See kestis kaks peatust kui mul (ainsana vist kõigist reisijatest?) villand sai ning ma tõusin püsti ja palusin, kas ma võiksin seista selle koha peal, kus mees põrandal istus, pakkudes talle samas enda istekohta. Peamiselt siis selleks, et ta poisi rahule jätaks. Lootsin, et ta on piisavalt purjus, et mitte mu väikesest kavalusest aru saada, kuid muidugi mõikas ta, miks ma tema ja poisi vahel seista tahtsin. Ta hakkas otsekohe mind sõimama, ütles, et on kinni istunud varguste ja röövimiste eest, aga tema pole mingi pedofiil. Vastasin viisakalt ja rahulikult, et keegi pole teda pedofiiliks nimetanud, aga et ta ei tohiks võõraid lapsi hirmutada, eriti kui ta on joobes. Sealt sai alguse väga pikk sõimu- ja ähvarduste jada, sest see mees lihtsalt ei rahunenud maha ja püüdis korduvalt tagasi poisi juurde minna. Panin korraks poisile käe õlale ja ütlesin vaikselt: “Ära tee temast välja eks, varsti oled kodus.” Mees kuulis seda ja ütles mulle, et tema pole mingi tavaline inimene, ta kutsub mulle oma “kapid” kallale (ähvardada endast poole väiksemat naist mingite kappidega, very classy… ) ja et need tulevad mulle peatusesse vastu. Ütles, et ma olen vastik v*** ning et ta taob mul pea sisse. Ütles, et röövib mu ära. Ma olin hirmust halvatud, kuid jäin täiesti rahulikuks… Kuni ta tõusis püsti ja läbi hammaste mind ähvardama hakkas.
Kõik, mida ma sel ajal laususin oli stiilis “palun rahunege maha” ja “palun istuge ja olge tasa”. Aga kui ta mu kohal kõrgus, tõstsin ma lõpuks häält. “Jätke mind palun rahule!” hüüdsin ma ja hakkasin (kusjuures üpris rahvast täis) bussis ringi vaatama, kust ja kellelt abi saada (bussijuhist tavaliselt sellistes olukordades tolku pole, pealegi toimus kõik bussi kõige tagumises otsas). Minu suureks šokiks oli buss täiskasvanud mehi täis ja nad kõik vahtisid meid. Aga ainult vahtisid. Valisin neist ühe tugevama välimusega noormehe, kes istus pisut eespool ja vaatas selja taha, välja ja vaatasin talle paluvalt otsa, tegin isegi peaga “noh?” liigutust, et tule palun appi. Teate, mis ta tegi? Keeras uuesti selja. Samuti pöörasid kõik ülejäänud vaikselt pead kõrvale, sest ühistranspordis kehtib ju reegel, et mida sa ei näe, seda seal pole.
Sain aru, et olen oma olukorras üksinda ja mu pea töötas välkkiirusel. Analüüsisin, mis peatuses ma maha peaksin minema, sest ta ähvardas koos minuga maha tulla ja minuga seda, teist ja kolmandat teha. Otsustasin, et väljun kodupeatusest üks peatus hiljem, sest mu kodupeatus on pime, kuid pärast seda on kohe peatus ettevõtte ees, kuhu saaksin joosta. Õnneks just sel hetkel kui minu peatus saabus, keeras ta selja, et telefonis oma “kappidele” sõnumit saata. Andsin poisile pealiigutusega märku, et ma lähen maha ning niipea kui ma bussist väljusin, tuli poiss vudinal minu järel bussist välja ja jooksis uuesti esiuksest sisse. Ruttasin bussist eemale ja alles sel hetkel kui see uksed sulges ning minema sõitis, jõudis mulle šokk kohale ja mind tabas paanikahoog. Ning kusjuures, sel oli küll palju tegemist tolle elu ära joonud mehega, kuid suurem osa sellest oli asjaolu, et mitte ükski inimene ei tulnud mulle appi.
Side lõpp, stay safe! :)