Mida kauem ma pole bloginud, seda raskem on sellega uuesti alustada. Nii et kust ma alustan? Viimati kirjutasin novembri alguses, alustasin noorema poja haigusloo jagamist ja hakkasin vaikselt uuesti iluteemadel kirjutama. Siis läks kõik lappesse. Need selgitused teile nüüd annangi, enne kui saame vana seljataha jätta ja alustada uuega. Ja uut on nii palju!
Novembri alguses sattusime noorema pojaga uuesti haiglasse ja halva kõhutundega öösel EMO-sse sõitmine lõppes peaaegu kuu ajaga haiglas, mille jooksul jõudsime me kaks korda mõelda, et kas nüüd ongi kõik ning alles pärast novembri keskpaigas toimunud erakorralist operatsiooni ettevaatlikult hinge kinni hoidmise asemel uuesti sisse-välja hingama hakata. Kõik see jõuab teieni kui saan mahti kirjutada tema loo kolmas, neljas, viies… osa. Alates novembri lõpust oleme olnud kodus, tänulikud ja õnnelikud. Loomulikult murelikud, aga ta on nii tublisti kosunud ja kasvanud, usinalt arenenud, meie väike vapper pesamuna. Käime veel rutiinselt lastearsti, kirurgi ja füsioterapeudi vastuvõttudel, aga siiamaani (ptui-ptui-ptui) on need olnud meeldivad “kuidas-teil-läheb?”-“hästi”-visiidid.
Vahepeal sai meie vanem poiss kolmeaastaseks, ta on nii tubli ja vahva, et ma ei teaks kust temast rääkimist alustadagi. Pühad möödusid väga rahulikult ning ka aastavahetuse veetsime ainult abikaasa ja lastega kodus ja lugesime millisekundeid, et see õnnetu 2019 ometi läbi saaks, sest tundsime mõlemad, et meie ebaõnn kaob koos viimaste rakettidega. Mitte, et möödunud aasta täielikult maha saaks kanda, aga tõsimeeli oli ainsaks heaks asjaks siis lapse sünd ja vanema lapse imetore lasteaia algus väga vahvas ja hoolivas lasteaias.
Nüüd on alanud uus aasta ja sellega koos üks suur uus algus: juba varsti me kolime ja mitte lihtsalt ei koli, vaid liigume edasi kuskile, kus me näeme reaalselt ka oma poisse suureks kasvamas. Ja me ei jõua ära oodata! Tahaksin väga ka pisut sisustusteemasid siin puudutama hakata, aga esmalt pean kuidagi üldse siin asjad uuesti käima tõmbama. Tuhat iluteemat on ka, mida ju jagada sooviks.
Lisaks terendab silmapiiril mu 30. juubel ja ma ei teagi, kas ja kuidas seda tähistada võiks. Siiani on mu metsikuim plaan lihtsalt üks lihtne date day abikaasaga, sest uus kodu on niikuinii kordades suurim kingitus kui miski muu, mida ma soovida oskaks.
Hetkel rohkem kirjutada ei jõuagi, kellaaeg on täpselt see, et algab lastega igaõhtune magamaminekueelne maraton ja boooy, milline maraton see on… :D Aga homme on mul pisemaga kodune päev ja loodetavasti jõuan siis juba midagi mõelda-pildistada. Sest ma tõepoolest igatsen siinset pesa ja kirjutamist ning loodan, et te mind päris ära unustanud pole!