1. osa: sisetunne

07/10/2019 In Uncategorized

Olen end kogunud, et meie (veel lõpetamata) lugu korralikult kirja panna ja täna tuli see vaim peale. Tunnen, et justkui võlgnen teile selle loo. Teile, kes te meile suvel nii väga kaasa elasite, meile häid soove saatsite ja tuge pakkusite. Kui algul sulgusime oma muresse, siis ühel hetkel otsustasime seda jagada ja teie sõnad andsid meile jõudu. Meie lugu pole pooltki nii traagiline kui paljude teiste omad, meie intensiivis veedetud aeg oli sealsete 600-800 grammiste lapsukeste kõrval kergemate killast. Meie mure kahvatus ema oma kõrval, kelle laps veetis seal juba pikki kuid ilma suuremate väljavaadeteta. Aga meie jaoks oli see mõningatel hetkedel siiski kui maailma lõpp, sest see on meie laps ja meie lugu. Alustan algusest.

Sisetunne. Kõik sai alguse mu sisetundest ja see kogemus õpetas mulle enam kui iial varem, et ema sisetunne on enamasti õige. Ja ma teadsin esimesest ööst, et midagi on valesti. Kui E. sündis, oli ta koheselt väga isukas, veetis rinnal terve tunni ja terve esimese öö, aga järgmisel hommikul kaotas ta isu ja hakkas oksendama. Palju. Lootevett, millel neoonrohekas varjund. “Need on looteveed ja see on täiesti normaalne,” julgustas õde. Aga miks ta isu kadus? Ja miks ta hakkas rinnal öökima (ja seda mitte nibust tingituna, ta sõi ja siis öökis). Arutlesime õega, et ehk on magu veel vett täis ja imemine paneb mao tööle ja vallandab sellesama okserefleksi. Niisiis ootasin, et kõik veed oleks välja oksendatud, küll siis isu naaseb. Teine mure oli meie jaoks mekoonium ehk beebi esimene väljaheide, mille ta peaks esimestel päevadel väljutama. Teise elupäeva õhtuks polnud ta seda ise teinud ning teda aidati gaasitoruga. Seejärel kakas ta veel ise kahel korral. Olime rahul ja uhked. Ja rumalad.

Oksendamine jätkus terve 2. elupäeva ja sellele järgneval ööl küsis lapsuke pidevalt süüa, aga rinnal hakkas mõne minuti möödudes vastikusest grimasse tegema ja loobus. Samas siiski sõi, piima jagus, muidu oli igati tubli ka lastearsti meelest ja 3. päeval lubati meid koju. Kodus oli edukamaid ja vähem edukamaid söömisi, aga muidu kõik justkui sujus. Ent siis ta enam süüa ei tahtnud, kaal oli veelgi langenud (meil oli kodus beebikaal), mähkmed jäid aina kuivemaks. Ja siis ta oksendas esimest korda. Ja see polnud lootevesi, see oli neoonkollane sinepise tekstuuriga okse, ninast ja suust. Aga oksendamine on normaalne? Ja pärast seda ta justkui jälle ikkagi sõi. Andsin aega, jälgisin, ootasin. Aga sees hakkas kasvama see miski-on-valesti tunne. Järgmisel päeval oli see nii hull, et ma ei suutnud süüa, jälgisin ja vaatasin ja katsusin ja kaalusin teda. Ühel hetkel oli ta mu rinnal, vaatas mulle suurte silmadega otsa, tegi valu- ja öökimisgrimassi ja oksendas. Rohkem kui eelneval päeval. Ja oksendas veel. Kutsusime kiirabi.

