Öö möödus ootuspäraselt ehk väga raskelt. Vanem laps jäi autos magama ja tõstsime ta oma voodisse. Kaisutasin teda natuke aega ja olin tänulik, et ta on oma kodus ja oma voodis, meie juures. Anduriteta, plaastriteta. See on muide miski, mida olen alati öelnud, ka enne kui laps haiglasse läks. Kui sa saad õhtul vaadata oma lapsi magamas oma kodus, oma voodis, oma pidžaamas ja seljataga on päev, kus nad said süüa, mängida ja naerda, on sul kõik olemas. Kõik! Igal inimesel on oma õnnehetked, mis neisse suurima rahulolu toovad ja minu jaoks on see alati olnud oma nohiseva poja teki kohendamine kui ta on juba kaugel unemaal.
Seejärel läksin vannituppa ja pumpasin rinnad piimast tühjaks. Valasin selle piima kraanikausist alla. Kiiruga ei järginud ma väga hügieeninõudeid, et seda sügavkülmutada passiks, lisaks olin terve päeva kas nutnud või nuttu tagasi hoidnud ja otsustasin, et selles piimas on rohkem stressi kui toitaineid. Magamistoas oli beebi tühi voodi ja pesa, haarasin ühe teki ja nuusutasin seda, aga see ei lõhnanud nagu tema. Liiga vähe oli ta jõudnud selle teki all magada enne kui haiglafliisi alla kolis. Võtsin kaissu karu, mille mu ema oli lapsele kojutoomise päeval kinkinud, süüdistasin end järgnevad kaks tundi selles, et ma varem kiirabi ei kutsunud ja uinusin millalgi vastu hommikut.
Hommikul tuli mu ema vanema poja juurde ja sõitsime abikaasaga intensiivi. Nüüd võtan kirjutamise kõrvale appi oma telefoni Messenger’i kus ema ja õde aktiivselt kogu aeg kursis hoidsin, sest järgnev kuu on minu jaoks muidu üks suur segane sulam. Nii, see oli 30. juuni, pühapäev. Intensiivipalat oli päevavalges vähem hirmus ja nägin ära ka meie esimese palatikaaslase, imearmas 4-aastane poiss, kes oli eelneval ööl rahulikult tekkide varjus tudunud, kuid nüüd ajas oma emaga juttu. Kummalisel kombel, ehkki mu enda mõnepäevane kurnatud varandus hingas tasakesi sealsamas, oli mul palatikaaslastest rohkem kahju. Sest olin juba jõudnud mõelda, et kui üldse lapsega haiglas olla, siis vastsündinuga, kes peamiselt magab, aga seda mäletama ei jää. Väljas lõõskas suvi, see neljane tegelane oleks pidanud praegu õues ringi tormama ja kodus ulakusi tegema, mitte võõras voodis pikutama ja igal õhtul oma emmega hüvasti jätma. Aga ärge saage valesti aru: ilmselgelt on tõsisemalt haigele lapsele parim koht siiski haigla ja peame olema tänulikud, et elame ajal ja kohas, kus meil on võimalik saada vajalikku abi. Tervitasime oma pisikest, nägime uusi plaastreid ja kanüüli, mis vihjasid vahepealsetele vereproovidele ja kinkisid õõvastava teadmise, et minu teadmata on ta vahepeal nutnud ja lohutust vajanud, aga ma ei olnud tema jaoks seal. See kujutluspilt oli kogu haiglasoleku aja minu jaoks raskeim.
Vahetult pärast kohale jõudmist astus meie juurde arst. Uus nägu (hiljem õppisin, et iga päev on seal osakonnas erinev valvearst, n-ö igapäevased esmaspäevast reedeni olid resident ja osakonna juhataja, neid nägime pea igapäevaselt). Ta oli veidi vanem ja tõsisem kui möödunud õhtu naine, keegi kellega mul oli algul raske end hästi tunda. Ehk oli asi selles, et ta ei vaadanud meile otsa, kui ta meiega rääkis. “Miks?” arutlesin. “Kas asi on nii hull, et ta ei tihka meile otsa vaadata? Või ongi ta selline?”. Ma ei tea, miks ma kipun inimesi alati üleanalüüsima, aga sellises olukorras haarad sa kinni igast asjast ja püüad seda tõlgendada. Niivõrd raskes olukorras enamjaolt ikka enda kahjuks. Ta hakkas meile räägima Hirschsprungi tõvest, mida nad sümptomite ja eelmisel ööl tehtud pildi põhjal kahtlustasid, kuid mida sajaprotsendiliselt ilma koeproovita (vist? Nüüd ja edaspidi vabandage mu meditsiinialaste terminite ja teadmiste vajaka jäämised) diagnoosida ei saa. Tõvele viitasid tugevalt sümptomid ja möödunud ööl tehtud röntgenpilt. Põgusalt siis: Hirschsprungi tõbi on soolehaigus, mille korral mingi osa jämesoolest ei tööta, st sealsed närvirakud ei lükka väljaheidet edasi. See tekitab omakorda soolesulu, mis võib tähelepanu ja ravita jäädes viia ohtliku ummistuse ja põletikuni. Lihtsalt öelduna siis. Seda kõike meile nii detailselt sel hetkel ei seletatud, aga sõber Google on iga paanikas ema parim (ja halvim) sõber.
