Olen viimastel nädalatel olnud üpris kodune. Esmalt olin ise haige ja siis noppis lapsuke endale viirusega bronhiidi külge ning nende murelike ja magamata ööde tulemusel ei ole minust just palju alles, mida blogile pühendada. Viimaste päevade ilusate ilmadega olen nautinud lapse lõunaune ajal maja ees pingil istumist ja lugemist. Loen hetkel Donna Tartti “Saladuslik ajalugu”. Nautisin väga ka tema “Ohakalindu”, nii et kui keegi igatseb pikka, kuid jäägitult köitvat (ja samal ajal küllalt harivat!) lugemist, soovitan Tartti teoseid soojalt. Tal neid palju polegi, kuid loodan, et ta kirjutab veel. Seni viimane, “Ohakalind” ilmus 2013. aastal ja ta on oma kolm romaani kirjutanud umbes 10-aastaste vahedega (pole ime, need on tõepoolest väga läbimõeldud ja inforikkad romaanid, nõudes kindlasti ohtralt tööd), nii et ehk võib siis midagi oodata 5-6 aasta pärast. :D
Teine asi, mida sageli naudin on vanade sarjade uuesti vaatamine. Ühel õhtul tekkis mul idee uuesti “Charmed”-i vaatama hakata ja alustasin algusest. 90ndate eriefektid, soundtrack ja stiil hämmastavad mind seni igas episoodis, tuues samal ajal tagasi sooja nostalgia. Samaaegselt on lahe näha, kuidas iga hooajaga eriefektid paranevad, samuti olen ma juba tegelastesse kiindunud, nagu ikka sarjadega juhtuma kipub.