Kiirabi tuli ruttu, pojakest katsuti-uuriti-vaadati. Küsiti, ega teda ole pillatud ja muud rutiinsed küsimused. Aga kui toredad nad olid, kui mõistvad ja armsad ühe värskelt sünnitanud ja nutetud silmadega naisega, kellel murelaps süles ja tema 2,5-aastane segaduses vennake oma emme reie küljes. Loomulikult ei diagnoosinud keegi beebit meie suvisest õhtupäikesest kuldses, aga ometi tol hetkel minu jaoks nii sünges magamistoas. “Ehk on mingi soolesulg ja nad saavad kuidagi aidata tal asjad käima saada,” arutles last läbi vaadanud naine mõtlikult, kuid siis suunati mind pakkima, et laps siiski erakorralisse viia. Viskasin kotti talle vahetusriideid ja mähkmeid, endale kui äsjasünnitanule hunniku sidemeid ja uksel tuletas kiirabiga tulnud meesterahvas (kuidas neid õige nimetada on? Arstid? Õed?) lahkelt naeratades telefonilaadijat meelde. Jah, laadija… Natuke nagu sa-oled-nüüd-kaua-kodust-ära sümbol. Ma ei suutnud seda olukorda uskuda. Olin meie esimese lapsega kaks nädalat haiglas ja niivõrd õnnelik kui saime teisega tulla perepalatist otse koju, panna lilled vaasidesse ja hakata nautima meie esimest suve neljaliikmelise perena. Aga astusime koduuksest välja, klammerdusin beebi külge ja hoidsin teda enda vastas, seljataha jäid nii need lilled kui abikaasa koos vanema pojaga. “Me käime lihtsalt kontrollis, see on midagi lihtsat, vastsündinutega ikka juhtub,” korrutasin endale mõttes julgustuseks. “Me tuleme ööseks tagasi, halvemal juhul äkki homme,” kinnitasin endale. Joke’s on me. Uuesti tõime me oma pesamuna üle selle ukse alles 33 päeva hiljem.

Erakorralises me pikalt ootama ei pidanud, 4-päevase privileegid. Kaaluti, mõõdeti temperatuuri ja saadeti kõrvaltuppa valvearsti ootama. Oli laupäev ja suveõhtu, haigla oli kuidagi tühi. Haigla oli üleni kuldne, väljas oli mu lemmikaeg: suvine õhtupäike. Ometi oli seal, nagu koduses magamistoaski, nii kõle ja rusuv. Valvearsti ootasime 15-20 minutit, seejärel vaatas temagi lapse üle, esitas enam-vähem samu küsimusi, mida kiirabigi ning ütles sõnad, mida ma kuulda ei tahtnud: “Me võtame ta sisse.” Mu süda vajus saapasäärde. Kusjuures, nädalake hiljem öeldi mulle need samad sõnad uuesti ja siis tahtsin ma õnne- ja tänutundest lõhki minna ja tahaksin siiani seda öelnud arsti kallistada. Aga sinna me alles jõuame.

Meid suunati Lastehaigla imikute ja vastsündinute osakonda, mis oli mulle tuttav juba esimese lapse ajast 2016. aasta novembris. Saime erapalati, mulle toodi paberileht lapse kohta päeviku pidamiseks (temperatuuri mõõtmine 4x ööpäevas, diurees, söödud kogused, kaal jne – see roosade servadega leheke on tuttav kõigile emadele, kes oma pisikestega seal viibinud). Istusin voodiserval ja ootasin arsti, ootasin mingitki vastust ja infot. Ühel hetkel tuli õde ja ütles, et viib lapse vereproovide ja kanüüli paigaldamise jaoks (ta taheti kohe tilga alla panna, sest tal oli juba kerge vedelikupuudus viimaste päevade toiduprotestist) protseduuriruumi. Ma oleksin pidanud kaasa minema, mul oli see õigus, aga kuidagi šokis ma lihtsalt ulatasin oma poja talle, vaatasin, kuidas ta mu pambuga minema kõnnib ja katsin kõrvu kinni, sest ehkki protseduuriruum oli eemal, tundsin ma oma lapse nutu kaugelt ära. Lõpuks toodi mu torgitud linnupoeg mulle tagasi. Kirjutasin abikaasale nimekirja asjadest, mida meile tuua ja ootasime koos arsti. Laulsin talle väljamõeldud laule, vaatasin teda ja olin mures. Ma olin nii-nii mures, see oli füüsiliselt haiget tegev mure. Mul olid justkui okkad rinnus, mis ei võimaldanud mul täielikult sisse-välja hingata. See hingamise teema püsis mul veel vähemalt kuu pärast koju saamist.