Mõne aja pärast tuli kirurg meiega vestlema ja saime nii palju targemaks, et tõenäoliselt tuleb opereerida, aga hetkel on E. jälgimisel ja teda püütakse kakamisel vajadusel gaasitoruga pisut aidata. Kirurg meeldis mulle kohe. Ta oli küll tõsine, konkreetne ja ei öelnud midagi lihtsalt selleks, et me end paremini tunneks. Vastupidi, ta tõi välja ka kehvemaid stsenaariume. Aga midagi tema olekus ja kindlates kätes (kuidagi automaatselt vaatasin ma kohe ta käsi) tekitas minus kindlustunde, et kui mu beebi peaks minema operatsioonile, usaldan ma seda meest. Tahtsime jääda tema juurde, aga kurnatud pisike peamiselt magas oma inkubaatoris, lisaks kippus mul kogu aeg nutt peale ja ma ei tahtnud seda teha õdede ja teiste patsientide silme all. Selleks oli vanemate puhketuba. Intensiivi kõrval on diivani, kööginurga ja isegi duširuumiga toake intensiivilaste vanematele. Enamjaolt olin seal järgneva kuu jooksul üksi, istusin ja vaatasin kaasa toodud toitu, mis mul kuidagi alla ei läinud, aga tuttavaks said mitmete teiste emade-isade näod. Osad samasuguste paistes silmadega nagu minu oma algul. Aga ka näod, mis enam ei nutnud, vaid olid juba sellestki väsinud, lihtsalt leppinud ja ootel. Mulle kujunes sarnane mask ette umbes kahe nädalaga.
Kuna mingeid uudiseid meile päeva jooksul ei lubatud (pühapäev pealekauba), teine laps igatses samuti oma ema-isa ja väljas oli täiesti imeline suveilm, otsustasime, et kui meil on valida puhkeruumis nutmise ja halvimate stsenaariumite ettekujutamise ning oma vaimse tervise säästmise vahel, valime me teise variandi. Sõitsime koju, võtsime poja peale ja viisime ta loomaaeda, kus tema naer ja elevus leevendasid ka meie pingeid, ehkki helistasin intensiiviõdedele lapse olukorra kohta uurimiseks nii jääkaru basseini kõrval kui troopikamaja juures. Uudiseid polnud, küll aga öeldi, et ta kakab tublisti iseseisvalt ja gaasitoru vajadust pole olnud. Hiljem kahetsesin veidi seda käiku, sest mõni päev pärast sünnitust ja 2. astme rebendeid, mis selle käigus tekkisid, polnud pikk jalutuskäik loomaaias siiski vist parim mõte. Pärast loomaaeda viisime vanema poja teise vanaema juurde mängima, et siis tagasi haiglasse sõita ja pisemat paitada ning talle head ööd soovida.
Neljane valis parajasti koos intensiiviõega multikat välja (tema voodi kõrvale oli toodud televiisor) ja naeratas riukaliku pearaputusega kui õde tuletas talle meelde, et varsti on aeg ka rohtu võtta. Tal tundus selle õega (kes oli üks kahest meessoost õest, keda me enda haiglaelu ajal üldse nägime) olevat tore side. Nad arutasid maailmaasju ja kui poisile ööseks juba koju läinud emme meenus ja lõug värisema hakkas, oli õde sujuvalt ta kõrval nalja viskamas. Need intensiiviõed. Nad on imelised inimesed ja pühendan neile tõenäoliselt millalgi terve postituse.
Need head-ööd-hetked olid valusad. Sa tahad oma vastsündinu sülle võtta ja koju viia, teda enda lähedal hoida ja öösel keskmiselt kakskümmend korda ta hingamist kontrollida. “Seegi hea,” mõtlesin täis nummerdatud ekraani vaadates. “Vähemalt nad teavad kogu aeg, et ta hingab.” Lisaks teadsid nad ta vere hapnikuvarustust, temperatuuri ja muid näite, mida minagi aja jooksul jälgima õppisin. Kuidas ma tahtsin talle musi teha. Otsa ette, põskedele, peanupule, kätele, varvastele. Kuvöös seda ei võimaldanud. Hoidsin end enam-vähem vaos alati kuni viimase hetkeni temaga, aga juba mööda koridori tagasi jalutades varisesin abikaasa najale ja nii oli see nädalaid. Aga iga korraga olin veidi tublim ja hakkasin üha kaugemal nutma kuni lõpuks õppisin seda tegema alles autosse jõudes. Võtsime poja vanaema juurest peale ja sõitsime koju.