja seda, ent nii kui huuli palsamiga hellitama hakkan, kuivavad need ka kiiremini, nii et targem on seda sõltuvust vast mitte tekitada). Küll aga olen väga huulepliiatsi usku, et pisut huulejoont konkreetsemaks rõhutada ja praegu on kotis Charlotte Tilbury Lip Cheat, toon “Pillow Talk”. See on pisut roosakam kui mulle igapäevaolukorras meeldiks ja järgmisena soetan midagi veidi pruunikamat, aga superhea ja püsiv pliiats on see siiski ja julgen soovitada. Kolm huulepulka on siiski aga igaks juhuks olemas: Charlotte Tilbury “Bitch Perfect”, uus L’Oreal Colour Riche Plump & Shine “Coconut Plump”* (nii mõnusalt õhetav ja huultel kreemjas-niisutav) ja huultele veel mitte jõudnud, kuid oma järjekorda ootav Maybelline Made For All huulepulk “Mauve For Me”*.

Kulmupliiatsiks hetkel Lumene Nordic Chic, toon nr 2, mis on suurepärane külm ja loomulik pruun, sest oeh kui paljud kipuvad minu jaoks liiga soojad, oranžikad ja seega ebaloomulikud olema.Kui ma just kuhugi olulisemasse kohta kui Selveri piimatoodete osakonda keefirit jahtima (mu vanem poiss joob seda liitrite kaupa) ei lähe, ei tee ma ka silmadega midagi, sest õhtune meigieemaldus on siis kordades kiirem ja mugavam. Aga neil ekstra-hetkedel hajutan pisut päikesepuudrit lauvakku, koolutan ja kannan peale ripsmetušši. Kui on “tõsisem” väljaminek (nagu mul neid praegu oleks :D), tuleb käiku ka neutraalne lauvärvipalett (Charlotte Tilbury Luxury Palette, “The Sophisticate”) ja must silmalainer. Kuna hetkel mul väga head tušši ja lainerit kasutuses pole, ei jõudnud nad ka pildile.

Sellised tuuled puhusid mu meigikotis sel suvel ja näis, mida toob kaasa sügis. Tahaksin proovida rohkem huulevärve, aga seda just kodust väljaspool, sest kodus lastega möllates huulepulka kanda on sama, mis duši all käekella kanda… või rinnahoidjaga magama minna. Mõeldamatu!

Tere, väike vend!


Pärast seda kui jagasin teiega oma esimese lapse sünnilugu, olen korduvalt mõelnud, kas see oli ikka õige tegu. Sünnitus on ju niivõrd isiklik teema. Aga järele mõeldes, ning olles teiega jaganud ka palju muud isiklikku, sealhulgas võitlust nahaprobleemidega, eelmise raseduse katkemist (lugu ilmus Anne & Stiilis) ning Instagrami vahendusel ka selle suve juulikuud, mis möödus teise pojaga vastsündinute intensiivis (sel teemal hiljem), olen mõistnud, et miski ei huvita ega liiguta inimesi rohkem kui päris elu. Jään edaspidigi teiega kreemide tekstuuri ja šampooni võimekuse üle arutlema, kuid siia vahele tahaksin puistada rohkem elu. Tean, et inimestel on ka vahel niisama uudishimu teiste elu vastu ja vahel on see haiglane, vahel läheb üle piiri. Aga see kui paljud naised mulle kirjutasid oma nahamuredest kui ma enda oma jagasin… Kui paljud pärast mu raseduse katkemist julgesid tunnistada, et ka nemad on selle läbi elanud ja tundnud end üksiku erandina, mitte mõistnud kui palju seda juhtub… See kallutab mind siiski suunas, et ka isiklikke asju tuleb jagada. Meil oleks oluliselt vähem õnnetuid, üksikuid ja kas-see-toimub-ainult-minuga inimesi kui me teaks rohkem sügavamast hingeelust, mida eestlased üldiselt jagama ei kipu.

Selle pika sissejuhatuse jätkuks jagan oma teise poja sünnilugu. Esimest last oodates lugesin vist läbi kõik sünnilood, mis ma internetiavarustest välja kaevata suutsin. Teisega ei lugenud ühtegi. Need ongi ju rohkem ajaviide, iga sünnitus on väga erinev ja ettearvamatu. Siin on minu teine lugu, ajaviiteks teile:

