because bad things happen when there are no good people

Mõtlesin, kas kirjutada sellest blogis või mitte, kuid teen seda siiski. Lühidalt. Sõitsin laupäevaõhtul kella 20-21 vahel 1A bussiga Tallinnast Viimsisse kui Selveri juures tuli peale purjus mees, kellele ma ei pakuks vanuseks vähem kui 30 eluaastat. Tal oli kaheliitrises plastpudelis õlu käes, mida ta aeg-ajalt rüüpas. Ta võttis istet bussipõrandal väikese poisi kõrval, kes istus minu ees pingil ning hakkas poisiga juttu rääkima. Poolkurt nagu ma olen, palju ma sellest vestlusest aru ei saanud, nii palju ehk, et ta püüdis poisile elu õpetada ja seletada, et too ikka koolis käiks ja õpiks, mitte ei lõpetaks nagu tema. Jutt jutuks, aga poiss oli hirmust kange ning mis seal imestada: ta oli maksimum 8-9aastane väike poiss suure trennikotiga ja sõitis kottpimedas üksinda koju kui järsku haisev ja purjus mees end tihedalt tema kõrvale parkis…

See kestis kaks peatust kui mul (ainsana vist kõigist reisijatest?) villand sai ning ma tõusin püsti ja palusin, kas ma võiksin seista selle koha peal, kus mees põrandal istus, pakkudes talle samas enda istekohta. Peamiselt siis selleks, et ta poisi rahule jätaks. Lootsin, et ta on piisavalt purjus, et mitte mu väikesest kavalusest aru saada, kuid muidugi mõikas ta, miks ma tema ja poisi vahel seista tahtsin. Ta hakkas otsekohe mind sõimama, ütles, et on kinni istunud varguste ja röövimiste eest, aga tema pole mingi pedofiil. Vastasin viisakalt ja rahulikult, et keegi pole teda pedofiiliks nimetanud, aga et ta ei tohiks võõraid lapsi hirmutada, eriti kui ta on joobes. Sealt sai alguse väga pikk sõimu- ja ähvarduste jada, sest see mees lihtsalt ei rahunenud maha ja püüdis korduvalt tagasi poisi juurde minna. Panin korraks poisile käe õlale ja ütlesin vaikselt: “Ära tee temast välja eks, varsti oled kodus.” Mees kuulis seda ja ütles mulle, et tema pole mingi tavaline inimene, ta kutsub mulle oma “kapid” kallale (ähvardada endast poole väiksemat naist mingite kappidega, very classy… ) ja et need tulevad mulle peatusesse vastu. Ütles, et ma olen vastik v*** ning et ta taob mul pea sisse. Ütles, et röövib mu ära. Ma olin hirmust halvatud, kuid jäin täiesti rahulikuks… Kuni ta tõusis püsti ja läbi hammaste mind ähvardama hakkas.

Kõik, mida ma sel ajal laususin oli stiilis “palun rahunege maha” ja “palun istuge ja olge tasa”. Aga kui ta mu kohal kõrgus, tõstsin ma lõpuks häält. “Jätke mind palun rahule!” hüüdsin ma ja hakkasin (kusjuures üpris rahvast täis) bussis ringi vaatama, kust ja kellelt abi saada (bussijuhist tavaliselt sellistes olukordades tolku pole, pealegi toimus kõik bussi kõige tagumises otsas). Minu suureks šokiks oli buss täiskasvanud mehi täis ja nad kõik vahtisid meid. Aga ainult vahtisid. Valisin neist ühe tugevama välimusega noormehe, kes istus pisut eespool ja vaatas selja taha, välja ja vaatasin talle paluvalt otsa, tegin isegi peaga “noh?” liigutust, et tule palun appi. Teate, mis ta tegi? Keeras uuesti selja. Samuti pöörasid kõik ülejäänud vaikselt pead kõrvale, sest ühistranspordis kehtib ju reegel, et mida sa ei näe, seda seal pole.

