Pärast seda kui jagasin teiega oma esimese lapse sünnilugu, olen korduvalt mõelnud, kas see oli ikka õige tegu. Sünnitus on ju niivõrd isiklik teema. Aga järele mõeldes, ning olles teiega jaganud ka palju muud isiklikku, sealhulgas võitlust nahaprobleemidega, eelmise raseduse katkemist (lugu ilmus Anne & Stiilis) ning Instagrami vahendusel ka selle suve juulikuud, mis möödus teise pojaga vastsündinute intensiivis (sel teemal hiljem), olen mõistnud, et miski ei huvita ega liiguta inimesi rohkem kui päris elu. Jään edaspidigi teiega kreemide tekstuuri ja šampooni võimekuse üle arutlema, kuid siia vahele tahaksin puistada rohkem elu. Tean, et inimestel on ka vahel niisama uudishimu teiste elu vastu ja vahel on see haiglane, vahel läheb üle piiri. Aga see kui paljud naised mulle kirjutasid oma nahamuredest kui ma enda oma jagasin… Kui paljud pärast mu raseduse katkemist julgesid tunnistada, et ka nemad on selle läbi elanud ja tundnud end üksiku erandina, mitte mõistnud kui palju seda juhtub… See kallutab mind siiski suunas, et ka isiklikke asju tuleb jagada. Meil oleks oluliselt vähem õnnetuid, üksikuid ja kas-see-toimub-ainult-minuga inimesi kui me teaks rohkem sügavamast hingeelust, mida eestlased üldiselt jagama ei kipu.
Selle pika sissejuhatuse jätkuks jagan oma teise poja sünnilugu. Esimest last oodates lugesin vist läbi kõik sünnilood, mis ma internetiavarustest välja kaevata suutsin. Teisega ei lugenud ühtegi. Need ongi ju rohkem ajaviide, iga sünnitus on väga erinev ja ettearvamatu. Siin on minu teine lugu, ajaviiteks teile:
Väike vend “pidi” sündima esialgse tähtaja järgi 20. juunil, alates KV-ultrahelist sätiti tähtaeg 15ndale. Vaatamata sellele, et ma arvasin juuni algusest saati, et ma kohe sünnitan, tiksusid mõlemad kuupäevad sündmustevaeselt mööda. Lõpp oli raske, sest juuni oli palav ja lisaks olid mul kõikvõimalikud ebamugavad kõrvalnähud: jalad paistetasid, kõrvetised kiusasid, isegi rasedapüksid ei mahtunud enam jalga ja tundsin end ebakindlalt, väsinult, nii väga väsinult. Kõik käis üle jõu ja olin üks hädine vingats, kes püüdis kuidagi oma kahepoolesel sabas püsida. Ühel sellel hädise vingatsi hetkel, teisipäeval 25. juunil olin ma vanema poisi just hilisesse lõunaunne saanud, istusin ta voodi jalutsis ja pisarad hakkasid voolama: miks ma ometi juba ei sünnita? Reedese kuupäevaga esilekutsumise saateleht esikukummutil ja haiglakott ammu pakitud, oli mul lihtsalt kõrini. Loomulikult olin tänulik, et ta on “valmis küpsenud”, aga lõpurasedus, hormoonid… Tahtsin oma vanemat last korralikult sülle võtta (ja autotooli tõsta… ), tahtsin kanda midagi muud peale “nende kahe kleidi”, tahtsin igasuguseid muid isekaid asju, mida üks 41+4 rase naine arvab, et ta nii hädasti vajab. Ja sellele enesehaletsusele segas vahele valu. Teistmoodi valu, toonustest erinev. Pidasin seda millekski muuks, kuni see naases 11 minuti pärast. Ja siis uuesti täpselt 11 minuti pärast. Kirjutasin abikaasale, et imelik, mingi valu on täpselt 11-minutilise vahega. Järgmine tuli 7 minutit hiljem ja ülejärgmine taaskord 7 minuti pärast. Sealt edasi olid kaks valu täpselt kuueminutiliste vahedega ja see tundus mulle kahtlane. Tõmbasin tuhude mõõtmise äpi ja panin selle tööle. Olin kuskilt lugenud, et kui soe vesi valusid leevendab, pole need päris õiged. Läksin vanni ja ootasin ning seal, nagu kellavärk oli 2-3 valu viieminutiliste vahedega ja siis oli vahe juba neli minutit, leevendust ei tulnud, läksid hoopis hullemaks. Kirjutasin abikaasale, et äkki ta peaks ikka koju tulema nüüd, sest see on juba hirmutav, kuidas iga paari-kolme valuga vaheneb nende vahe minuti võrra. Ta kihutas koju ja ootasin teda selleks ajaks esikupingil 3-minutiliste vahedega, sealjuures olid need juba ma-ei-saa-praegu-rääkida tüüpi valud. Äpp hoiatas, et on aeg haiglasse minna. “Ma ju tean,” mõtlesin ja, külm higi otsaees, teritasin kõrvu, kas on kuulda juba autohääli.