Väike vend “pidi” sündima esialgse tähtaja järgi 20. juunil, alates KV-ultrahelist sätiti tähtaeg 15ndale. Vaatamata sellele, et ma arvasin juuni algusest saati, et ma kohe sünnitan, tiksusid mõlemad kuupäevad sündmustevaeselt mööda. Lõpp oli raske, sest juuni oli palav ja lisaks olid mul kõikvõimalikud ebamugavad kõrvalnähud: jalad paistetasid, kõrvetised kiusasid, isegi rasedapüksid ei mahtunud enam jalga ja tundsin end ebakindlalt, väsinult, nii väga väsinult. Kõik käis üle jõu ja olin üks hädine vingats, kes püüdis kuidagi oma kahepoolesel sabas püsida. Ühel sellel hädise vingatsi hetkel, teisipäeval 25. juunil olin ma vanema poisi just hilisesse lõunaunne saanud, istusin ta voodi jalutsis ja pisarad hakkasid voolama: miks ma ometi juba ei sünnita? Reedese kuupäevaga esilekutsumise saateleht esikukummutil ja haiglakott ammu pakitud, oli mul lihtsalt kõrini. Loomulikult olin tänulik, et ta on “valmis küpsenud”, aga lõpurasedus, hormoonid… Tahtsin oma vanemat last korralikult sülle võtta (ja autotooli tõsta… ), tahtsin kanda midagi muud peale “nende kahe kleidi”, tahtsin igasuguseid muid isekaid asju, mida üks 41+4 rase naine arvab, et ta nii hädasti vajab. Ja sellele enesehaletsusele segas vahele valu. Teistmoodi valu, toonustest erinev. Pidasin seda millekski muuks, kuni see naases 11 minuti pärast. Ja siis uuesti täpselt 11 minuti pärast. Kirjutasin abikaasale, et imelik, mingi valu on täpselt 11-minutilise vahega. Järgmine tuli 7 minutit hiljem ja ülejärgmine taaskord 7 minuti pärast. Sealt edasi olid kaks valu täpselt kuueminutiliste vahedega ja see tundus mulle kahtlane. Tõmbasin tuhude mõõtmise äpi ja panin selle tööle. Olin kuskilt lugenud, et kui soe vesi valusid leevendab, pole need päris õiged. Läksin vanni ja ootasin ning seal, nagu kellavärk oli 2-3 valu viieminutiliste vahedega ja siis oli vahe juba neli minutit, leevendust ei tulnud, läksid hoopis hullemaks. Kirjutasin abikaasale, et äkki ta peaks ikka koju tulema nüüd, sest see on juba hirmutav, kuidas iga paari-kolme valuga vaheneb nende vahe minuti võrra. Ta kihutas koju ja ootasin teda selleks ajaks esikupingil 3-minutiliste vahedega, sealjuures olid need juba ma-ei-saa-praegu-rääkida tüüpi valud. Äpp hoiatas, et on aeg haiglasse minna. “Ma ju tean,” mõtlesin ja, külm higi otsaees, teritasin kõrvu, kas on kuulda juba autohääli.

Võtsime oma magava poisi sülle, viisime autotooli ja kiirustasime haiglasse. Ja me tegime seda ohutulede vilkudes ning natuke kiiremini kui võiks, sest autosse istudes olid vahed juba 2 minutit ja valud kaon-minutiks-oma-maailma korralikud. Iga punane foor oli kui õudusunenägu ja ma hetkeks arvasin, et see laps sünnib autos, aga loodetavasti ehk vähemalt sünnitusmaja parklas. Jõudsime sünnitajate vastuvõttu, teel autost lahke näoga kuidas-ma-saan-teid-aidata tädi juurde pidin kaks korda seisma ja valu üle hingama, sest vahed olid minutised. Kuni ta mu dokumendi võttis ja pabereid välja trükkis, valutasin veel mitu korda ja siis öeldi, et mind pannakse 20 minutiks KTG alla, et vaadata, kas sünnitustegevus käib. “Ma võin teile lubada, et käib,” puhkisin ma seina najal, aga kõrvaltuppa mind viidi ja avatuseks oli 7-8 sentimeetrit. Kui ma arvasin enne, et mul oli valus, siis külili lamades oli oluliselt hullem. Mis aitas mul valusid üle hingata? Ma kujutlesin oma vanemat poega ette, tema sooja pihku, pehmeid põski ja kuidas ta silmad särama löövad kui ta naeratab. Ja sisendasin endale, et järgmise sellise oma lapse naeratuse nimel ma siin hetkel olen. Ja see aitas. Õnneks veensid mu minutised vahed ja pressitunne arsti, et on aeg mulle see oversized lilleline öösärk tuua ja mind sünnitustuppa sõidutada.

Kusjuures, abikaasa ja laps olid minuga terve aja kaasas, sest vanaema polnud veel poisile järele jõudnud. Ta mängis sünnitustoas suure palliga ja iga mu valu ajal, sest me ei tahtnud, et ta kardaks, ütlesin, et ma “korraks mõtlen.” Nii et kui ma järsku vait jäin ja end välja lülitasin, ütles ta, et emme jälle korraks mõtleb. Ja oh, kuidas ma mõtlesin… Sügavalt mõtlesin ja mõmisesin. Siis jõudis vanaema kohale ja abikaasa viis lapse alla, mina toetasin end voodi servale ja tundsin, kuidas veed ära tulid. Samal hetkel sisenes ämmaemand, kes oli kui vana rahu ise. Ma ei tea, miks ma ootasin kiiremaid samme, eredamaid lampe… Selline oli mu “norm” esimesest sünnitusest, aga ta soovitas mul külili voodisse heita ja uuris, kuidas ma end tunnen. Selleks ajaks hakkasin karuhääli tegema. Nii palju ma olin targem, et karjumisest pole kasu, aga karu kombel mörisemisest küll. Aga valu oli karm ja uurisin, kas mul oleks võimalik saada epiduraali. Ma ei tea, miks ma seda küsisin. Ma ju teadsin, et on hilja. Aga ma lootsin, et äkki seekord ei pea ma igasuguste valuvaigistiteta sünnitama nagu naised saunas ennemuiste. Hilja oli tõesti, tõdes ka ämmaemand ning pakkus mulle naerugaasi. Võtsin selle kahe käega vastu ja tõmbasin end kogemata kohe sügavalt pilve. Uimasena uurisin, kus mu abikaasa on ja millal laps sünnib. “Ta tuleb kohe tagasi. Ja laps tuleb ka kohe,” ütles ta naeratades… Aga ta oli ikka veel NII rahulik. Ei saa olla nii vaikne ja rahulik kui ta kohe tuleb, kus on arstid? Ju siis ikka ei tule kohe. “Kui tunned, et press on, võid vaikselt proovida pressima hakata,” ütles ämmaemand siis ja… jalutas palatist välja! Olin tohutus segaduses. Sünnitangi üksi, omaette? Esimese lapsega olid mul kõikvõimalikud andurid, lambid ja 4-5 arsti-õde ümber. Nüüd valgustas ruumi ainult suvine õhtupäike (vaatamata tohutule ebamugavusele mõtlesin korduvalt aknast välja vaadates kui ilusal ajal ta tuleb), mina ahmisin oma gaasi ja jõllitasin ukse suunas, et abikaasa juba ometi naaseks.

