Nädalavahetusel täitus mul 32. rasedusnädal, mis tähendab, et tähtajani on jäänud vähem kui kaks kuud. Ning mul on tunne, et me oleme üks klassikalisemaid last ootavaid paare üldse, sest pool kodu on remondikaoses. Ma ei jõua ära oodata, et remont juba valmis saaks ning hoian pöialt, et poiss ei otsustaks varem tulla: tahan seda “filmilikku” korras ja kaunisse koju toomist, kus saame rahus koos kasvama hakata, mitte ei pea lapse jalutuskäike saagimise ja puurimise järgi planeerima.
Ehkki olen igal õhtul magama minnes tänulik järjekordse päeva eest, mil laps veel kõhus “küpsenud” ja põksinud on, ütlen ausalt… ma tahaks, et ta oleks juba väljaspool kõhtu. Ma tahan lihtsalt nii väga oma keha tagasi. Ja ei, ma ei pea silmas figuuri (KUI siis ainult selles mõttes, et saaksin uuesti kõiki oma riideid kanda), kuid enesetunnet. Rasedus on minu jaoks osutunud füüsiliselt raskemaks kui ma arvata oskasin. Ma pääsesin esimesel trimestril iivelduseta ja teine trimester lausa lendas mööda (kui siis ainult mõningase alaseljavaluga), kuid niipea kui saabus kolmas… Kohal on seljavalud, kõrvetised, jalakrambid (magneesium aitab), alakõhuvalu öösel magades ja külge keerates (spetsiaalne padi aitab), pisikeste jalgade tugevad hoobid ribidesse (need on armsad ja oodatud ainult teatud piirini :D), pidev põiekas (3x öösel tualetis käia on miinimum) ja samasugune ma-tahan-ainult-magada nagu esimestel nädalatel (samas öösel ja varahommikul olen just unetu). Ning akne. Ma pidin ravi pooleli jätma ja kõik tuli kolinal tagasi ning tundub, et hormoonide tõttu justkui kolmekordselt. Mu nahk on reaalselt nii hullus seisus, et ma tunnen end ka meigiga jubedana ning ei taha eriti kodust väljuda. Pildid on puhas blur, väga vabandan – tegelikkus on juba mitu kuud midagi hoopis muud. Inimesed hoiatasid mind, et dekreediaeg möödub ülikiiresti ja nii see ka on. Olen kodune olnud alates 1. septembrist ja vaevu midagi tarka teha jõudnud, sest ma lihtsalt… ei jaksa. Ja katsu sa siis nautida viimaseid kuid kahekesi, kui kodus on remont pooleli ja mina pidevalt lihtsalt magan.
See pole nüüd vingumine või hala, lihtsalt ilustamata reaalsus. Ilusaid asju on loomulikult rohkem ja jätkuvalt on see kõik ulmeliselt uskumatu ja meie elevus meeletu. Mu lemmikhetked päevas on need kui me magama lähme: just siis on ta kõige aktiivsem ja teeb meile korralikku tsirkust. Liigutused on ikka meeletud, kõht kõigub ühest küljest teise ja vahepeal on aimata väikest õlga-põlve või isegi kanda. Ja see on nii uskumatu. Kuni ta mulle kuskile närvidesse virutab ja ma eelistan, et ta magama jääks. :D
Minult on palju küsitud, kas ma kardan sünnitamist. Ei karda. Ma tean, et see saab olema valus ja see valu saab olema kordades suurem kui ma olen võimeline üldse ette kujutama, aga ma ei karda seda valu ette. Mul pole eriti kõrge valulävi ka, nii et ajaksin end ette muretsedes lihtsalt asjatult paanikasse. Ma pole ka eriti sünnitusplaanile mõelnud, vaid otsustasin, et usaldan ennast ja arste siis, kui see aeg kätte jõuab. Teen otsused siis kui on nende tegemise aeg. Seni tean vaid nii palju, et L. peab terve aja minu kõrval olema ning ette ära ma mingeid valuvaigisteid paluma ei hakka. Üks hirm on mul küll: ma ei tahaks keisrilõiget ja loodan, et seda ei tule teha. Hetkel pole selleks ka mingeid näidustusi ega ohtu, kuid kohapeal võib nii palju muutuda. Nii et loodan väga-väga, et kõik sujub vähemalt nii, et saaksin ise sünnitada.
Hetkel ei oskagi rohkem millegi üle arutleda… Neid teemasid on tegelikult ju nii palju. Teie kommentaarid-küsimused-soovitused on ka väga teretulnud. Tean, et ma pole sellel teekonnal üksi ja teie seas on nii mõnigi, kellel ees või värskelt seljataga sama kogemus. :)
(Visited 76 times, 1 visits today)