Täna tahtsin endast välja kirjutada mõningad asjad, mis mind lapseootuse alguses kõige enam üllatasid. Delfilikule pealkirjale mõeldes siis mu esimese trimestri viis suurimat üllatajat. On mul mõttekaaslasi, kes on samamoodi tundnud? :)
1. Rõõmu asemel on mure. Arvasin kunagi, et niipea kui testil mulle kaks triipu vastu vaatavad, olen õnnejunnis, kõnnin pilvedel ja säran. Tegelikkuses oli väga raske mitte stressata kuni esimese ultrahelini, kus lõpuks vilkuvat ja tublisti töötavat südant nägin ja siis mitte stressata teise ultrahelini, kus ka südametööd kuulda oli ja laps aktiivselt siputas ning eeskujulikke mõõte esitles. Ma tõesti arvasin, et rasedus on ainult üks suur õnnis seisund ja eks ta tegelikult on ka, aga ausalt, ema süda hakkab muretsema alates hetkest, mil ta on oma lapsest teadlik ega lõppegi kunagi. Hetkel muretsen looteanatoomia uuringuni ja siis sünnituseni ja siis tulevad juba kõik teised mured ja nii vist elu lõpuni. Aga see on tõsi, et rõõm ja õnneemotsioonid kaaluvad selle loomulikult üle.