Pole mingi saladus, et rasedus ja sünnitus muudavad naise keha. Ehkki sotsiaalmeedias võib näha naisi ja lavadel kuulsusi, kellel justkui tekkis ja kadus kõht üleöö, ülejäänud figuuri mõjutamata, siis tegelikkuses on lood teised ja vähemalt enamikel naistel päris nii ei lähe. Ma ei teadnud, ega osanud aimatagi KUI suur koormus lapsesaamine kehale on ja ma ei pea silmas vaid neid üheksat kuud tema kandmist ja kõike seda, mis toimub sünnitustoas ja hiljem taastudes. Koormus kehale jätkub… ja jätkub ja oleksin-nagu-rongi-alla-jäänud tunne kestab mul siiani. Tahtsin ausalt panna kirja n-ö enda kehaloo, võtke seda, kuidas soovite. See pole kellegi hirmutamiseks, vaid pigem näitamiseks, et kõik on normaalne, me kõik (või nagu öeldud, enamus meist) elavad seda läbi.
LIHASED
Kui ma saaksin anda ühe soovituse last planeerivatele või juba rasedatele naistele, siis see oleks: treenige oma selga! Koormus, mida selg peab taluma hakkama on mee-le-tu! Minul olid raseduse ajal alaseljavalud, sünnitades jäi jõust puudu ja pärast seda selle aina kosuva beebi 24/7 hoidmine, tassimine, igas asendis imetamine… Lisaks sellele pole mu majas lifti, nii et tassin iga päev ka vankrit koos beebiga üles-alla (elan kolmandal korrusel). Ja kannan teda kõhukotis kui koeraga õues on vaja käia. Mu vaene, armas-kallis selg. Lohutan teda vahel kuumas vannis, painutan ja sirutan aga unistan peamiselt sellest, et mul oleks aega lapse kõrvalt joogas käia ja oma lihased korda saada. Ja ühest korralikust massaažist unistan samuti. Ka põlved annavad endast pikkade jalutuskäikude ja raske poisipõnni tassimise tõttu pidevalt märku ja selline küüraka vanainimese tunne tuleb peale.
Ja kui veel mõelda, kuidas keha on vatti saanud, siis näiteks mu kintsud on kaetud kõikvõimalikes vikerkaaretoonides sinikatega (vankri tassimine), juustes on üks pidev rasta (nii palju kui neid alles on, sest mu lapsele meeldib mul juukseid peast välja sikutada :D)… ja kuna pean olema pidevalt valmis rinda andma, ei saa ma kanda umbes poolt oma garderoobist. Varsti saabub imetamise lõpp, aga hetkel on see minu jaoks veel valus teema. Ma ei tea, kust pihta hakata. Aga sisetunne ütleb, et just siis saan ma iseenda ja oma keha rohkem tagasi. Hetkel tunnen end nagu vana ja küürus lehm. Pole midagi parata. Rasedus on õnnistus ja laps on seda mitmekordselt, aga ma olen ka siiski inimene. See postitus pole kindlasti kirjutatud vingumisena, sest iga sinikas ja valu on seda väärt. Pigem tahtsin panna kirja… veidi fakte millest millegi pärast üldse rääkida ei taheta. Emad tunnevad end justkui süüdi kui julgevad mainida, et rasedus ja lapse kasvatamine on ka midagi muud peale suurte õnnepisarate. Vahel on need pisarad ikkagi ka soolased. Ja see on täiesti okei!
Kuidas teie kehadel pärast lapsesaamist läks?