Kas suudate uskuda, et jõudsime abikaasaga esimest korda pärast lapse sündi kohtingule alles siis kui poeg oli aasta ja viis kuud vana? Meie viimane date jäi 2016. aasta oktoobrisse kui käisime kinos (vist oli filmiks “Inferno”, aga pead ei anna, äkki hoopis “Tüdruk rongis”?) ja beebi valjude heliefektide peale kõhus ärkas ja tantsu lööma hakkas. Hiljuti kutsus aga Pizzanaut meid külla ja kasutasime kohe juhust: laps jäi mõneks tunniks vanaemaga ja me käisime söömas JA kinos. Milline luksus! Filmiks “Kena vaikne kohake”, mis oli lihtsalt nii-ii hea. Osalt seetõttu, et olen suur John Krasinksi ja Emily Blunti fänn. Teisalt, sest see lihtsalt OLI nii hea.
Aga tagasi toidu juurde… Kui te pole veel Pizzanauti (Roseni 13) külastanud, siis oleks aeg. And here’s why…
Pizzanauti interjöör on super cool ja tõesti, muid sõnu ma selle kirjeldamiseks leida ei oskagi. Kõik on väga stiilipuhas, mõnusalt avar, aga samas cosy. Palju rõhku on pööratud detailidele, midagi pole n-ö üle jala või “lihtsalt, et oleks olemas”. Ja ma naudin söömist paikades, mille interjöör mindki inspireerib. Eks pildid räägivad enda eest.
Eelroana proovisime teriyaki lõhe, mis viis lihtsalt keele alla. Lisaks mõnusas teriyaki kastmes lõhele sisaldas see roog pošeeritud muna, avokaadot ja muud head kraami. Minusugusele minimao omanikule oleks vist sellest portsust isegi piisanud, kuid et jagasime seda kahekesi, jäin huviga pearooga ootama.
Menüü on rikkalik, mis peaks iseenesest tegema ka valiku keerulisemaks kuid sisimas olime oma valikud teinud sellele juba eelnevalt internetis pilku peale heites. Mu abikaasa on suur steigifänn ja kui keegi paneb pitsale spinati ja avokaado, on tal mu tähelepanu. Seega veiseliha sisefilee abikaasa taldrikul ning pizza al salmone e avocado minu omal. Te ei kujuta ette, kuidas mul suu vett jooksis neid pilte mõned päevad hiljem tühja kõhuga töödeldes ja nüüd seda postitust kirjutades niisamuti. Mees jäi oma steigiga vägagi rahule, kiites ohtralt ka õuna-veinikastet, mis pidavat tema sõnul olema “kõige olulisem asi steigi juures” (samas olen seda justkui ka ise kuskilt kuulnud, äkki My kitchen Rules’ist, mis iga päev mu hommikuid saadab… ). Minu pitsa oli nii värske ja õhuline, klaasikese rieslingu kõrvale täiesti loodud!
Ka magustoitu otsustasime jagada ja valisime (mina valisin… ) pähklivõikreemi. Ehkki olen suur magusafänn, oli see üsna magus, nii et isegi kahekesi ei suutnud me seda ära süüa. Kindlasti mängisid rolli ka meie juba üpris täis kõhud. Aga pähklikreem on ju alati hea ja kallimal käest kinni võtta, lisaks kaks kohvi tellida ja kahepeale see magustoit süüa on kindlasti minu soe soovitus.
Kokkuvõtteks, interjöör meeldis, teenindus oli tohutult soe ja professionaalne (ning mitte ainult meiega kuna me seal koostöö raames olime, ka ümbritsevad laudkonnad tundusid väga rahul ja rõõmsad) ja toit üle ootuste hea. Hinnaklass kesklinna kohta keskmine, ehk õige pisut kõrgem, sest eelroad algavad 7 eurost, praed 13 eurost, salatid 9 eurost jne. Õige pisut noriks ainult lastemenüü kallal, lootuses, et friikartulite, viinerite ja pasta hulka lisandub tulevikus ka vitamiinirohkeid juur- ja köögivilju.
Nüüd pean plaani punt kokku ajada ja sinna tagasi minna, sest patuselt paljud road menüüst jäid mind veel kummitama (näiteks käsitsi valmistatud friikartulid parmesani ja sinihallitusjuustuga!).
POSTITUS ON VALMINUD KOOSTÖÖS PIZZANAUT RESTORANIGA
(Visited 101 times, 1 visits today)