Kaalusin juba raseduse ajal, kas soovin poja sünniloo blogisse kirja panna ning pärast sünnitust olin kindlal arvamusel, et ma seda ei tee. Mul olid väga rasked kaks nädalat haiglas ja sellele järgnesid õnnelikud, kuid stressirohked, unetud ja vaimselt kurnavad nädalad kodus. Alles siis kui laps sai kahekuuseks, hakkasid asjad vaikselt ülesmäge minema. Suutsin tekitada mingigi rutiini, õppisin teda paremini tundma ja omandama nippe-trikke, mis toimivad just minu pisikese puhul ja teevad nii minu kui beebi elu lihtsamaks. Ehkki kirjutasin juba mõnda aega tagasi, et olen back in action, siis tasapisi hakkan ma end iseendana tundma alles nüüd. Ja seda oli ka ette arvata, sest paljud lohutasid mind sellega, et iga päevaga läheb lihtsamaks. Ja tõepoolest läheb. Ikka on ka keerulisemaid päevi ja unetumaid öid (näiteks viimased kolm :D), kuid tõepoolest tuleb tunnistada, et iga päev on imeline samm edasi ja iga päevaga olen ma üha enesekindlam ema.
Sünnitähtajaks oli meil pandud 20. november, kuid see tiksus sündmusteta mööda ja ka mingeid “libatuhusid” mul otseselt polnud ega muid märke, et poiss kavatseks lähiajal elukohta vahetada. Vahepeal tundsin kõhus justkui mingit sööstu, aga see möödus ja kerged valud tulid-läksid samuti, kuid saades hiljem teada, millised on päris tuhud, siis tuhudeks ma neid varaseid sööste ei nimetaks. Kuna mul hakkas raseduse lõpus vererõhk tõusma, saadeti mind jälgimisele ja veetsin isegi 24h sünnieelses osakonnas, kus iga mõne aja tagant KTG-s käisin ja ühe ööpäeva vererõhumõõtjat kandsin. Mulle määrati ravim ja mind lasti koju tagasi. Et rõhk aga ikkagi aeg-ajalt jumpsis (rohkem kui ta seda rohtudega teha tohiks), vaadati mind esmaspäeval, 21. novembril läbi ning anti saatekiri esilekutsumiseks looteveede avamise kaudu sama nädala reedeks (25.11). Samal visiidil katsuti ka avatust, milleks oli 2,5 cm ning emakakael olevat lame ja pehme (need kõik on head märgid ja näitavad, et keha on vaikselt valmis). Veetsin magamata öö vastu reedet ja läksime värisevate jalgadega hommikul ITK-sünnitusmajja, kust meid siis sama targalt tagasi saadeti, sest hommikul oli vererõhk korras ja sünnitusmaja olevat puupüsti täis, ka sünnieelne osakond. Paluti järgmisel hommikul tagasi tulla.
“Tumedapäine laps,” ütles arst.
“Mul on tualetti vaja,” sositasin õele läbi valu.
“Kas number kahele?” rõõmustas ta.
“Jaa, KOHE!” ei osanud ma kohe kuidagi kaasa rõõmustada.
Arst otsustas igaks juhuks korra mu üle vaadata, lükkas siis tilguti eemale (kanüüli polnud paigaldada jõutud) ja teatas konkreetselt, et ei mingit epiduraali mulle ja hakkame nüüd sünnitama.
*Lisan siis täpsustuseks, kuna paar sõbrannat uurisid, “kas ma siis sain ikka enne vetsu minna”, et see, mida tundsin oli tegelikult press. See tunne on täpselt nagu väga-väga kõva vajadus nr 2 järele. Aga kas ma sünnitamise ajal ka sooli tühjendasin… ei tea. Ja kes selle pärast ette muretseb, siis lõpetagu kohe: sel hetkel on sul täiesti ükskõik, mis sul sealt otsast tuleb, peaasi, et laps oleks üks neist. :D
Pisut lasti mul teda hoida ja jõudsin talle umbes 10 korda “Tere!” öelda ja abikaasa reaktsiooni imetleda kui ta minult käest võeti, sest olin väga nõrk (kaotasin keskmisest rohkem verd) ja mind tuli kiiremas korras “lappima” hakata. Läbi arstide sagina jälgisin abikaasat ja arsti, kes mu pojaga tegeles, teda kaalule pani jne. Küsiti, kas nad tohivad ta ise riidesse panna ja loomulikult lubasin, sellest hetkest saati oli mu ainus mõte võimalikult kiiresti sealt sünnituspalatist kaduda ja perepalatisse pereelu alustama jõuda. Platsenta väljus kerge pressiga väga kergesti ning seejärel mind õmmeldi päris tükk aega, L. hoidis samal ajal juba kaalutud ja riietatud last. Järjekord on mul kõik juba segi läinud, aga millalgi vahepeal pandi ta mulle veel korra rinnale. Meid jäeti tunnikeseks palatisse puhkama, enne kui perepalatisse edasi läksime. Saatsin pildi oma perele, kes Facebooki chatis veel tund pärast lapse sündi arutas, et “huvitav, palju tal juba avatust on” ning “ei tea, kas sünnib ikka täna?”. Kokku kestis kogu sünnitegevus alates vete avamisest umbes 4,5 tundi. Poiss kaalus sündides 3224 grammi ja oli täpselt pool meetrit pikk. :)
Küll aga on mul beebiteemal juttu kõvasti. Selleks lõingi blogisse uue sarja MOMDAY, mis tähendab, et esmaspäeviti (aga mitte ilmtingimata igal esmaspäeval) kirjutan siia pisut beebiteemadel. Enda katsumustest, kogemustest ja muust. Mulle meeldiks kui neist postitustest sünniksid väikesed arutelud lugejatega, kelle jaoks need teemad on samuti aktuaalsed. Jätke julgelt kommentaare, millised teemad teid enim huvitaksid! :)
32 Comments
Kui tore et Sa enda lugu jagasid, aitäh 💕
Tubli. Peale seda kui olin ise sünnitanud, hakkasin kõiki emasid hoopis teise pilguga vaatama. Ja elan kõigile kaasa. Oli huvitav lugemine, samas soovin, et ma poleks seda teinud – nii mõnedki asjad pidin jälle mõtteis läbi elama 😀
Kiidan kõiki ja tänan kõiki, kes on oma lapse sünniloo teistele lugemiseks kirja pannud. Enda laste sündideks ette valmistumisel on neist palju abi olnud. Enda laste sünnilood panin netti anonüümsesse foorumisse – ma selles osas nii julge naine pole, et neid isikustada :) Loodan, et mõnel tulevasel emal võib neist kasu olla, nagu mulle olid toeks teiste lood.
Palju õnne emaks saamise puhul!
Peale kahe lapse sünnitamist olen hakanud oma sünnipäeval enda emale kinki ja lilli viima. Selle päeva tõeline staar on tegelikult tema… Sünnitamine (mitte lapse saamine, kuigi see on selle sündmuse paratamatu tulem) muudab naist. Kui inimest. Seda kuidas ta maailma näeb või mida endast arvab. Ma olen siiani veendunud, et ma olen ülimalt badass.. Ja olen ka! :D
Väga ilusasti kirjutatud. Nii ei tundu see sünnitus suurem asigi :D
Nii armas ja kohati naljakas lugemine! Hea, et selle kirja panid, minul sünnitusest 7 kuud ja natuke peale möödas ja no nii detailselt enam vist küll ei mäletaks :) ka meil oli raske nädal vaja haiglas veeta pojaga ja tōesti toob selle meenutamine siiani pisarad silma. Kuigi tegelikult polnud midagi hullu ja meiega kõik tip-top, aga eks esmakordse emme jaoks ikka hirmutav, kui kõik ei lähegi nii nagu oma peas ette olid kujutanud. Kuna mul oma seitsmekuuse kõrvalt eriti aega ega viitsimist blogisid lugeda pole, siis üle esmaspäeva olen siin nüüd platsis :) PS. Kui sa praegu tunned, et kõik on juba päris hästi, siis usu – kõik läheb veelgi ägedamaks!
Pole tänu väärt, mul on hea meel, et Sulle meeldis! :)
Haha, see taas läbielamine on siis nii hirmus? Eks iga sünnitus on erinev, aga minu esimene mõte oli hiljem, et ma arvasin, et see on hullem. Tõenäoliselt, sest mul läks nii ruttu.
Jaa, ma ise lugesin ka nii palju sünnilugusid, kaevasin kõik internetist välja (kes teab, ehk lugesin kuskil foorumis ka Sinu oma :D). Auur aitäh! :)
Olen ka mõelnud, et emasid tuleks samuti meeles pidada neil päevil. Ma alles nüüd hakkan end badassina tundma… tuleb tõdeda, et esimestel nädalatel tundsin ma end nii rahutu ja saamatuna, olin beebiga küll osav, aga sisimas ebakindel ja kahtlesin endas.
Ei olnudki väga hull. Valus jah, aga see valu läheb päriselt ruttu meelest. :)
Just, tagantjärele taipad, et tegelikult läks isegi hästi, aga olles selles olukorras, esmakordne ema ja veel ise sünnitusest taastumas ja hormoonidemöllus… siis on see ikka hirmus.
Mul on hea meel, et mu emmepostitusi lugema jääd. Kui mul hoogu ja ideid, teen neid tihemini, seni aga võid julgelt ka kommenteerida, millistel teemadel arutlemine Sulle huvi pakuks, mis siis, et Sul juba vanem laps ja sa mitu head sammu ees meist. :)
Väga tore, et kirjutasid, mul tulid külmavärinad ja natuke pisar ka! :) ootan huviga uusi momday postitusi.
Aitäh, et oma kogemuse kirja panid! :)
Nii tore, et sa emme-lapse teemalisi postitusi kirjutama hakkad. Muidugi sünnilugu oli juba lahe lugeda. :)
Tuttav tunne tekkis, kui mainisid kahe nädalast haiglas olekut veel peale sünnitust ja kui raske see oli.
Minu laps sündis eelmine aasta 15.02 ja olime samuti alates sellest veel kaks nädalat lastehaigla seinte vahel. Oli üli raske ja kurb aeg, kuid nüüd on sellest kohe-kohe juba aasta möödas ja elu on ilus! :)
Lihtsalt nii äge, aus ja siiras lugu. Aitäh!
Ma lausa läksin spets enda beebigruppi ja lugesin J sünniloo läbi. Nüüd mäletan isegi rohkem asju kui tol hetkel kui kirja sai pandud :D
Mul on hea meel ja ootan Sind kõigiks momday'deks siia tagasi! :)
Pole tänu väärt! :)
Jaa, ma mõtlesin lihtsalt, et sel teemal on ju nii-iii palju rääkida. Päris beebiblogi kategooriasse muidugi kalduda ei tahaks ja selleks ka see erisari, muul ajal jätkan ikka vanadel teemadel. :)
Jah, need kaks nädalat olid… mis nad olid, sõnu nagu ei leiagi, aga tegelikult on nüüd ju kõik hästi ja terve pikk tore teekond lapsega ees. Mul on hea meel, et teil ka kõik hästi läks lõpuks! :)
Aitäh Sulle ka! :)
Nii vahva oli lugeda midagi, mis on sinu tavapärastest postitustest hoopis erinev ja intiimsem :)
Aitäh, et jagasid oma poja sünnilugu. Minul sünnituskogemus puudub, aga ära hirmutada Sul mind ei õnnestunud. Hehee.. :)
Ootasin seda lugu väga. Ise olen esmarase ja kevadel tita tulemas. Ütlesid kunagi, et ärge never ever kuulake kellegi sünnituslugusid, kuid Sinu oma ootasin. Mind jäi kummitama üks küsimus – et siis lahkliha lõike valu kaob muu hirmu/ärevuse/valu vahele ära? Või just on hästi tunda? Vot seda kardan. Aga Sina oled tõeline trooper, väga hästi said hakkama ja pisipoiss on imearmas! Palju õnne veelkord!:))
Mul on hea meel! :)
Polnudki plaanis. Mulle ei meeldi kui vahel justkui meelega hirmutatakse.
Oi, nii armas kuulda! :) Ja suur aitäh õnnitluste eest, ta on mul tõesti imeline! :)
Aga vastuseks Su hirmule, siis esiteks ei tehta lahklihalõiget kõigile, vaid ainult äärmise vajaduse korral. Enamus siiski pääsevad sellest. Ning jah, kogu selle möllu sees ei saanud ma arugi, et see valu oli just lõikamise valu, kõik käis hirmus ruttu ja korraga. Ei olnud nii, et "Anna, nüüd ole valmis, lööme sulle käärid sisse, 3… 2… 1." Enne kui ma ajast õieti arugi sain, oli laps mul juba rinnal, nii et ära muretse. :)
Väga vahva on lugeda kellegi teise kogemusi ja katsumusi. Mind ennast ootab see kõik juunis ees.
Wau, muud ma ei oska öeldagi! Palju edu Teile kolmele :)
Oi, nii põnev aeg on Sul siis, palju õnne! :)
Aitäh! :)
Oii nii äge, et selline postituste sari siia tulemas on! Sünnilugu meenutas väga minu esimest sünnitust ja minu teine pojake otsustas sündida teie sünnitähtajal nagu ma siit lugesin – väga vahva sama vana pisipoisi kasvamisele kaasa elada ja kaasa rääkida :)