Ämmaemand tuli koos teise ämmaemandaga, umbes sel ajal tuli ka mees tagasi ja ehmus vist hetkeks mu karuhääle peale, aga oli juba hetk hiljem mu kõrval, et saaksin ta triiksärgi õmbluseid testida – ka esimest last sünnitades ma peamiselt kiskusin teda riietest ja karjusin-urisesin kuhugi ta kurgu alla. Teine ämmaemand, imelahke näoga punapea, kelle nimi lapse sünnikaardile kirja ei saanud, aga kellele paluvate ma-ei-jaksa-enam silmadega otsa vaatamine ja kelle jaksad-küll pilk olid mulle suureks toeks, istus kusagil mu jalgade juures ja vaatasin talle mehe kaenla alt terve aja silma. Vahel piilus ta “vajalikku kohta”, aga peamiselt vahtisime teineteisega tõtt. Pikalt ma pressima ei pidanud, aga tundsin iga millimeetrit ja see tunne ei ole ehk mu soosituimas kolmes, aga samas üsna võimas. Esimene laps sündis kuidagi karjudes ja vaakumi abiga, teine tuli rahulikult ja tundsin iga millimeetrit tema peast ja siis ülejäänud peast. Kui mulle öeldi, et nüüd tuleb korra veel nii kõvasti pressida kui suudan, teadsin juba ette, mis sellele järgneb, sest esimesest sünnitusest oli meeles see “ludinal” väljumine ja tohutu kergendus. Ja see tuli, kell 19:02, kaks tundi ja kümme minutit pärast esimest mis-see-nüüd-oli kõhuvalu. Mind oli hoiatatud, et teine võib tulla poole kiiremini ja täpselt seda ta tegi, sest esimene sünnitus kestis valudest sünnini 4,5 tundi. Ta nuttis, kuid rahunes mu rinnal koheselt ja vaatas suurte silmadega ringi. Ime-ime-imeilus väikene poiss, kuidas me nad nii vahvad suudame teha! Pisarad silmas, imetlesime teda ja rikkusin siis idülli, pöördudes oma abikaasa poole: “Ma tahan jääga kokat.”

Sünnitusjärgne kogemus oli seekord samuti erinev. Ma polnud enam nii nõrk ja verekaotuses, laps usaldati koheselt mulle rinnale ja seal oli ta poolteist tundi, enne kui teda üldse kaaluma-riietama hakati. Enne nabanööri läbilõikamist oodati, et see lõpetaks pulseerimise. Õmblemine oli ainult kohutavalt valus, ebameeldiv ja kestis justkui igaviku (kui esimesega tehti mulle lahklihalõige, siis seekord sain ise 2. astme rebendid). Püüdsin meeletult keskenduda lapsele ja õnne-tänutundele, aga see oli tõepoolest peaaegu sama valus kui sünnitamine, oma teravuselt-kibeduselt ja ämmaemanda “palun püsi paigal, ma tahaks kõik õigesse kohta tagasi õmmelda” noomitustega isegi hullem. Aga laps! Ma sain teda vaadata-hoida ja imetleda, sest mul oli selleks jõudu ja energiat. Olin tohutult tänulik. Tohutult tänulik olin ka siis kui tuli hooldaja oma sooja märja lapiga mind puhastama. Ka pärast esimese lapse sündi oli see nagu üks suur soe, pehme lohutus. Nagu pai, et nüüd on kõik möödas. Mulle toodi kosutuseks teed ja jogurtit, mida endale sisse surusin (magu oli juba elevust täis, isu polnud veel tulnud – see tuli hiljem), samal ajal kui abikaasa koos ämmaemandaga (või oli ta arst? Õde?) kaalusid ja mõõtsid meie poisi 3525 grammiseks ja 52 sentimeetri pikkuseks. Peatselt ssaadeti meid üles perepalatisse. Üles. Aga hiljem läksid asjad siiski allamäge ning lõppesid 33 päevaga lastehaiglas ning meie peatse naasemisega sealsesse opisaali sel sügisel. Kirjutan sellest mõne aja pärast. Hetkel on meiega aga kõik hästi, liialt muretsema ei pea, oleme õnne ja armastust täis ning püüame elada päev korraga ja liialt ette mitte muretseda. Kõik saab korda.

Päevitunuks päikeseta


Suvi on käes ja päike on meid oma kohalolekuga juba heldelt hellitanud, nii et päevitamine on jälle teemas. Kuidas ma päevitan? Vastus on, et enamasti ei päevitagi. Ma naudin päikese käes viibimist, aga mu nägu katab alati SPF 50 kreem ja keha vähemalt 30-ne faktor, kuid pigem samuti 50. Loomulikult olen nüüd aus ja ütlen, et ma ei määri end iga kord uksest väljudes üleni kreemiga kokku ja “sirutan vahel koivad päikese poole”, aga pikemalt õues viibides eelistan end siiski kaitsta. Lapsevankriga jalutades on vähemalt kätel alati SPF 50 peal, sest nad saavad nõnda liikudes kõvasti päikest. Väga hoolsalt katan kreemiga alati ka kaela ja dekoltee, kõik need tulevased vanusereetjad. Päevitamise kahjulikkusest on juba nii palju räägitud, et ma ei hakka siin kokkuvõtteid tegema, aga annan soovituse siiski: kaitske oma nahka ja tervist. Päike annab meile D-vitamiini, aga see pole vabandus terve päeva päevitamiseks: kas teadsite, et suvel piisab 15 minutist päevas päikese käes viibimisest, et vajalik annus kätte saada? Jumekas keha on loomulikult kena, näeme välja puhanud ja riided sobivad justkui paremini, aga iga aastaga teeb see pikk päevitamine meie nahale üha enam kahju, eriti just alati paljastatud näole ja kätele. Pigmendilaigud, kortsud ja hüperpigmentatsioon hakkavad mõningatel juhtudel juba 20ndates reetma, kes on suurimad päevitajad olnud.

