Tiksuvad augusti eelviimase päeva tunnid ja ehkki kalendris kestab suvi veel kolm nädalat ja grammike pealegi, on augusti lõpp minu jaoks alati suve lõpp. Suvi pole aga ainus, mis hetkel lõppemas. Minu jaoks on lõppemas ka väga pikk ja absoluutselt olulisim peatükk mu elus. Olen kuus aastat kodus olnud (tõsi, nende aastate sisse on mahtunud rohkelt ka sisuloome tööd ja isegi pool aastat täiskohaga toimetajatööd) ja seisan kummalisel teeristil.
Ütlen päris ausalt, ma ei tea, mida edasi teha. Ehk kõlab see liiga dramaatiliselt, sest olgem ausad, lapse esimene lasteaia-aasta veereb üldiselt poolikute päevade ja erinevate tõbede rütmis, niisiis on mul veel tükk maad peamiselt koduseid tegemisi ees… Aga selles asi ongi. Pisem läks lasteaeda, ma peaksin leidma töö ja alustama uut peatükki. Teate küll, seda kus sa tunned lastega koos olles pinget, sest tööasjad kuhjuvad ja tööd tehes süümekaid, sest tunned, et peaksid veetma selle aja oma lastega kuni nad on veel nii väikesed, pehmed ja soojad sinu vastas. Kuni sina oled veel nende maailm, mitte sõbrad ja seiklused, mis sinusse ei puutu.
Osalt tahan ma ainult neid koduseid päevi, mil mu peamisteks muredeks on kadunud legoklots ja vendade võimuvõitlus. Teisalt ma nii väga igatsen ennast. Seda ennast, kes ma olin enne lapsi. Ma pürgin tasakaalu poole, kus võiksin olla jälle see mina, aga koos pereeluga. On ilmselge ja ainuõige, et ma ei saa enam samaks inimeseks. Ma olen ema. Ja ma tahan olla eelkõige ema. Nii kaua kuni nad kasvavad kodus, on mu kõige olulisem roll olla nende ema, nende tugi ja kindlus. Ja ma armastan seda rolli, kuitahes raske see vahel mu enda vaimule ka pole.
Kusagilt aga tahaksin üles leida ja välja urgitseda selle enda, kes suudaks süümekateta pürgida ka teiste eesmärkide poole. Mul olid oma unistused, oma sihid ja suunad. Ma ei pane neid ju ootele kuni mu poisid on täisealised. Ja ma tunnen, et aeg nendega alustada ongi nüüd. Miski, mida ma kõige palavamalt olen igatsenud, on kirjutamine. Kirjutamine on minu suurim kirg ja olen seda jõudnud teha vähe. Alustan sellest, et proovin siia rohkem kirjutama hakata. Mõtteid nagu need tänased. Muidugi jätkuvalt ka iluteemadel. Raamatutest. Elust ja emadusest. Kõigest, mida sulg paberile toob. Kas keegi üldse loeb enam blogisid? Millest teie tahaks, et ma kirjutaks, et suudaksin teid siia väljasurnud blogisse meelitada ja siin uuesti aknad avada ja uued tuuled sisse lasta?
Seniks aga ilusat sügise algust teile! Ja kõiki teisi alguseid, et need oleksid teiega helded.