Emotions from Tunisia

Nüüd on see koht, kus ma olen näinud ja kogenud nii palju, et kui oli aeg siia maha istuda ja väike vahekokkuvõte teha, jookseb juhe lihtsalt kokku. Kas alustada sellest, kuidas siin on absoluutselt kõik täiesti pahupidi kui meil? Sellest, kuidas ma magasin koos seitsme inimesega what feels like miinuskraadidega õues riidest telgis, kus polnud isegi valgust (kas mobiiliekraan loeb?) ja sooja andsid niisked villatekid? Kuidas ma istusin kaamli selga ja jalutasin kuldsel liival sinise taeva all? Kohtasin igas võimalikus paigas sõbralikke koeri, kellega hüvastijätmine oli kummaliselt keeruline? Seisin vihma käes keset kõrbe ja vaatasin, kuidas tuhanded tuneeslased elektroonikamuusika järgi tantsivad, olles saanud endale viis minutit tagasi hüüdnimeks Oui Oui… :) Siinne seltskond on imeline – juba teisel päeval imestasime Liinaga, kuidas niivõrd kihvtid inimesed kokku on saanud. Oleme sattunud kõige veidramatesse situatsioonidesse ja naernud, nii et kõhud valutavad ja liigesed lähevad paigast. Ma poleks iial arvanud, et ma kunagi Sahara kõrbes käin… Või et ma istun keset kõrbe kottpimedas telgis ja kuulan, kuidas kolm poolakat laulavad prantsusekeelseid laule. Ehkki ilm oli terve reisi esimese poole vihmane, tuuline ja külm, siis täna hommikul tervitas meid päike ja oleme valmis täiel rinnal viimaseid päevi nautima, millest ühe veedame Djerba saarel ja teise Sousse’is. Ma kirjutan kindlasti millalgi veel mõningaid detaile, kuid täna las kõnelevad pildid. On aeg pehmesse voodisse pugeda, mis pärast eilset telgielamust on absoluutselt parim paik, kuhu end kujutada. Küsimused on loomulikult lubatud (ja oodatud!), aga kokkuvõtteks nii palju, et Tuneesia on esialgu ehmatav, kuid pikapeale maagiline paik, mis paneb pea hoopis teistmoodi tööle!