Näitasin hiljuti Instagramis kahte peamist toodet, millega endale päevituse võlun ja vähemalt ühest neist sai kiirelt paljude teie lemmik: sain nii palju eraldi tänukirju Garnieri isepruunistava õli soovitamise eest ja mul on üli-ülihea meel, et see ka teil hästi on toiminud. Garnier Ambre Solaire Natural Bronzer isepruunistav kuivõli on niisutaja-pruunistaja ühes ja annab juba 1-2 tunniga nahale kauni jume, korduval kasutamisel on tulemus loomulikult intensiivsem. Mulle meeldib selle kasutusmugavus: piserdad nahale ja hõõrud laiali, küll aga tasub piserdada võimalikult naha lähedalt, et ka ümbrus kokku ei saaks. Pakend juhendab vaid piserdama ja ootama, aga soovitan soojalt toote siiski ka ühtlaselt naha sisse hõõruda, käest täiesti piisab ja kinnast pole tarvis. Lisaks lõhnab see mõnusalt kookose järgi, mingist isepruunistajale tüüpilisest aroomist pole vihjetki. Ja tulemus kestab pikalt, ma tundsin alles 5ndal päeval, et hakkab ebaühtlaseks kuluma ning tahaksin nahka koorida ja uue kihi panna.
Näol ma seda spreid ei kasuta, sest eelistan konkreetseid näonahale loodud tooteid ja mu suureks lemmikuks on saanud Löwengrip Luminous Bronze näotilgad. Nende kasutamine on ülilihtne: segad 1-5 piiska oma näokreemiga ja kannad nahale. Mina panen tavaliselt ikka 4-5 tilka ja saan kena tulemuse, ühest jääks kindlasti pigem väheks, aga väga mugav, et iga kasutaja saab täpselt enda vajaduste ja soovide järgi seda doseerida. Tilgad on üpris kallid, aga näib, et neid kestab pikaks ajaks. Neil on küll spetsiifiline isepruunistaja lõhn, kuid pärast pealekandmist mina isiklikult seda enam ei tunne, eriti kuna segasin neid niikuinii näokreemiga. Tulemus pole kohene ja pigem tekib päeva või öö jooksul ja mul pole kordagi juhtunud, et kuskile mõni ebaühtlane laiguke jääks.

Olen isepruunistavaid tooteid kasutanud juba üle 10 aasta, mitte küll regulaarselt, aga tuju korral. Loomulikult on siin asjakohased ka arutelud, et isepruunistaja pole samuti kõige nahasõbralikum toode, milline mõju on neil ainetel organismi imendudes jne. Ja need mured on õigustatud. Aga jään siiski pigem nende kui oma naha sõna otseses mõttes praadimise juurde kui tunnen, et jume on pisut liiga oi-kas-sa-oled-haige. Nende aastate jooksul olen muutunud juba üsna kogenud pudelipäevitajaks, aga tean, et see pole kõigile alati nii lihtne ja ebaühtlased tulemused on kiired tekkima. Seega, kas teid huvitaks ehk veel üks eraldi postitus mu parimate isepruunistavate toodete kasutamise nippidega? Andke teada ja meisterdaksin sellegi meelsasti valmis. Seniks aga, hoidke end! :)

HETKEL MINU MEIGIKOTIS

Olen meigiga viimasel ajal äärmiselt laisk ja mitte selles mõistes, et ma ei viitsiks end meikida, vaid ma ei suuda avada oma meigisahtlit ja erinevaid tooteid proovida ning kasutan iga kord ühtesid ja samu asju. Viimaseid nädalaid rasedana pole enesetunne ka enam nii glämm, et väga edevaks minna. Aga need tooted meeldivad mulle, need töötavad ja soovitaksin neid teistelegi, nii et selles ehk polegi midagi halba. Niisiis, minu viimaste (ja tõenäoliselt mitmete järgnevate) nädalate meigikoti sisu on nüüd teie ette laiali laotatud.

Too Faced Born This Way on jumestuskreem, mille vastu ei saa minu silmis ükski teine ja ma olen proovinud palju (PALJU!) jumestuskreeme. Väga kattev, aga justkui sulandub nahaga ühte ja seega superloomulik. Lõhnatu, ei ärrita nahka, püsib kaua. Iga kord kui kannan selle asemel (säästmiseks, sest pudel maksab umbes 35 eurot…) midagi muud, vaatan ma päeva jooksul peeglisse ja soovin, et oleksin siiski seda kasutanud. Nii et nüüdseks olengi kõik teised lihtsalt hüljanud, et end alati võrdselt hästi tunda.

Make Up Factory Real Conceal peitekreem on esimene MUF toode, mida proovinud olen ning see kolis mu meigikotti alates esimesest katsetusest. Kasutan tooni 02, mis on üpris hele, silmade all, kus see annab pisut lisakatvust ja “äratab” pilku, seda ka ninajuurele, lõuale ja otsmikule kulmude vahele hajutades annab aga jumet veidi loomulikumaks muuta kui jumestuskreem mulle vahepeal pisut liiga tume oli. Mul on ka selle veidi tumedam toon, mida kasutan vahel üksinda kui jumestuskreemi jaoks aega pole, aga mind igapäevaselt saatva punetava näoga poodi minna pole tuju. Püsib peal, jääb kattev, aga väga loomulik… olen rahul!