Sain aru, et olen oma olukorras üksinda ja mu pea töötas välkkiirusel. Analüüsisin, mis peatuses ma maha peaksin minema, sest ta ähvardas koos minuga maha tulla ja minuga seda, teist ja kolmandat teha. Otsustasin, et väljun kodupeatusest üks peatus hiljem, sest mu kodupeatus on pime, kuid pärast seda on kohe peatus ettevõtte ees, kuhu saaksin joosta. Õnneks just sel hetkel kui minu peatus saabus, keeras ta selja, et telefonis oma “kappidele” sõnumit saata. Andsin poisile pealiigutusega märku, et ma lähen maha ning niipea kui ma bussist väljusin, tuli poiss vudinal minu järel bussist välja ja jooksis uuesti esiuksest sisse. Ruttasin bussist eemale ja alles sel hetkel kui see uksed sulges ning minema sõitis, jõudis mulle šokk kohale ja mind tabas paanikahoog. Ning kusjuures, sel oli küll palju tegemist tolle elu ära joonud mehega, kuid suurem osa sellest oli asjaolu, et mitte ükski inimene ei tulnud mulle appi.

Täna hommikul oli see mees uuesti bussis, kuid ei tundnud mind ära. Tal oli jälle pudel käes.

Loo moraal? Palun minge appi kui te näete, et kedagi ahistatakse. Palun kaitske endast nõrgemaid. Ja viimaks, palun ärge abielluge ega valige kunagi oma laste isaks kedagi meestest, kes viibisid laupäeval kella 20:30-22:00 vahel bussis 1A, suunaga Viimsisse. Neil meestel ei ole piisavalt kotte, et iial kellegi kaitseks välja astuda.

Side lõpp, stay safe! :) 

(Visited 4 times, 1 visits today)

45 Comments

  1. M 28/09/2015 at 16:45

    Vau, päris jube kogemus. Tubli, et siiski midagi erinevalt teistest tegid, thumbs up!

    Reply
  2. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 16:46

    Isegi mul võtis tegutsemine kaks peatust aega, kuid see sõit on pikk ja ma poleks arvanud, et inimesed 15 minutit sellist olukorda ignoreerida suudavad. :/

    Reply
  3. Anonymous 28/09/2015 at 16:47

    kurat võtaks – need on suure tõenäosusega needsamad kodumaa kaitsjad, kes kommentaariumites räuskavad, et meie rahvas, eeskätt naised, on pagulaste tõttu ohus. hea, et Eesti mees naiste ja laste turvalisuse eest hea seisab, eks? sina oled tubli, et sa seda lapsukest üksi ei jätnud. maailma kõige õudsem asi on teadmine, et oled üksi ja sina võtsid sellelt poisilt selle hirmu ära. aitäh!

    Reply
  4. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 16:49

    Ma tegutsesin vaistlikult, mõeldes, et äkki see laps on samasugune nagu kina väikesena olin. Alati kui ma kuskil üksinda ohtu tundsin, hakkasin ma alateadlikult otsima naisi (emasid, sest ema oli kõige turvalisem inimene, keda ma teadsin). Seekord olin poisile ise "emaks", aga kui ise seekord alateadlikult juba mehi otsisin (abikaasat, sest nüüd on tema mu turvapunkt), ei olnud sellest kahjuks erilist abi. Kusjuures olen ka ise tähele pannud, et naised lähevad rohkem lastele ja teistele naistele appi kui mehed… :/

    Reply
  5. Kristina 28/09/2015 at 16:50

    Kas ta tuli koos Sinuga peatuses maha või mitte? Lihtsalt huvitav, et kas poisiga ikka kõik korras, kui nad koos edasi sõitsid? Aga muidu väga tubli oled, et ikka tegutsesid!

    Reply
  6. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 16:51

    Sul vist jäid kahe silma vahele need read, aga kirjutasin, et poiss tuli minu järel maha ja jooksis uuesti bussi esimesest uksest sisse, nii et eks ta ikka pääses, sest tema ja selle mehe vahele jäi terve bussitäis rahvast. :)

    Reply
  7. Britu 28/09/2015 at 16:53

    Tubli, et lapse juurde läksid!

    Ma olen samamoodi mitmel korral tundnud kimbatust, et ei saagi aru kas hullem on käesolev olukord või asjaolu, et kõik ümberringi olevad inimesed on selektiivse nägemise/kuulmisega..

