Kuna viimasest postitusest on möödas tubli ports aega, tahaksin otsa lahti teha millegi mõnusalt kokkuvõtlikuga, heietada pisut niisama, mitte “lennata laivi” kohe tootesoovituste ja juuksejuttudega. Praegu tunnen, et olen oma elus väga heas kohas ja pelgan neid sõnu kirja pannes midagi ära sõnuda, aga seda omaette naeratamist ja lõputut tänutunnet on nii palju. Isegi kui see õnn peaks homme pöörduma, olen nii tänulik, et see aasta on mind seni kohelnud pigem heldelt, aga andnud koos nende kaunite mälestuste ja emotsioonidega ka kogemusi ja õppetunde, mida endaga ülejäänud elu kaasas kannan.
Oh, Kreeta!
Maikuus käisime perega esimest korda kõik neljakesi reisil ja veetsime nädala Kreetal. Meid tervitasid 30+ soojakraadi, sinised veed, lopsakate õitega ääristatud mägised maanteed, külalislahked kohalikud, esimene, teine ja kolmaski gyros (ahh, kui hea on pärast pikka jalutust üks jääkülm jook ja e-ri-ti rasvane gyros… tegu on Kreeka rahvusroaga, mis kujutab endast liha, tomatit, sibulat, friikartuleid ja tzatzikit pita leiva vahel – vähemalt see on üks levinud variant). Ma ei väsi Kreeka saartest kunagi, need tunduvad mulle kodused ja kindlad. Ka kõige väiksematel neist on avastada rohkem kui eeldada ja nädalaga käia jõuad. Kreeta muidugi pole väike saar, hoopis Kreeka suurim, sinna tuleks uuesti reisida ja siis juba ka saare teisel poolel peatuda. Kreeka saartest olen käinud veel Rhodosel ja Zakynthosel, uuel kevadel unistame, et saaks ka Korfu randades kive sorteerida ja selgel soolasel veel end kanda lasta.
Tolmune raamaturiiul
Tolmune, sest mu eesmärk oli lugeda sel aastal (kirjutan nagu oleks detsembri lõpp… ) 50 raamatut ja olen lugenud nigelad üheksa. Seda pole vähe ega palju, pole lihtsalt n-ö õiges tempos ja nigelaks nimetan neid, sest nende seas on olnud jamasid valikuid, samas kui mul on ikka veel lugemata nii paljud kindlasti suurepärased raamatud, mida mulle on Instagramis korduvalt ja korduvalt soovitatud (Tara Westover “Educated”, Elizabeth Gilbert “City of Girls”, Barack Obama “A Promised Land”, Anthony Doerr “All The Light We Cannot See” jne jne). Täna lõpetasin Claire McGowan “Teine naine” ja ehkki ma ei oodanud, et see mulle suurt muljet avaldab (ei tea miks, kirjeldus kõlas klišeelikult?) oli see väga ilusasti kirjutatud. Mulle meeldisid autori ideed ja kirjeldused ning see, kui osavalt oli kolme naise lugu üheks põimitud. Viimati oli täitsa hea ka Louise Douglas “Maja mere ääres” ja nautisin L. J. Ross põnevikku “Teeskleja”, vaatamata sellele, et nende lõpplahendused ei pannud mind õhku ahmima. Absoluutne klišeedega üle kuhjatud ja laisa lõpuga ajaraisk oli Riley Sager “Minu viimane vale”. Lugesin ka Jo Nesbø esimesed kaks Harry Hole sarja raamatut läbi ja ootan nüüd kolmandat. Tellisin selle VEEBRUARIS Apollo e-poest ja ootan pakki siiani. Paljud soovitasid mulle ka Joona Linna sarja Lars Keplerilt. Lugesin esimese osa (“Hüpotisöör”) läbi ja raamaturiiulis ootavad teine ja kolmas oma järge. Mind kurvastab alatasa teadmine, kui palju on suurepäraseid raamatuid ja kui väikese protsendi ma neist elu jooksul loetud saan. Tuleb lihtsalt järjel püsida. Ja kui raamat ei köida, pane käest ja võta uus. Elu on liiga lühike, et kinkida oma aega raamatule, mis sulle midagi vastu ei kingi.
Suveplaanid
Ausalt öeldes… Meile on kingitud täiesti us-ku-ma-tu suvi, ma ei mäletagi oma elus sellesarnast, ehk kunagi lapsepõlves? Siis otseselt ei tormagi plaane tegema, et meeleheitlikult need soojad päevad sisustada ja ma lihtsalt naudin. Eks siin on põhjus ka selles, et ma olen lastega kodune ja saangi iga päeva nautida ja omas tempos kulgeda. Kui mul oleks graafikus teatud arv puhkusepäevi, täidaksin neid vist meeleheitlikumalt või peaksin plaani just siis maale sõita. Keskendun ainult poistele ja sellele, kuidas neile see suvi eriti akusid laadivaks ja meeldejäävaks muuta. Käime palju maal, igal võimalusel rannas, ei piira jäätiseid (eriti… ), koostame menüüd arbuusist ja maasikatest. Pisut plaanime-unistame siiski, mida abikaasa puhkuse ajal jõuda võiks. Suvesse võiks mahtuda Lottemaa, pulma-aastapäeva tähistamine kahekesi, paar kruiisi kui olukord lubab. Kindlasti võtame Tallinn Card’id ja uudistame vanalinna ja muuseume. Aga aitäh, Eesti suvi, täiesti uskumatu!
Ilujuttu
Kui kirjutan igapäevaelust ja emadusest, näitab statistika, et teie huvi tõuseb lakke, aga minu üheks suurimaks fookuseks jäävad siin blogis siiski iluteemad. Mul on nii palju mõtteid-ideid, mida postitada, aga annaks keegi ka selle aja (või võime päriselt otsustada, millest siis alustada?). Suvine meigikott on näitamata ja see, kuidas mu juuksehooldusrutiin nüüd heledaks värvitud juustega välja näeb. On tekkinud palju uusi ilulemmikuid ja tahaksin pikemalt peatuda pudelipäevituse teemadel ehk tutvustada suurepäraseid tooteid, mis annavad nahale päevitunud jume ilma päikese kahjuliku mõjuta. Ja olen avastanud enda jaoks päris mitu uut brändi, kelle tooteid õhinaga soetan ja proovin. Katsun kuskilt otsast pihta hakata, teie aga võiksite kommentaarides märku anda, millised iluteemad teid hetkel enim paeluvad. Oleksin selle eest väga tänulik!
Kell tiksub vaikselt südaöö suunas, nii et tõmban siin otsad kokku ja poen voodisse. Eile öösel magasin umbes kaks-kolm tundi, sest mõlemad poisid korjasid mängutoast kõhuviiruse üles, nii et öötundidesse ja ka varajastesse hommiku omadesse mahtusid EMO visiit, okse koristamine ja sületäis mähkmevahetusi. Vähemalt peseb vanem laps pärast haiglas saadud iivelduse vastast pepusüsti käsi hoolsamalt kui iial varem. Igas halvas on midagi head? :D