Meigipõhja kinnitamiseks on mul kaks erinevat puudrit. Laura Mercier Translucent Setting Powder on väga tuntud-hinnatud tolmpuuder, mille ostsingi selle meeletu populaarsuse tõttu ja see jääb nahal tõesti imeliselt nähtamatu. Küll aga tunnen, et mu Charlotte Tilbury Airbrush Flawless Finish jääb samavõrd märkamatu ja sellega püsib meik pisut paremini peal, eriti ninal. Kallid on mõlemad, aga Laura Mercier o-lu-li-selt parema hinnaga, arvestades, et nemad küsivad 29 g puudri eest 34€ ja Charlotte Tilbury küsib 8 g eest 38€… Kusjuures üllatavalt ruttu hakkas tõesti CT puudril põhi paistma küll.

Kuna kasutan katvat meigipõhja, et nullida punetust näol, on tulemuseks veidi liiga ühes toonis nahk, mis mõjub plassilt, seega on kerge kontuurimine, päikesepuuder ja/või põsepuna absoluutselt kohustuslikud, et jume taas ellu äratada. Olen suur Smashbox Contour Kit* fänn, milles külma pruuni kasutan kontuurimiseks, soojemad päikesepuudri eesmärgil ja heledat silmaaluse peitekreemi kinnitamiseks ja üldiseks kergeks highlightimiseks. Kui ma ei viitsi kontuurimisega vaeva näha, kasutan ainult päikesepuudrit ja viimasel ajal on selleks uus Maybelline City Bronzer*. Tegu on mati päikesepuudriga, millel mõnus .. lõhn, siidine tekstuur ja pigment, mis võimaldab seda hõlpsalt n-ö “kasvatada” ehk see ei pudise liialt ega tekita põsele koheselt liiga tumedat laiku, mida siis pool tundi hajutada saad. Põsepunana on juba aastaid üheks mu lemmikuks põsepunaks M.A.C “Margin”, mis annab kauni sooja kuma ja töötab suurepäraselt ka omaette. Iga kord kui seda kasutan, meenub mulle, kuidas sõbranna tahtis sama põsepuna ostma minna, kuid tal polnud tooni nimi hästi meeles ja ta küsis: ” Kus teil see “möördž” põsepuna on?” :D

Silmadega ma igapäevaselt midagi ei tee, küll aga meeldib mulle vahel koheva lauvärvipintsliga pisut päikesepuudrit ka silmakoopasse hajutada, see loob väga kena terviku. Ripsmetel kasutan mis tahes tušši, mis mul parajasti käepärast on, pressipakkides tuleb neid omajagu ja hetkel kasutan L’Oreal Unlimited tušši*. Pikendab, tihendab, aga minu jaoks õige pisut liiga paks, st ripsmeotsad jäävad liiga jämedad, mitte loomulikult õhemaks minevad ja konsistents on pisut liiga kleepuv. Jätkuvalt on mu lemmik ripsmetušš Maybelline Lash Sensational, mida olen korduvalt ostnud ja mille usku mitmed sõbrad-tuttavadki pööranud. Kulmudel kasutan Lumene Extreme Precision kulmupliiatsit, mis on mõnusalt pehme ja toon “Taupe” kergelt hallikas, külm ja loomulik.

Olen olnud suur huuleläikefänn, aga viimastel kuudel pole ma läikeid kasutanud, isegi mitte oma Clarinsi palsamit – mind kuidagi segab kui huultel on mingi kiht. Ju lihtsalt selline periood. Seega olen hetkel huulepliiatsi ja -pulga usku ja esimesi on mul lausa kolm. Artdeco Soft Lip Liner Waterproof huulepliiatsid on superhead ja kauapüsivad, soovitaksin neid kindlasti ja minul on kasutuses. Teiseks  sellest vaid gramm roosakam Charlotte Tilbury Lip Cheat huulepliiats toonis “Pillow Talk”. Jällegi superhea kvaliteediga ja toon sobib enamike mu nude huulepulkadega. Viimasena kasutan midagi huvitavat: NYX Professional Makeup Wonder Pencil pliiats*. Tegu on heleda pliiatsiga, millel mitu otstarvet, kasvõi peitekreemina kasutamine, aga mina kontuurin sellega huule piirjooni väljast – kergelt heledam kontuur loob illusiooni veidi täidlasematest huultest ja see võte on saanud üheks mu lemmikuks. Samuti kannan seda vahel silma alumisele limaskestale ja silmanurkadesse, et pilku veidi erksamaks muuta. Ja viimasena, huulepulgad. Bourjois Fabuleux huulepulga toon “02” on imeilus igapäevane roosa – sarnane mu enda huulte loomulikule toonile, aga veidi roosam. Tekstuur on hästi sametine ja siidine, pigment veatu. Püsivus pigem kehv, sest tegu pole mati ja täielikult kuivava huulepulgaga, süües-juues jamusi tehes teeb suur osa värvist minekut. Sellest veidi heledam, nude’im ja rohkem virsikukarva on Charlotte Tilbury K.I.S.S.I.N.G sarja huulepulk”Bitch Perfect”. Kreemjas, kergelt läikiv, veidi püsivam ja ideaalne kui ei soovi huultele õigupoolest eriti tähelepanu pöörata, küll aga tahad, et nad oleks komplimendiks juures näiteks tugevamal kontuuril või suitsusilmal.

Kõõõiiiikkk! Mis on  teie igapäevased lemmikud?

*toode on saadud kingituseks

#17 Otsa saanud tooted – kas ostaksin neid uuesti?