    Õnneks leidub siiski ka inimesi, kes aitavad ja tulevad tagalat kindlustama, aga kahjuks tundub, et nad on tihtipeale suures vähemuses..:(

    Reply
  8. Anonymous 28/09/2015 at 17:18

    Mhm, mina mõtlesin väiksena samamoodi – ilmselt see tulebki sellest, et mehed lihtsalt ei sekku ja nende peale pole mõtet lootma hakatagi…

    Reply
  9. Helina T 28/09/2015 at 17:18

    Kusjuures mul oli ükskord bussis juhtum, kus sõbrannaga kahekesi istudes rõõmsalt juttu ajasime. Meie ees istus mingi vanem mees, keda meie rõõmsameelsus ja võib-olla vähe valjem hääl häiris ning ta hakkas natuke pead vasakule pöörates meid keelama. Natukese aja pärast tuli üks mees meie lähedale istuma ja ütles sellele mehele, et jäta nad rahule. Kui ma õigesti mäletan, siis mingi teine mees samamoodi üritas sellele joobnule selgeks teha, et me pole talle midagi teinud, et ta meie kallal vaikselt niimoodi ähvardama pidi.

    Seega täitsa oleneb, mis kontingendi otsa sattuda. Meil vedas, aga noh, enamus juhtudel usun minagi, et pigem ei astuta välja, sest ei ole selleks piisavalt julgust.

    Väga supertubli oled, et võtsid end kokku, jäädes sellises olukorras veel rahulikuks.

    Reply
  10. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 17:21

    Väga armas, et teid toetama tuldi (ehkki ma tean kui tüütu on vahel kui sul on näiteks paha tuju ja kuklas itsitatakse, ei tuleks mulle mõttesse ka teiste olemist ebamugavaks teha :D). Mina olin rahulik täpselt nii kaua kuni buss ära sõitis. Pärast seda nutsin pool tundi. :D

    Reply
  11. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 17:23

    Seda selektiivsust kohtab kahjuks palju. Kui bussis midagi ebamugavat toimub, on oma igapäevast ja ammu pähe kulunud koduteed kuidagi hoopis põnevam aknast vahtida… As I said, mida ei näe, seda pole.

    Reply
  12. Mari-Liis 28/09/2015 at 17:43

    Appi, appi, appi. Ma ei mõista üldse selliseid inimesi. Ma saan aru, et pimedas kangialuses, kus inimesi pole, siis ehk vahele ei lähe ja kutsud politsei, aga rahvast täis bussis ei julge ükski mehejurakas ühe naise kaitseks välja astuda? See on ennekuulmatu! Ma ise olen leidnud tugeva õiglustundega peika, kes sellises olukorras ükskõikseks ei jää. Kahjuks ta ei sõida bussiga :) aga väga tubli oled! Loodan, et selline olukord igaveseks nõrgemate kaitseks väljaastumist ära ei rikkunud.

    Reply
  13. Marili Kõiv 28/09/2015 at 17:56

    Mul tulid ausalt külmavärinad selle jutu peale ja kahel põhjusel: 1) see, mida sa tunda võisid, kogu see sõim ja räuskamine 2) et MITTE keegi midagi ei teinud! Ma järjest rohkem kaotan usaldust Eesti inimeste vastu, sest olen samuti tundnud, kuidas kõik lihtsalt vahivad või tuima näoga pea ära pööravad. Kurat, see ajab mind kurjaks! Miks, miks ometi inimesed ei tee midagi? Kas kartus? Ometi, kuis oleks juba kaks noormeest sulle lisaks (või ka naised) bussis poisi/sinu eest seisnud, poleks selle purjutajal midagi öelda olnud. Aahhh, see on teema, mis mind aastaid juba härinud ja Tallinnas on seda ikka massiliselt. Ma siiralt arvan, et kui ma tänaval minestama peaksin, siis ma jääksi sinna. Ja vot see paneb mind kartma ja kõik kehakarvad püsti tõusma.

    Reply
  14. Klaudi Kuznetsova 28/09/2015 at 18:13

    Kusjuures selline suhtumine on nii tavaline! Endal ning mitmel tuttaval on jällegi juhtunud nii, et keegi hakkabki jälitama (tavaliselt juba bussi peale minnes) aga siis aitab kui keegi tuleb bussile vastu.
    Kusjuures bussis, millega käisin koolis, oli üsna tihti üks veidrik. Kes avalikult ahistas endast tükk maad nooremaid tüdrukuid – jutustas, puudutas jne. Kõik nägid (kaasa arvatud reisisaatja) aga mitte keegi midagi ei teinud ega öelnud! Jube.

    Reply
  15. Tuuliki Maal 28/09/2015 at 18:38

    Sina olid väga tubli ja vapper!