Võtsime oma magava poisi sülle, viisime autotooli ja kiirustasime haiglasse. Ja me tegime seda ohutulede vilkudes ning natuke kiiremini kui võiks, sest autosse istudes olid vahed juba 2 minutit ja valud kaon-minutiks-oma-maailma korralikud. Iga punane foor oli kui õudusunenägu ja ma hetkeks arvasin, et see laps sünnib autos, aga loodetavasti ehk vähemalt sünnitusmaja parklas. Jõudsime sünnitajate vastuvõttu, teel autost lahke näoga kuidas-ma-saan-teid-aidata tädi juurde pidin kaks korda seisma ja valu üle hingama, sest vahed olid minutised. Kuni ta mu dokumendi võttis ja pabereid välja trükkis, valutasin veel mitu korda ja siis öeldi, et mind pannakse 20 minutiks KTG alla, et vaadata, kas sünnitustegevus käib. “Ma võin teile lubada, et käib,” puhkisin ma seina najal, aga kõrvaltuppa mind viidi ja avatuseks oli 7-8 sentimeetrit. Kui ma arvasin enne, et mul oli valus, siis külili lamades oli oluliselt hullem. Mis aitas mul valusid üle hingata? Ma kujutlesin oma vanemat poega ette, tema sooja pihku, pehmeid põski ja kuidas ta silmad särama löövad kui ta naeratab. Ja sisendasin endale, et järgmise sellise oma lapse naeratuse nimel ma siin hetkel olen. Ja see aitas. Õnneks veensid mu minutised vahed ja pressitunne arsti, et on aeg mulle see oversized lilleline öösärk tuua ja mind sünnitustuppa sõidutada.
Kusjuures, abikaasa ja laps olid minuga terve aja kaasas, sest vanaema polnud veel poisile järele jõudnud. Ta mängis sünnitustoas suure palliga ja iga mu valu ajal, sest me ei tahtnud, et ta kardaks, ütlesin, et ma “korraks mõtlen.” Nii et kui ma järsku vait jäin ja end välja lülitasin, ütles ta, et emme jälle korraks mõtleb. Ja oh, kuidas ma mõtlesin… Sügavalt mõtlesin ja mõmisesin. Siis jõudis vanaema kohale ja abikaasa viis lapse alla, mina toetasin end voodi servale ja tundsin, kuidas veed ära tulid. Samal hetkel sisenes ämmaemand, kes oli kui vana rahu ise. Ma ei tea, miks ma ootasin kiiremaid samme, eredamaid lampe… Selline oli mu “norm” esimesest sünnitusest, aga ta soovitas mul külili voodisse heita ja uuris, kuidas ma end tunnen. Selleks ajaks hakkasin karuhääli tegema. Nii palju ma olin targem, et karjumisest pole kasu, aga karu kombel mörisemisest küll. Aga valu oli karm ja uurisin, kas mul oleks võimalik saada epiduraali. Ma ei tea, miks ma seda küsisin. Ma ju teadsin, et on hilja. Aga ma lootsin, et äkki seekord ei pea ma igasuguste valuvaigistiteta sünnitama nagu naised saunas ennemuiste. Hilja oli tõesti, tõdes ka ämmaemand ning pakkus mulle naerugaasi. Võtsin selle kahe käega vastu ja tõmbasin end kogemata kohe sügavalt pilve. Uimasena uurisin, kus mu abikaasa on ja millal laps sünnib. “Ta tuleb kohe tagasi. Ja laps tuleb ka kohe,” ütles ta naeratades… Aga ta oli ikka veel NII rahulik. Ei saa olla nii vaikne ja rahulik kui ta kohe tuleb, kus on arstid? Ju siis ikka ei tule kohe. “Kui tunned, et press on, võid vaikselt proovida pressima hakata,” ütles ämmaemand siis ja… jalutas palatist välja! Olin tohutus segaduses. Sünnitangi üksi, omaette? Esimese lapsega olid mul kõikvõimalikud andurid, lambid ja 4-5 arsti-õde ümber. Nüüd valgustas ruumi ainult suvine õhtupäike (vaatamata tohutule ebamugavusele mõtlesin korduvalt aknast välja vaadates kui ilusal ajal ta tuleb), mina ahmisin oma gaasi ja jõllitasin ukse suunas, et abikaasa juba ometi naaseks.
