MINU MUST AUK: võitlus akne ja rosaatseaga

Uuuhhh… kui kaua olen end kogunud selle postituse tegemiseks, aga praegu on selleks sama hea aeg kui millal iganes. Hoiatan, et nõrganärvilistele ei soovita. Täna tahan teha väikese update’i oma naha kohta, sest pole mingi uudis, et olen nahaprobleemidega maadelnud juba üle viie aasta. Kõik algas 2013. aasta sügisel sellega, et näkku tekkis üha enam ja enam punnikesi. Saatsin abikaasale selle kurva pildi… oleks ma siis vaid teadnud, mida tulevik veel toob (muide, vabandan ette, et mul paremaid ja kvaliteetsemaid pilte pole siia postitusse, vältisin meigita olles kaamerat nagu tuld ja nii tuleb leppida uduste telefoniselfdega, mis aeg-ajalt kellelegi oma elu üle kurtmiseks saatsin):

Ühel hetkel muutusid punnid põletikuliseks. Kadus üks, tuli kolm tükki asemele teda otsima ja see tundus lihtsalt lõputu. Küll arvasin ma, et asi on toodetes. Siis, et toidus. Teisisõnu, oma rumaluses läksin arstilt abi otsima alles kolm aastat hiljem, 2016. aasta sügisel. Mul diagnoositi akne ja sain kuuajase antibiootikumikuuri ja pealiskaudseks kasutamiseks geeli. Juba kahe nädala möödudes hakkas naha olukord märgatavalt paranema ja kuu lõpuks oli põletik kadunud ja uusi punne enam juurde ei tekkinud. Nahk oli enam-vähem normis ja nägi välja selline:

Kuid paar nädalat pärast kuuri lõppu hakkasid punnid jälle tagasi tulema. Ootasin veidi, kuid jaanuariks oli asi ikkagi hulluks läinud ja läksin taas arstile. Ta arvas, et kuur ei puhastanud korralikult ja peaksin proovima kahekuust (st ta andiski mulle algul leebema ja lühema variandi). Siis aga otsustasime veebruari keskel last planeerima hakata ja jätsin kuuri pooleli. Midagi hullu sellest ei juhtunudki, nahk oli nii ja naa. Jäin õnnekombel kohe lapseootele. Kolmandal-neljandal raseduskuul läks mu nina järsku tulipunaseks. Ajapikku tekkisid ka põskedele laigud, nägu täitus üleni põletikulike punnidega. See juhtus nii ruttu ja järsku ja oli lihtsalt nii… kohutav. Veetsin päevi teki all nuttes, ei läinud enamikele üritustele kuhu mind kutsuti, ütlesin ära väga ahvatlevaid koostöid ja reise, sest need oleks hõlmanud enda naha näitamist. Teisisõnu… olge valmis, aga mu nahk nägi välja selline:

Siis diagnoositigi mul nahalestad (kui rõvedalt see kõlab!) ja tõsine akne-rosaatsea. Kuna olin lapseootel, ei olnud mul suurt midagi ette võtta. Sain leebe pealiskaudse vahendi, et veidikenegi põletikku taltsutada ja see küll aitas nahka rahustada, kuid paraku otseselt probleemi välja ei ravinud. Mu nahk oli lihtsalt nii õudne, et isegi meigi pealekandmine oli valus. Te teate kui pehme on meigisvamm… aga see oli nii valus. Mõnel päeval oli mul valus isegi naeratada või rääkida. Mu elu oli lihtsalt… ütleme nii, et ainus rõõm ja valgus mu elus sel ajal kasvas minu sees. Aga isegi sünnitama läksin ma täismeigiga, sest mul oli lihtsalt nii kohutavalt piinlik. Sünnitama minnes oli nahk selline:

