MOMDAY: ootustest ja reaalsusest

Nonii, täna oleks pidanud ilmuma uus põnev Momday postitus, aga selle asemel jõudsin ma alles kell 22 lõpuks rahulikult arvuti taha. Mõni päev lihtsalt on selline… ja eks sellest mu tänane kirjatükk tulebki, sest millegi muu peale ma hetkel küll tulla ei oska.

Teadsin alati, et elu beebiga on keeruline, kuid see KUI keeruline see on, saab selgeks alles siis kui ta on sul käes. Ja emadus on seetõttu niivõrd segadust tekitav ja emotsionaalselt kurnav asi, sest osalt oled sa väsinud (sest sa ei saa eriti ise puhata), stressis (sest sa süüdistad end kõigis neis “tegemata asjades”, isegi kui selleks on lihtsalt mustapesuhunnik) ja mures (“Mis täpp see tal siin on?”, “Kas see on normaalne?”), teisalt saad sa aga selle “töö” eest iga päev kõige imelisemat ja suuremat tasu. Näide: ma võin olla terve öö magamata, sest poisil juhtub olema keerulisem ja näljasem öö ning ärgata temaga koos täiesti vales tsüklis ja tunda end kui zombie. Siis vaatab ta mulle otsa, naeratab ja ütleb: “Aguu!” ning kõik on hetkega unustatud. Iga tema naeratus, uus oskus, korralik uni, edukas söömine… Need kõik on mulle “palgaks”, mida mujalt ei teeni.

Panin just poja ööunne (ja ei, see pole mitte hommikuni magusalt magamine, vaid 3-tunnine jutti magamine, siis söömine ja edasi magamine… nii et mul on praegu veel kaks tunnikest “oma” aega), teen endale tassi imetava ema teed ja lasen mõtted lendu. Nimelt, arvasin alati, et minust saab see trendikas ema, kes näeb kogu aeg hea välja, ei muutu oma riietuses igavaks ja mugavaks ning võtab lapse alati kaasa kui kuskile läheb. Reaalsus? Räägime reaalsusest. Mind on õnnistatud väga rahuliku ja rõõmsameelse beebiga, kes pahandab vaid siis kui kõht on tühi, kui olen ta väsimuse märgid maha maganud ja ta hakkab üle väsima või kui teda vaevab miski muu (varem olid nendeks gaasid, nüüd hakkavad vaikselt igemed sügelema). Ja neid pahurdamisi tuleb ette harva. Sellele vaatamata on minust saanud “see ema, kes ma ei pidanud olema”. Ma meigin end ainult siis kui pean kuskile minema. Kannan kodus peamiselt pidžaamat või dresse. Söön mida iganes, mis mulle kätte satub, sest ma ei viitsi ega jõua päeval midagi muud välja mõelda. Pole ka kolm kuud pärast sünnitust veel trenni tagasi läinud. Ning jah, mu abikaasa tuleb oma meigitud ja seelikutes kolleegide juurest koju oma kalli “kaltsaka” juurde, kes räägib talle, kuidas laps magas ja palju ta kakas. See on reaalsus. Ja see on täiesti okei. On naisi, kes teevad kõik ja jõuavad kõik ning medal neile, kuid mina ei ole üks nendest. Ja teate, kui aus olla, ma ei tahagi olla. Ja noh, mind on õnnistatud abikaasaga, keda kohe päriselt huvitab ka, kas ja kuidas tema poja sooled läbi käivad. :D 

Liialdamata, olen viimaste kuude jooksul jätnud minemata mitmetele kümnetele üritustele. Liialdamata, ei kahetse neist ühtegi. Sest üht teadsin ma kohe: laps on kõige olulisem ja mina olen tema jaoks. Emaduspuhkus ei ole “vaba aeg”, see on tegelikult lapse aeg ning ma pole kordagi kurtnud või nurisenud, et ta mind kuidagi takistaks. Jah, ma olen väsinud. Jah, oleks tore vahel kella vaatamata poode uudistada või kuskil kohvi juua enne kui see jahtunud on. Aga ma ju tean, et saan need kõik asjad tagasi. Ma saan elu lõpuni seda kõike teha, aga mul pole elu lõpuni tillukest poega, kes sõltub vaid minust ja kellele see, mida mina ja tema isa talle näitame ongi kogu tema maailm. Muretsesin algul veidi, et blogisin harva või jätsin sõbrannad unarusse, kuid need on asjatud mured ja see on miski, mida tahan, et mõistaksid kõik emad. Vahet ei ole, mis sul tegemata või kus sul käimata jääb. Sa teed seda millalgi hiljem. Aga su laps ei ole millalgi hiljem enam nii väike ja abitu ja ainult sinu oma. 

Niisiis, ei. Ma ei ole glamuurne ja hoolitsetud ema. Praegu on mul näiteks seljas eest lahti nööbitud triiksärk (panin last magama), kust leiab nii mõnegi piimaplekikese, ila kuivas õlal juba ära. Ja ma ei saaks olla õnnelikum. Ma olen maailma suurima rõõmuga väsinud ja piimaplekine, kõik muu on teisejärguline. Loomulikult meeldib mulle jätkuvalt enda eest hoolitseda ja päris iga päev mu abikaasa koju kaltsaka juurde ei tule. Ta on mõistev ja hoolitsev ja on valmis pojaga aega veetma nii kaua kui vaja, et ma saaksin näiteks vannis vedeleda ja näomaskidega mängida või enne välja minemist end sättida. Aga kui päris aus olla… Kõige õnnelikum olen ma praegu just selles koduses olekus, ilma igasuguse meigita. Nii saan ma vabalt ninaga beebile kurgu alla pugeda, teda musitada ja kaisutada, urgitseda ta peopesadest juukseid, mis ta on mul peast välja sikutanud.

Praegused ja tulevased emad, võtke vabalt. Kõrge lati seavad emadele enamasti need, kes pole kas ise emad olnud või kes ei tea, milline võlu on lihtsalt lapse jaoks olemas olemises. Sa ei pea kellelegi midagi tõestama ega näitama, sa ei pea jõudma lapsega siia-sinna või olema alati valmis, jõudma kõikjale õigeks ajaks jne. Need pisikesed imed kasvavad nii kiiresti, olge lihtsalt nende jaoks olemas. Hiljem on teil terve elu elada iseendale. Nii et unustame ära selle “laps on takistus” jutu. Ta ei ole takistus, ta on üks etapp su elust. Enamasti etapp, mille oled ise valinud. Nii et naudi seda. Ise sa selle maitsva supi kokku keetsid, nüüd istu maha ja naudi iga suutäit. Jahtunud suutäit though, sest sul on beebi. :D

Kas kellelgi on veel mõtteid sel teemal? :)