Tuli arst ja valmistusin kuulama, mis edasi. Ajasin end voodiservale asjalikult istuli, nii hästi kui vaid mõnepäevased õmblused seda võimaldasid. Läbi lillede ja püüdmata mind paanikasse ajada ütles arst, et nad eelistaksid ta viia intensiivraviosakonda jälgimisele. Ainus, mis minu kõrvu kogu tema jutust helisema jäi oli “intensiiv”. Intensiiv on ju halb. Sa ei taha olla intensiivis. Nädal hiljem aga vägagi tahtsin ja intensiivist sai mulle armsaim koht kogu kompleksis. Jõuame sinna. Vabandan oma etteruttamist… Kuidas ma tahaks sellest õudusest üle hüpata ja mööda rutata. “Seal on 24 tundi valvsad õed ja me saame teda paremini jälgida. Tahaksime võtta mõned proovid, teha mõned pildid ja analüüsid,” rääkis ta selle pilguga, mida ma nägin arstide silmis järgnevatel nädalatel palju. Selle mul-on-nii-kahju-ja-olen-ka-mures-aga-jään-professionaalseks pilguga.
“Kas… kas ma võin kaasa tulla?” küsisin ma, kirudes end, et lapsik nutuvõre mu suu ümber reetis kui läbi ma juba omadega olin. Juba. Ja see oli ju alles algus.
“Loomulikult, teiega koos lähme.”
Olin tänulik, et ei pidanud panema teda sellesse “plastikust künasse”, milleks me naljaga juba sünnitusmajas imikute ratastel voodeid nimetasime, vaid võisin hoida enda süles. Kõndisime läbi koridori, läksime lifti. Läbi pika koridori, mis ühendas meid peamajaga. Läbi järgmise koridori. Järgmisse lifti. Klammerdusin oma pambu külge, hoidsin teda vast tugevamalt kui tarvis oleks olnud. Mitte selle pärast, et oleksin kartnud teda pillata. Selle pärast, et ma tundsin, et ta võetakse minult kohe ära. Ta oli aastaid mu soovides, üheksa kuud mu kõhus ja vaid veidi jõudnud olla mu süles. Ärge võtke teda minult ära, isegi mitte protseduurideks. Palun!

Intensiivraviosakonda sisenedes oli kogu mure sees mul üks väike valgusekiireke. “Kui ilus siin on,” mõtlesin ma jätsku oluliselt kaasaegsemasse osakonda sisse jalutades. “Nagu Grey anatoomia,” jätkusid mu mõtted nähes valdavalt 20ndates ja väga kenasid õdesid, nii mees- kui naissoost. Jõudsime oma palatisse, kus ootas kuvöös, mille ümber juba sagis õde ja mille kõrval ootas intensiivi selle päeva valvearst. Ma ei tea, kas tohin nimesid nimetada ega tee seda igaks juhuks, saagu temast siis hetkel Dr. K.  Aga sellest naisest (kas näete kui tugevalt ma tahaksin siiski isikule vihjata ja teda kiita?) sai keegi, keda nähes mind valdas seal ja edaspidi alati rahu. Ta oli täpselt see, keda ma sinna kuvöösi kõrvale seisma vajasin. Ja see, kellega kas või põgusalt vestlemine järgnevate nädalate jooksul sisendas mulle, et me oleme heades kätes ja mitte ainult professionaalses mõttes, vaid kätes, millel jagus meie lapse jaoks ka inimlikku hellust. Neid käsi oli intensiivis rohkelt ja räägin neist veel. Mul paluti laps kuvöösi tõsta ja see hetk oli minu jaoks hirmus. Ma ei teadnud, kaua ta seal peab olema. Millal ma jälle teda sülle saan võtta? Tegin talle igaks juhuks kümme või enam musi, tõmbasin kopsud tema magusat beebilõhna täis, et sellest meie järgmise kohtumiseni jätkuks (ei jätkunud koduteenigi) ja panin ta asemele, mille õde oli talle pehmetest pleedidest hoolsalt ette valmistanud. Üks andur, teine andur, kolmas… Enne kui arugi sain, oli mu pehmes beebist saanud üks suur juhtmepundar. Ka toidult võeti ta maha ja turgutuseks jäeti esimeste vastusteni tilk.