Pärast sünnitust sain veidi tõhusama geeli, kuid tõhusamaid antibiootikume siiski mitte, sest soovisin ka last imetada. Tegin seda kokku üheksa kuud ja halleluuja, septembris saabus lõpuks aeg, mil sain hakata suukaudseid ravimeid võtma, mis ma lihtsalt teadsin, et mõjuvad ja aitavad. Ja nad tegidki seda. Põletik taandus. Isiklikel põhjustel jäi mul aga seegi kuur poolikuks ja detsembrist veebruari lõpuni ma rohtusid võtta ei saanud. Nüüd aga teen seda taas, seekord absoluutselt väga korralikult, kaks korda päevas… ja mu nahk on parem kui ta iial viimase viie aasta jooksul on olnud. Aga ta pole endiselt hea. Nimelt on see õudusunenägu jätnud mulle tugevaid pigmendikahjustusi ja arme, millest vabanemine võtab tohutult aega. Ka kuur on mul hetkel veel pooleli, aga iga päevaga läheb nahk aina paremaks.
Rosaatsea on aga miski, millest otseselt vabaneda ei saagi… Mu nahk reageerib külmale, kuumale, stressile ja emotsioonidele ja punetab aeg-ajalt päris korralikult. Aga ta on kontrolli all. Ta on sile ja pole enam muhuline, ma saan naha meigiga “veatuks” teha (kui välja arvata mõned reaalsed augud, mis vihasemad punnid endast mälestuseks jätsid). Mu nahk täna:

Valusaim selle kõige juures pole olnud mitte otsene füüsiline valu (ehkki see on tõesti olnud valus), vaid nahahaigusega kaasnev häbi. Mu välimus on otseselt seotud mu tööga siin blogis ja ma pole saanud end näidata, vaatamata kõigi korduvatele palvetele “näidata päriselt, milline meil näol on”. Ma pean end meikima iga kord kui oma kalli pojaga kas või jalutama tahan minna, sest muidu ma peidan end kapuutsi ja salli sisse iga kord kui keegi minust möödub. Kui olen meigita poodi läinud ja seal tuttavat näinud, olen hiljem paanikahoo saanud. Ükskord jooksin Selveris teise vahesse peitu ja sain seal paanikahoo, sest hirm, et tuttav mind nõnda näeb oli lihtsalt halvav. Väikesed lapsed on mulle näpuga näidanud. Ma olen oma abikaasale öelnud, et ta minu poole ei vaataks. Igal hommikul kui ärkasin, mõtlesin ma esimese asjana sellele, et ma ei taha selline välja näha nagu ma näen.  Kui mu laps osutamist alustas, hakkas ta näpuga mu punne sihtima. Tundsin end nagu maailma kõige koledam ema ja nutsin, et nii ilusal lapsel on nii peletis ema. Just nii ma end tundsin. Teieni jõudsid ehk ilusad töödeldud selfie’d, aga reaalsuses oleksin tahtnud veeta iga minuti oma elust end just nii voodis peites:

Vaimselt on see olnud nii kohutavalt raske… ülalolevat pilti nähes vast mõistate. Kui sõbrannad kurdavad, et neil on paar punnikest lõual, siis ma ausõna tahaksin neid lüüa. Tean, et igaühe mure on tema mure ja kellegi probleemi suurust ei saa võtta enda mõõdupuu järgi, aga kuna nad teadsid, milline on minu olukord, olid igasugused sellised kommentaarid kohatud ja arvan seda siiani.

See pole mõeldud halapostitusena, ehkki see seda kindlasti oli. Mul on kõrini sellest, et kui ma näitan ainult ideaalset elu, siis arvatakse, et mul kindlasti ongi ideaalne elu. Et ma olen pealiskaudne ilublogija. Kaugel sellest. Ma olen olnud kõige sügavamas mustas augus ja alles nüüd ronin sellest vaikselt välja. Ja kui teie seas on kas või ÜKS inimene, kes tunneb end oma nahas halvasti, siis palun-palun-palun, ära lõpeta nii nagu mina ja pane endale KOHE nahaarstile aeg! Mind aitas Dr. Tedremets Lasnamäe Medicumist ja tema juurde saab mugavalt netis aja panna (see pole reklaam, lihtsalt arst, kes mulle sattus). Tehke seda kohe, sest ootejärjekorrad on pikad.
Ja mida ma veel tahan öelda… Olen saanud kommentaare, et minusugune inimene ei peaks ilublogija olema. Sõna otseses mõttes, et ilublogija peaks olema ju ILUS. Ja mis õigust on mul kellelegi nahahooldustooteid või mida iganes muud soovitada. Kõik kes iial on mulle nii öelnud või nii mõelnud võiksid ühiselt bussile istuda ja seenele sõita. 

Huh. Tehtud, jagatud ja kirja pandud. Palun väga, et keegi neid pilte ja teksti kuskil mujal ei jagaks ega kasutaks, see on mu jaoks niigi valus teema. Jagage ka enda nahalugusid ja koos saame neist muredest üle. :)