Kui mul mõni ilu- või hügieenitoode otsa lõppeb, ei lenda pakend otse prügisse või sorteerimiskonteinerisse, vaid ühte paberkotti mu garderoobinurgas, ootama järjekordset empties-postitust. Enne kui kotike üle ääre ajama hakkab, on aeg võtta ette kogu kraam, mis talve jooksul minu kasutuses oma otsa leidnud ning öelda otse ja ausalt, kas see töötas (minu jaoks) nii nagu lubatud ning kas tegu on millegagi, millele ma veel raha raatsiksin kulutada.

Esmalt jääb mulje, et veetsin terve talve duši all… Mis justkui polegi vale, sest kes ei tahaks end sel pikal külmal perioodil minutikese kauem sooja vee all lohutada. Tegelikult aga juhtus lihtsalt kasutuses olema korraga palju pesuvahendeid, mis järjest ka otsa said.

Sebastian Reset sügavpuhastav šampoon lubab juustest eemaldada kõik toodete jäägid, tehes seda samas õrnalt, nii et tegu on tootega, mis sobib ka igapäevaseks kasutamiseks. Mina jäin rahule: juuksed olid puhtad ja kohevad, šampoon ei kuivatanud neid liialt ja eriline palsami kasutaja ma pole ning see šampoon palsami järele ka vajadust ei tekitanud. Uuesti siiski ei ostaks: 24 euro eest teeb ta ära sama töö, mis üks mu lemmik 5-eurone L’oreal ning ka koostisosades olev SLS ei meelita mind sellele rohkem kulutama kui mõnele soodsamale variandile.

Balmain Hair Couture volüümišampoon lubab sobida ideaalselt õhukestele juustele ja minule sobis see tõepoolest hästi. Juuksed olid puhtad ja kohevad, kusjuures puhas tunne kestis päevakese kauem kui enamike teiste šampoonidega. Meeldib ka ilus minimalistlik pumbaga pudel, samuti on toode vaba parabeenidest ja sulfaatidest. Ostaksin uuesti küll, aga allahindluse ajal, tavahind on 27 eurot…

Dove Purely Pampering dušigeel kookospiima ja jasmiiniga*. Olen eelnevaltki maininud, et Dove dušitooted on mu suured lemmikud ja see geel polnud erand. Mõnusalt kreemjas, lõhnas imehästi (aga eelistan siiski nende klassikalise Deeply Moisturizing sarja lõhna) ja ei kuivatanud nahka. Meeldis ja ostaksin veel, Dove’i ostan niikuinii sageli.

Dove roosiõliga dušivaht*. Mulle väga meeldib selle toote kontseptsioon, lõhn on meeletult hea (kui sulle meeldivad roosilõhnaga tooted, mulle meeldivad) ja vaht on kreemjas ja pehme ning sobib ka raseerimiseks. Mugav ja multifunktsionaalne… Lisaks kestab seda väga kauaks. Algul olin skeptiline, aga siis see ei saanud ega saanud otsa, vaatamata sellele, et kui mu kaheaastane selle avastas, tahtis ta selega iga kord vannis käies natuke mängida ja vahtu teha. Aga pakendi tõttu tõenäoliselt regulaarselt seda toodet ei kasutaks, tundub, et seda ei saa korralikult taastöödelda.

Magrada dušiõli Luksuslik Pojeng on jällegi üks imehea lõhnaga, niisutav ja mis kõige toredam, kodumaine ja looduslik orgaaniliste õlide segu. Ühtegi halba sõna öelda pole, õli sai edukalt kasutada ka jalgu raseerides, veega kokkupuutel muutub õli kreemjaks vahuks ja nahk jäi mõnusalt pehme ja toidetud. Ka sama sarja koorija on muide väga hea. Uuesti ei ostaks vaid sel põhjusel, et mul kulub dušigeele-, -kreeme, ja -õlisid nii palju, et ma lihtsalt ei kipu nende eest rohkem kui viiekat maksma. Kallimaid variante küsin-saan alati pigem kingituseks.

Chanel Gabrielle dušigeel. Rääkisime siin kallitest dušitoodetest… Jah, võin eos öelda, et ma ei ostaks endale iialgi ise Chaneli dušigeeli, kuid selle sain kingituseks ning et ta on samas sarjas mu lemmiku Chaneli parfüümi Gabrielle’iga, nautisin selle kasutamist väga-väga! Vannituba lõhnas pärast nagu tõeline buduaar, kasutada raatsisin vaid enne välja minemist või vahel kui end veidi erilisemana tahtsin tunda. Ise kindlasti ei ostaks, aga nautisin seda elamust siiski.


Võiks arvata, et pärast pikka talve on oma otsa leidnud rohkem kreeme, kuid kuna kasutan korraga mitmeid erinevaid, on valik väike. See-eest näib, et järgmisse empties-postitusse koguneb nahahooldust omajagu. Aga seekord:

Löwengrip Body Balm toitev kehakreem* meeldis-meeldis-meeldis! Lõhn, pakend, konsistents, tulemus… kõik saavad maksimumpunktid ja Löwengrip tooteid kasutan kindlasti ka edaspidi. Seda kreemigi ostaksin kindlasti ise veel. Kreemil on supermõnus tekstuur, mis mõjub tõesti pigem palsamina, samas ei jäta see nahka kuidagi õliseks ega rasvaseks. Ainus miinus on, et kui kreem hakkab lõpukorrale jõudma, on seda väga raske pudelist kätte saada. Põhjas ja pudeliseinte küljes on toodet veel omajagu, aga pump seda enam kätte ei saa. Seega oleks tuub sellise toote jaoks ehk mõttekam pakend?

Löwengrip niisutav näokreem* on klassikaline niisutav kreem, mida olen nüüdseks kasutanud ära kaks pudelit. Nimetan seda üheks neist fuzz-free toodeteks: teeb oma töö ära, sobib ka meigi alla, kasutan nii hommikul kui õhtul ja sobib. Pikapeale hakkas mulle aga kreemi lõhn õige pisut vastu, tundsin, et see on näo jaoks liiga intensiivne. Seetõttu on tore uudis, et sellest kevadest on kreem lõhnavaba.

L’Occitane Amande Delicious Hands mandli-kätekreem. L’Occitane mandlisari on klassika ja ma ei tüdine sellest iial, nagu ka nende shea toodetest. Niisutav, aga mitte liiga rammus, seega kätekreem, mis sobib hästi kaasas kandmiseks. Ja lõhn, ahh… nende mandlitoodete lõhn on janutekitavalt isuäratav, ma ei väsi seda nuuskimast! Sel konkreetsel tootel üheks miinuseks pakend: ehkki metallist tuub on lahe ja retro, võib see hakata servadest pragunema ja pragudest toodet veidi välja immitseda kui ülejäänud tuubi pigistada. Lihtsalt miski, mida silmas pidada.

Ja lõppu ka veidi meigitooteid. Neid kipub tühjaks saanud toodete kotti harva juurde siginema , aga vahel siiski.

Sephora keritav kulmupliiats. Toon “04 Midgnight Brown” sobis mulle suurepäraselt – ei olnud liiga tume, ega ka liiga punakas. Küll aga sai toode ruttu otsa ja ehkki pliiatsil on lubadus olla veekindel, siis kuigivõrd kauapüsivaks ma seda pliiatsit pigem ei peaks. Lisaks sai see ruttu otsa, nagu keritavad kulmupliiatsid kipuvadki saama, aga kasutusmugavus on seda väärt, nii et tõenäoliselt järgmine kord Sephorasse sattudes ostaksin seda veel – hinnalt on ta lihtsalt palju sõbralikum kui enamik teisi brände.

Lancome Hypnose ripsmetušš* on klassika ja paljude lemmik. Minu jaoks, ehkki volüümiandev ja tubli, ei olnud ta midagi nii erilist, et eelistaksin maksta 34 eurot selle eest ja mitte 7-10 Maybelline Lash Sensational eest (tavahind on viimasel küll 15, aga ma pole iial seda täishinnaga ostma pidanud, justkui alati on kuskil soodukas). And that’s all I have to say about that. 

Smashbox Super Fan ripsmetušš* pikendab, annab volüümi ja on kohati tüütu eemaldada ning jällegi: kui millegi pealt dekoratiivkosmeetikas kokku hoida, on see minu meelest ripsmetušš. Selle hind pole küll nii ulmeline kui Lancome’il (umbes 23 eurot), aga siiski… Millegi eest, mida kasutad vaid 3 kuud ja millega võrdväärse töö teeb ära Maybelline? Jah, hea tušš, püsis ja ei pudisenud, aga ise nii kallist ei ostaks, vaatamata sellele, et mulle väga-väga meeldib Smashbox.

Urban Decay All Nighter meigikinnitussprei* on ausõna kohustuslik kõigi meigikottides. Paneb mu meigi nii palju kauem püsima ja lihtsalt… super-super-super! Ja hind (32 eur) on väärt seda, et ma ei peaks käima pidevalt nina üle tupsutamas ning et punnid juba mõne tunni möödudes uuesti kumama ei hakkaks. Soovitan soojalt ja ostan ka ise uue!

Smashbox kontuurimispalett*. Mainisin, et Smashbox on üks mu lemmikuid ja see konkreetne toode on mu lemmik neilt üleüldse (lisaks Cali Contour paletile, mille kasutasin samuti lõpuni, aga pakend lendas juba kogemata prügisse). Tegu on paletiga, kus on külma alatooniga kontuurimispuuder, soojem päikesepuuder ja hele puuder highlightimiseks. Kasutasin neid täpselt sel eesmärgil. Hea pigmendiga, peenikese tekstuuriga, mulle tõpselt õigete toonidega. Lemmik-lemmik ja mul ongi juba järgmine ka kasutuses, ideaalne minimalistliku meigikoti fännidele, kes tahavad vaid kvaliteetseid ja funktsionaalseid basic-tooteid.

Ja ongi lõpuks kõik ning saan sellest “prügist” vabaneda (ja uut koguma hakata… )! Mida head teie vahepeal lõpuni olete kasutanud?

*TOODE ON SAADUD KINGITUSEKS

Rooside lummuses

Olen nüüdseks kasutanud regulaarselt PIXI roosisarja tooteid enam kui kaks kuud. Nimelt saatsid nad mulle ühe äärmiselt helde kingikoti, mis sisaldas kogu sarja ja minus tekkis huvi: kuidas oleks, kui valdav osa su näohooldusrežiimist ongi ühe sarja oma, mitte üks toode siit-teine sealt. Selline “korrektne” rutiin meelitas mind pea kõik tooted ka korraga kasutusele võtma ja nüüd olen jõudnud omadega sinnamaale, et see sari väärib kindlasti omaette blogipostitust. PIXI roosisari sobib igale nahatüübile (nende enda lubadusel ka kõige tundlikumale) ning on niisutava ja rahustava toimega, mis on miski, mida mu rosaatseale kalduv nahk igati hinnata oskab. PIXI tooted on julmusevabad ja nende toodetes kasutatakse vaid nahasõbralikke koostisosi. Kaks toodet, milleni ma veel jõudnud pole on näosprei ja meigikinnitussprei, sest viimaseid on mul hetkel avatud nii mitu pudelit, et tahan teised enne lõpuni kasutada. Regulaarselt on mu rutiinis aga näopuhastaja ja -vesi, essents, näokreem ja õli. Ühtlasi olen proovinud meigieemaldussalvrätte, aga et ma kasutan selliseid tooteid vaid äärmisel vajadusel, on see seni piirdunud vaid paari korraga.

Alustades näopuhastusest ja toniseerimisest, on esimeseks sammuks niisutav näopuhastuskreem, mis sisaldab mineraaliderohket muda ning mille niisutavateks elementideks on roos (loomulikult) ja avokaado, nahka aitavad rahustada aga kummel ja aloe vera. Kui ma muidu puhastuspiimade ja -kreemide laadseid tooteid ei eelista (need justkui lihtsalt libisevad näol ega anna tõhusalt puhastatud tunnet), siis see mõjub pigem meiki lahti sulatavana ning maha loputades on nahk supermeeldivalt pehme, mitte kahtlaselt libe. Kooriv efekt on minimaalne, seega tõespoolest ei tohiks ärritada ka kõige tundlikumat nahka. Mingisugust kiskuvat tunnet samuti pole ning mis puutub meigieemaldusvõimetesse, siis kui kannan rohkem meiki, teen niikuinii topeltpuhastust, aga tundub, et see sulatab meigi sama edukalt lahti kui mitmed õlid ja palsamid, mida olen kasutanud. Ka hommikuti on see mõnus samm, justkui eelnev toitev ja niisutav, ent samaaegselt loomulikult puhastav samm enne teisi.


Puhastamisele järgneb näovesi ja ütlen ausalt, et muidu kasutan ma hetkel igapäevaselt PIXI kultustoodet Glow Tonicut (sest seda on mul hiiglaslik pudel, mis oli avatud juba enne roosisarja kasutamist), kuid arvustuse eesmärgil võtsin kaheks nädalaks ette roosisarja oma. Ka sellel (nagu kogu sarjal, nii et rohkem ma seda ei korda) on niisutav ja rahustav toime ja see eemaldab nahalt viimased meigi- ja mustusejäägid. Vahel kui hommikul laisk olen, kasutangi kiireks puhastuseks ja värskenduseks ainult tonerit ja ka see jätab naha mõnusalt pehmeks ega pane seda kiskuma. Sisaldab lisaks toitvale roosiõlile ka rahustavat kummelit ning avokaadoõli.

Puhastusele järgneb niisutus ning kui vana mina asus kohe kreemi juurde, siis juba pikka aega naudin lisaks kreemidele ka essentside ja seerumite maailma ning luksuslikku tunnet, mille annavad näoõlid. Esimeseks puhastusele järgnevaks sammuks on essents (mida unustasin pildistada ja olen enda peale hirmus kuri, sest see näeb nii äge välja, aga mul olid loetud minutid magamistuppa akna alla pildistama jooksmiseks, enne kui väikesed käed need pudelikesed avastavad… grrhh). Essentsis on väikesed roosiõietükid, mis näol laiali hajuvad ja see on nahal mõnus ning imendub kiirelt ega jäta seda kleepuvaks. Kui hiigelpikas näohooldusrutiinis järgneks sellele veel seerum, siis viimast PIXI roosisarjas pole. Seega järgnevad hoopis kreemid ja Rose Ceramide kreem on saanud mu üheks suurimaks lemmikuks kogu sarjas, sest see on tõhusalt niisutav, kuid ei protesteeri meigi all. Teise põneva niisutajana pakutakse Rose Flash Balm palsam-maski, mida võib kasutada nii niisutava maskina kui hoopis primerina meigi all. Seda olen kõigist toodetest seni kõige vähem kasutanud, sest eelistan hetkel teisi meigialuskreeme, aga mõnusa pehme lõuendi meigile loob see küll. Samas minu nahal jääb pigem neutraalne ja matt kui superniisutav või kumav nagu nimi võiks viidata.

Üldiselt ma PIXI näoõli koos kreemiga korraga kasutama ei kipu, sest tunnen, et juba kreem on piisavalt niisutav, kuid näiteks vahel kuuma duši alt tulles või lihtsalt kodus spaatades või tundes, et nahk januneb pisut enama järele, segan ma paar-kolm tilka õli kreemile juurde või kasutan seda üksinda. Aga seda tõesti pigem harva, tunnen muidu, et nahk on pigem veidi ummistatud ja kreemide-õlide koos kasutamine on mulle varemgi komedoone tekitanud. PIXI näoõlide imelisuses veendusin juba siis kui suvel nende jasmiini näoõli kasutama hakkasin, mida on mul siiani veel veidi alles. Tõeliselt toitvad ja niisutavad ning võimaldavad sul ärgata säravama jumega, millel punetus taandunud ja poorid hajunud. Õlid ei jää näol liiga rasked või “rasvased”, vaid jätavad naha imekaunilt kumama. Ja mis mind hämmastab on tegelikult selle toote hind. Iluturul pole 34€ palju maksta loodus- ja nahasõbraliku näoõli eest, mis tuleb esiteks mugavas pipetiga pudelikeses ja sisaldab niivõrd paljude superheade õlide segu.

See on minu väike kokkuvõte PIXI roosisarjast, aga nende näohooldustooted on mind vaimustanud juba mõnda aega ja kindlasti miski, millele tasub pilk peale visata. Aah ja enne kui otsad kokku tõmban: roosid. Paljudele on rooside lõhn ilutoodetes vastukarva. Enne ostmist soovitan kaupluses testrit nuuskida, kuid sel sarjal on minu meelest pigem naturaalne ja värske roosiaroom, ei midagi lääget ja peavalu tekitavat.