Meile räägiti esimesi esialgseid ideid. Sümptomid, alates sellest, et ta ei teinud oma esimest kakat ise, jätkates isutuse ja oksendamisega viitasid, et kusagil on soolesulg. Mis seda aga põhjustab, seda hakatigi nüüd uurima.
“Kaua me võime tema juures olla?” küsisin toeks abikaasa külge klammerdudes. Ta oli kusagil mu “too mulle pesu, see valge korgiga kreemipurk vannitoast ja… ” ning “meid viiakse intensiivi” sõnumite vahepeal haiglasse kohale tormanud. Vanem poiss, õndsas lapselikus teadmatuses ja öisest autosõidust elevil, ootas tädiga haigla ees autos.
“Olge kas või 24/7 siin, iseasi kui mugav 24 tundi neil toolidel on,” naeratas arst. Leebelt soovitas ta mul siiski puhata ja ütles, et iga kell võib õdedele helistada ja lapse kohta uurida kui öösel mure und peaks peletama. Kuidas ma lähen tema juurest ära? Aga teadsin, et ma ei saa jääda ööseks sinna oranžile tugitoolile istuma, mu kaheaastane ootas autos ja kell tiksus juba üle üheteistkümne õhtul. Kuidagi mingis udus silitasin läbi kuvöösiava oma lapsukese pead, leidsin tee tagasi teise majja oma asjadele järele palatisse, kus pidime koos olema hakkama ja kuhu oli vahepeal pimedus laskunud. Siis sõitsime koju. Autos käis Junius Meyvanti “Floating Harmonies”.

Share


13 Comments


Triin
07/10/2019 at 12:37
Reply

Aitäh, et sa jagad meiega seda.
See oli nii kurb, et ma ei tea mis sa tunda võisid!

Kogu selle kurbuse juures pean ütlema,
et sa kirjutad nii hästi!



Piret R
07/10/2019 at 13:27
Reply

Kuidas on võimalik midagi nii hingekriipivalt valusat nii kaunilt kirja panna? Pidin lugemise jooksul mitu korda silmi pühkima, sest ei näinud läbi pisarate lugeda.

Virtuaalne kallistus sulle ja su perele- pidage vastu ja kosuge kiiresti!



Kairit
07/10/2019 at 13:57
Reply

Absoluutselt fenomenaalne kirjutamisoskus. Nagu film jookseks silme ees sinu kirjutisi lugedes.
Soojad soovid kogu teie perele!



Liina
07/10/2019 at 14:09
Reply

Mul on pisarad silmis ja külmavärinad üle keha seda postitust lugedes…Sa oled uskumatult tugev naine ja suurepärane ema.
Palju kallistusi Su armsale perele!



    Krõõt
    07/10/2019 at 20:46
    Reply

    Anna♥️ Aitäh Sulle, et sa meiega oma pisikese maailmaime teekonna algust jagad. Palju armastust, helgust ja õnnelikku igavikku teile igasse hetke. Need on rõõmupisarad, sest nii hea on teada, et teiega kõik hästi on.

