Lisaks sellele, et niipea kui kalendri vallutas novembrikuu, hakkas ustest ja akendest tulema küsimusi, kas laps on juba tulemas/tulnud, siis mida lähemale meie eeldatav sünnitähtaeg jõuab, seda rohkem uuritakse minult, millised on mu tunded sünnituse osas. Tihti küsitakse seda sõbraliku elevusega. “Kas oled ärevil?” “Kas ootad juba?” See on täiesti okei (jah, ma olen ärevil ja ootan VÄGA). Aga niipea kui keegi küsib minult, kas ma kardan… Tahaks ma nii tugevalt silmi pööritada, et näeksin iseendale kuklasse. Miks? Mulle hakkab vastu see tänapäeval juurdunud arusaam, et sünnitus on midagi väga hirmsat. “Vaesed naised, et nad peavad selle läbi elama.” “Kas tõesti pole meditsiin nii kaugele arenenud, et see peab selline PIIN olema?” Huvitaval kombel kuuleb selliseid kommentaare sageli ka nende naiste huulilt, kes ise sünnitanud ei ole. Ja on ka see grupp sünnitanud naisi, kes armastavad rasedatele rääkida kui HIRMUS oli nende sünnitus, kuidas nad tahtsid kohapeal surra ja kuidas nad hakkavad haavalehe kombel värisema kui mõtlevad, et peavad selle “õuduse” veel kord läbi tegema. Esiteks, inimesel, kes läheb lapseootel naisele midagi sellist ütlema, puudub minu meelest igasugune empaatiavõime. Kuidas ma austan ja hindan sünnitanud naisi, kelle jaoks oli sünnitus küll raske (ning jah, ma tean, et see võib olla VÄGA raske), kuid kes suudavad öelda: “See oli raske, aga tehtav. Mina sain hakkama, kõik su esiemad said ja sina saad ka.” Tahan neid naisi emmata ja kümme korda tänada, aitäh!
Mind hämmastab see, et naised on ju sünnitanud sajandeid ja seda igasugustes tingimustes ja täielikult arstide või valuvaigistite abita. Nüüd on meil võimalus teha seda haiglas professionaalide järelvalve all. Aga hirmu sünnituse ees süstitakse meisse juba nii varakult, ausalt öeldes juba siis kui oleme alles väikesed tüdrukud. Juba lapsed ütlevad: “Mina tahan kunagi emaks saada, aga ma kardan sünnitamist.” Miks laps sünnitamist kardab? Miks on sellest tehtud justkui kõige õudsam kogemus ja proovikivi naise elus? Hirmu süstitakse meile juba esimestest visiitidest ämmaemanda juurde. Kas veri on ikka korras ja teeme selle ja selle ja selle proovi ja oi, emakapõhjakõrgus on väike, ruttu kontrolli. Olen tänulik, et neid kontrolle tehakse ja ehkki need annavad meelerahu, ehitavad need ka juba vaikselt üles kerget paanikat. Pidevad väikesed hirmud ja mured kogunevad selle 9 kuu jooksul ja siis tuleb see lõplik katsumus, kus võib valesti minna umbes 30x rohkem asju kui terve raseduse jooksul kokku.
Internetigrupid ja foorumid on täis murelikke ja paanikas naisi, kes küsivad teistelt, kuidas neil oli ja mida nad ise tegema peaks ja need, kes ongi ehk pidanud läbi elama kõige hullema stsenaariumi, on äärmiselt lahked noort esmarasedat valgustama, milline õudus teda ees võib oodata. Võib-olla on see ainult minu loogika, aga ma arvan, et kui tõesti ongi tegu nii suure katsumusega, siis võiksime me naistena üksteist pigem julgustada. Jah, võib-olla läheb ka minu sünnitusel kõik metsa ja tuleb teha mõni tõsisem operatsioon, aga tahan sellega tegeleda ja sellele mõelda siis kui see aeg käes on, mitte igal õhtul väriseva käega kõhtu silitada ja päevi lugeda. Näiteks olin ma õnnelik kui pereliige mulle kirjutas, et see on raske, aga pean jääma rahulikuks ja keskenduma lapsele, kelle pärast ma seda teen, minema valudega kaasa, mitte võitlema neile vastu. Aga ikka suutis ta öelda, et vot kui õmblemiseks läheb, siis see on küll ÕUDNE. Vabandust, et ta siin näiteks tõin ja ta end ehk ära tunneb, aga kui ta sünnituse osas mind julgustas, siis nüüd kummitasid mul need õmblused peas… Ja võib-olla ei lähe mul neid tarviski. Aga juba ma pelgan neid. See ei ole ju okei. Sünnitus on nagu arsti juurde minek. Värised mitu päeva, kardad süsti, ei saa öösel magada, mõtled sellest suurest hirmsast nõelast… Ja siis selgub kohapeal, et sulle pole ju süsti teha tarviski, sest sa pole see teine naine foorumist, kellel seda tarvis oli.
Mu jutt kiskus jube segaseks, aga mida ma öelda tahan, on et… Ma pole veel sünnitanud ja võin seda teha iga hetk. Mu tähtaeg on juba nii lähedal , et võin iga hetk sammud haiglasse seada, kuid püüan sinna kaasa võtta nii vähe hirmu kui võimalik. Mul käivad viimasel ajal mingid imelikud hood, kus ma elevusega ootan lapse sündi, kuid niipea kui kehas midagi “imelikku” toimub, mõtlen ma, et ei-ei, oota veel, ma ei ole valmis. Aga ausalt öeldes, ma ei saagi valmis olema. Ma pole vist siis ka valmis kui poeg mulle rinnale tõstetakse. Aga ma ei taha teda sünnitada läbi paanika ja hirmu. Kutsun juba sünnitanud naisi üles pigem julgustama neid, kellel see tee veel ees. Te jäite ju ellu ja teil on imearmsad lapsed, las see olla teistele innustuseks. Ja lubage meelde tuletada, et nii palju kui on sünnitusi, on ERINEVAID sünnitusi. Iga kümne “ma arvasin, et ma suren ära” kommentaari kohta leiab kaks “see oli kergem ja kiirem kui ma arvasin”. Vahel jääb mulje, et kui keegi räägib sellest kui õudne tal oli, tahab ta sealjuures justkui iseendale seljale patsutada, et voh, millise vägiteoga ta hakkama sai. Vägitegu on aga iga sünnitus, ka kerge. Sest tihti on need kerged sünnitused sünnitaja enda mõtlemise, lõdvestumisoskuse ja suhtumise tulem. Ja see on väärt vägitegu.
Sestap olen viimastel nädalatel lugenud väga palju loomuliku sünnituse, hingamise ja erinevate mõtete kohta, mis aitavad (või peaksid aitama) seda protsessi lihtsamaks muuta. Mul on äärmiselt madal valulävi ja mu suurim hirm on kaotada enda üle kontroll, minna paanikasse. Selleks on mul abikaasa, kes loodetavasti aitab mul mõistuse juures püsida. Seniks aga, ärge küsige minult, kas ma kardan sünnitust. Ei karda. Ma kardan teie kommentaare teie enda “jubedate” sünnituskogemuste kohta. Kogemuste, mida minul ei pruugi tullagi. Ja kui tuleb…. siis tegelen nendega.
p.s. Kõigile sünnitanud naistele, kes praegu loevad ja pead vangutavad, et ma ei tea ju veel midagi ja ma ei tea, mis mind ees ootab… Ei teagi. Aga ka teie ei tea, mis mind ees ootab. Teate vaid seda, mis juhtus teie endiga, mida tundsite teie.
(Visited 168 times, 1 visits today)