Ämmaemand tuli koos teise ämmaemandaga, umbes sel ajal tuli ka mees tagasi ja ehmus vist hetkeks mu karuhääle peale, aga oli juba hetk hiljem mu kõrval, et saaksin ta triiksärgi õmbluseid testida – ka esimest last sünnitades ma peamiselt kiskusin teda riietest ja karjusin-urisesin kuhugi ta kurgu alla. Teine ämmaemand, imelahke näoga punapea, kelle nimi lapse sünnikaardile kirja ei saanud, aga kellele paluvate ma-ei-jaksa-enam silmadega otsa vaatamine ja kelle jaksad-küll pilk olid mulle suureks toeks, istus kusagil mu jalgade juures ja vaatasin talle mehe kaenla alt terve aja silma. Vahel piilus ta “vajalikku kohta”, aga peamiselt vahtisime teineteisega tõtt. Pikalt ma pressima ei pidanud, aga tundsin iga millimeetrit ja see tunne ei ole ehk mu soosituimas kolmes, aga samas üsna võimas. Esimene laps sündis kuidagi karjudes ja vaakumi abiga, teine tuli rahulikult ja tundsin iga millimeetrit tema peast ja siis ülejäänud peast. Kui mulle öeldi, et nüüd tuleb korra veel nii kõvasti pressida kui suudan, teadsin juba ette, mis sellele järgneb, sest esimesest sünnitusest oli meeles see “ludinal” väljumine ja tohutu kergendus. Ja see tuli, kell 19:02, kaks tundi ja kümme minutit pärast esimest mis-see-nüüd-oli kõhuvalu. Mind oli hoiatatud, et teine võib tulla poole kiiremini ja täpselt seda ta tegi, sest esimene sünnitus kestis valudest sünnini 4,5 tundi. Ta nuttis, kuid rahunes mu rinnal koheselt ja vaatas suurte silmadega ringi. Ime-ime-imeilus väikene poiss, kuidas me nad nii vahvad suudame teha! Pisarad silmas, imetlesime teda ja rikkusin siis idülli, pöördudes oma abikaasa poole: “Ma tahan jääga kokat.”
Sünnitusjärgne kogemus oli seekord samuti erinev. Ma polnud enam nii nõrk ja verekaotuses, laps usaldati koheselt mulle rinnale ja seal oli ta poolteist tundi, enne kui teda üldse kaaluma-riietama hakati. Enne nabanööri läbilõikamist oodati, et see lõpetaks pulseerimise. Õmblemine oli ainult kohutavalt valus, ebameeldiv ja kestis justkui igaviku (kui esimesega tehti mulle lahklihalõige, siis seekord sain ise 2. astme rebendid). Püüdsin meeletult keskenduda lapsele ja õnne-tänutundele, aga see oli tõepoolest peaaegu sama valus kui sünnitamine, oma teravuselt-kibeduselt ja ämmaemanda “palun püsi paigal, ma tahaks kõik õigesse kohta tagasi õmmelda” noomitustega isegi hullem. Aga laps! Ma sain teda vaadata-hoida ja imetleda, sest mul oli selleks jõudu ja energiat. Olin tohutult tänulik. Tohutult tänulik olin ka siis kui tuli hooldaja oma sooja märja lapiga mind puhastama. Ka pärast esimese lapse sündi oli see nagu üks suur soe, pehme lohutus. Nagu pai, et nüüd on kõik möödas. Mulle toodi kosutuseks teed ja jogurtit, mida endale sisse surusin (magu oli juba elevust täis, isu polnud veel tulnud – see tuli hiljem), samal ajal kui abikaasa koos ämmaemandaga (või oli ta arst? Õde?) kaalusid ja mõõtsid meie poisi 3525 grammiseks ja 52 sentimeetri pikkuseks. Peatselt ssaadeti meid üles perepalatisse. Üles. Aga hiljem läksid asjad siiski allamäge ning lõppesid 33 päevaga lastehaiglas ning meie peatse naasemisega sealsesse opisaali sel sügisel. Kirjutan sellest mõne aja pärast. Hetkel on meiega aga kõik hästi, liialt muretsema ei pea, oleme õnne ja armastust täis ning püüame elada päev korraga ja liialt ette mitte muretseda. Kõik saab korda.