Maris
07/10/2019 at 16:27
Reply

Seda lugedes tuli mul nutt kurku ning pärast läksin enda 7-kuust kallistama. Oleme kahjuks olnud nii sarnases olukorras ning ma ei ole tegelikult sellest ikka veel üle saanud. Olen tänulik, et see möödaa on, mul kodus südamest naerev ja kohe käputav väike põnn on. Meie loole eelnes mitu kuud piinlevat last ning arstide “koolikud” juttu. Samuti ma teadsin, et miski on valesti ning ei jätnud jonni. Aga olen ka tänulik, et teil kõik hästi on ning tugevat närvi ja kiiret paranemist uuest opist. Need väikesed on ikka väga vaprad ja taastuvad nii kiirelt. Minust oli see minu väike inimene ikka palju vapram peale oppi :) Ja veel, mure lapse pärast on kõige suurem mure… olgu see köhiv ja palavikus olev või intensiivis viibiv laps – mõlemad teevad hingele ühtmoodi haiget. Seega ära kindlasti pisenda enda muret teiste omaga võrreldes.



K
07/10/2019 at 17:28
Reply

Ma kirjutasin sulle ka siis kui mäletad, sest ei suutnud mitte vaiki olla. Tundsin su valu nüüd ja mõistan sind praegugi. Kui laps sünnitusmajast viidi lastehaigla neljanda korruse reanimatsiooni, öeldi meile, et “aeg näitab”. Järgmisel päeval sünnitusmajast sinna kiirustades ja aru pärides öeldi, et “elame tund korraga”. Ma ei oska muud öelda, kui et see on valu. Valu kõige ehtsamas tähenduses. Aga kaks kuud haiglat (millest esimene elukuu käisin lapsel külas) ja kaks kuud kodus “sisse elamist” tundsin, et vist hakkan vaikselt paranema. Ma proovin võimalikult palju rääkida ja oma tundeid sõnadesse panna, et paraneda. Nii oluline on sellest rääkida. Aitäh, et räägid teie lugu!!!
Mul on haiglast jäänud head mõttekaaslased, kellega siiani ühendust hoiame (5 kuud hiljem) ja edusamme jagame. Loodan, et sul on ka keegi mõttekaaslane, see on nii-nii oluline.

Aga pärast sellist kogemust ma hindan igat edusammu (ja korralikku kakamähet!!!!) õhinaga. Ja tunneme ka abikaasaga, et oleme kuidagi veelgi kokkuhoidvamad.
Soovime teie perele jõudu ja palju tervist :)



Elis
07/10/2019 at 20:10
Reply

Mul on selline tunne nagu mu haavad oleksid praegu lahti kistud, lihtsalt istun ja nutan ja kõik need tunded ja okkad tulid meelde, mis ka mind haiglasolles ja siiani vaevavad. Ma ei tea kas sellest saab kunagi terveks?!
Kõik emad kellel on terved lapsed ja te ei ole kunagi pidanud haiglas muretsema- te olete õnnega koos, ausõna! :)

Mina soovin teile ainult parimat ja kõik saab korda! 🙂



H.
07/10/2019 at 22:22
Reply

Ainult positiivset energiat, sooja päikest ja häid mõtteid teie perele! 💛



H.
08/10/2019 at 07:21
Reply

Aitäh Anna, et meiega jagad… Mina olen see imelik võõras inimene, kes Sulle ka messengeri kirjutas ja häid soove saatis, sest tundsin, et pean kasvõi väikse sõnaga toeks olema (muud ju teha ei osanud). Siit loost kumab tõelist valu, hingevalu oma lapse pärast, aga samas on tunda Sinu jõudu ja tugevust ning muidugi oluline õppetund, mille ka mina olen elus saanud: usalda oma sisetunnet. Aitäh veelkord!



L.
08/10/2019 at 20:20
Reply

Aitäh sulle selle postituse ning oma loo jagamise eest. See oli suurepäraselt kirja pandud lugu ning nutsin seda lugedes ja nutan ka praegu seda kommentaari kirjutades. Soovin sulle ja sinu perele kõike head ja parimat.



Svea
09/10/2019 at 15:08
Reply

Tõesti oskad ilusasti kirjutada ja pidin minagi silmi pisaratest pühkima. Aitäh, et jagad enda kogemust!



Juhuslik mööduja
15/10/2019 at 11:26
Reply

Kallikalli



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *