Tunnistan, et olen viimasel ajal blogist eemal olnud, kuid mitte ainult blogist. Ma eemaldusin justkui kõigest pisut, sest ma lihtsalt ei tundnud end ühel hetkel enam iseendana. Peeglist ei vaadanud mina vastu ja asjad, mis peaksid minus nii palju rõõmu tekitama, tundusid järsku väheolulised. Ja siis tundsin ma end halvasti, et ma ei osanud rõõmu tunda asjadest, mis peaksid mind ju ometi 24/7 õnnelikuks tegema. See hakkas omakorda veel veerema ja enne kui ma arugi sain, oli mul paari nädala jooksul 5-6 väga halba ärevus/paanikahoogu (ja ma siiani ei taha neid nii nimetada, sest tegu paistab olevat sama popi sotsiaalse nähtusega nagu gluteenitalumatus, ent L., kes neid pealt nägi ütles, et just need nad on). Ma ei tahtnud hommikuti voodist välja tulla ja magasin kogu aeg sisse, sest mul oleks justkui mingi meeletu raskus rinnale laotatud, mis lihtsalt ei lase mul istuli tõusta. Ma tegin tööd automaatselt, nagu mingi robot. Hommikul to do list kätte, asjad valmis… Unustasin end isegi hiliste tundideni tööle, sest sellele keskendudes oli vahepeal justkui kergem… välja arvatud neil päevil kui just töö mind enim ärevile või närvi ajas ja siis olin oma mustas augus üksinda. Ma ärritusin väga kergesti. Teen seda siiani ja olen alati teinud, sest selline on mu iseloom (lühike süütenöör, mille otsas on püssirohi, nagu ütlevad kõik mu peres), kuid ma ärritusin veelgi kergemini ja absoluutselt IGA asja peale. Kordasin L-le, et palun-palun-palun kannata ära, ma ei tea, mis minuga lahti on, ma ei ole mina, mingi deemon elab mu sees.
Ma võitlesin selle “deemoniga” iga päev, mõnikord lasin tal võita, teinekord andsin talle jalaga, nii et tundsin end isegi päris hästi. Aga isegi kui ma end hästi tundsin, koputas ta mulle õlale ja sosistas kõrva “sa ei oska seda”, “ära mine sinna üritusele, seal tehakse niikuinii pilte ja vaata, milline sa välja näed”, “sa pole isegi ülikooli lõpetanud”, “sul on veel see tegemata”, “vaata oma nahka, sa ei saa kunagi aknest lahti”, “sa oled juurde võtnud”, “sul pole midagi selga panna”, “sa unustasid midagi”… Ausalt, see “deemon” oli kõige õelam isend, kellega ma iial olen pidanud aega veetma. Kuni ma siis ühel hetkel sain aru, et see olin mina ise. Umbes sellest hetkest hakkasin ma enamatel päevadel teda võitma ja ta julges üha harvemini pead välja pista. Aga sel ajal kui ma temaga koos olin… Ma tundsin, et ma olen kõige inetum inimene maamunal, et ma ei tee päevas piisavalt kasulikke ja produktiivseid asju, et ma ei vääri oma tööd ega abikaasat, et mul on kõige mõttetum blogi, mis tuleks üldse kinni panna (ma olin sellele nii lähedal). Ma tegin ka kõige pisemaid ja mõttetumaid asju, sest tundsin end lihtsalt nii väärituna, et isegi need pisikesed ja mõttetud asjad tundusid mulle olulised. Näiteks kerisin oma Instagrami ja hakkasin järjest “koledaid” pilte kustutama. Ausõna. Ma ei tea.
Ühtlasi ma ei tea, miks ma seda siin praegu jagan. Äkki selleks, et see oleks viimane korralik hoop sellele deemonile ehk siis mulle endale, et ma näeks, et olen sellest võitu saanud. Tegelikult ei ole, aga viimasel ajal on juba paremaks läinud ja ma näen n-ö päikest pilve taga, samm-sammult saan aru, mis mul kõik on ja mida ma ei vaja. Ma ei tea, kust see pahalane minusse puges, aga tal on aeg kaduda. Ja kui teie sees elavad pahalased, avage ka neile uks, et nad võiksid lahkuda ja ukse enda järel sulgeda. Nad lahkuvad alati, siis kui nad näevad, et nad enam kutsutud pole. Seni kuni sa neile oma kurbuse ja enesehaletsusega laua katad, on neil alati, millest toituda aga kui neist üle oleme ja nad nälga jätame, lähevad nad ära. Kui keegi on praegu kurb või õnnetu, saadan talle maailma kõige pikema pai ja kallistuse ja mitte ei looda, aga LUBAN, et kõik läheb paremaks! Kui vähegi võimalik, ümbritse end inimestega, kes tekitavad sinus ainult häid tundeid ja mõjuvad sulle innustavalt, mitte pidurdavalt. Inimestega, kelle juuresolekust piisab, et end veidigi paremini tunda. Minul olid selleks peale mu imearmsa pere (eriti heaks rõõmuteraapiaks oli loomulikult Freddie) veel paar-kolm sõpra, kes lihtsalt.. olid olemas. Nad teadsid, et kõik pole hästi, aga nad ei peljanud seda (vahel kurbus justkui peletab inimesi, aga mitte kunagi neid õigeid inimesi) ja olid lihtsalt minuga koos ja mis kõige olulisem: käitusid minuga normaalselt ja igapäevaselt, sest haletsev “kuidas sul täna siis on?” oli viimane asi, mida ma vajasin. Nii et aitäh mu perele, Mari-Liisile, Sandrile ja Triinule. Te olete mu silmaterad. :)
(Visited 118 times, 1 visits today)