    Minuga juhtus ausalt öeldes täna sarnane olukord, kui sõitsin trammiga nr 2 Telliskivi poolt kesklinna suunas ning märkasin kahtlusäratava välimusega vanemat meest, kes ei suutnud lõpetada selja taha vaatamist. Tema huviobjektideks olid siis kaks algkooliealist poissi, kes hoolimata mehe pilkudest olid süvenenud nutitelefonidesse. Poisid väljusid Balti jaama juures ning nende järel sibas ka too mees, kes kõndis nende järel veel nii kaua, kui minu vaateväli lubas. Õnneks oli pärastlõunane Balti jaama piirkond küllaltki ülerahvastatud ning usun, et mees ei kujutanud poistele seetõttu erilist ohtu, kuid mõtlen sellegipoolest, kas oleksin võinud midagi teha.

    Reply
  16. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 22:16

    Mul samamoodi, süda on rahul, sest tean, et minu abikaasa on selline, kes läheks (ja on ka läinud) appi. :)

    Reply
  17. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 22:17

    Ma arvan ka, et sa jääksid sinna. Vähemalt paariks tunniks… :D

    Reply
  18. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 22:19

    Hah, mis puutub reisisaatjatesse, siis ma ütlesin laupäeval pärast juhtunut oma abikaasale, et vot nüüd oleks reisisaatjast kasu olnud. "Oleks või?" küsis ta vastu. Ja ega ei oleks, nad olid ühed kummalised tegelased, kelle peamine prioriteet oli garanteerida, et vanainimesed istuda saaksid.

    Reply
  19. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 22:19

    Oi, ma loodan, et poistega kõik okei. Sest minu loost võib ilmselgelt näha, et rahvamassist ei ole paraku alati abi… :(

    Reply
  20. linnu 28/09/2015 at 22:20

    Mul tulid ka külmavärinad peale. Eriti sellepärast, et nii turvalises kohas kui rahvast täis buss ei julgenud ka need mehed midagi teha ja nõrgemate kaitseks välja astuda… väga piinlik, imelik ja kurb. Mökud..

    Reply
  21. Kerttu 28/09/2015 at 22:20

    Tubli oled, et vahele läksid ja midagi ei juhtunud, aga mina olen näiteks paljudel sellistel eluheidikutel nuga taskus/käes näinud .. :/

    Reply
  22. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 22:20

    Mul käis umbes tuhat korda peast läbi mõte, et kas tal on midagi taskus.

    Reply
  23. Anna Elisabeth 28/09/2015 at 22:21

    Mökud jah. Ma seda jutu sisse ei pannud, aga läksin samal õhtul veel Viimsi keskusesse pakile järele ja üks neist noormeestest istus sõpradega seal pingil. Vaatas mu poole, ostutas käega ja ütles veel sõpradele midagi. Hiljem jälgis uuesti kui lahkudes neist möödusin. Küll on tore, et sain ta õhtusse põnevust lisada… :)

    Reply
  24. Eliise 29/09/2015 at 06:37

    Võiks arvata, et kui noaga ähvardamiseks läheb, et siis ikka keegi tuleb vahele aga.. üks jorss läks u 10-15 aastat tagasi trollis mu ema näo ette noaga vehkima ning olukord sama, mehed ümberringi aga ei mingit reaktsiooni. Hirmus :(

    Reply
  25. Liina 29/09/2015 at 11:01

    Kirjutasin eile kommentaari, aga see läks kusagile seiklema, niiet kirjutan nüüd uuesti. :)

    Minu arvates peab sellistest vastikutest olukordadest rääkima, sest äkki annab see kellelegi julgust, kes tulevikus samasuguse ebameeldiva situatsiooni tunnistajaks on, astuda vahele ja mitte jääda ükskõikseks ning pöörata pead kõrvale. Täiesti jube, et kui sinusugusel väikest kasvu ja hapral naisel oli julgust vahele astuda, siis meesterahvad lihtsalt vaatasid kõrvale ja ei hoolinud!

    Reply
  26. Katre 29/09/2015 at 11:01

    See on nii hirmus! Just see, et keegi ei tule appi.
    Kui mõnikord pimedas koju jalutada, siis ikka mõtled, et lähed igaks juhuks rahvarohket tänavat mööda kui et tühjalt tänavalt, et KUI midagi peaks juhtuma, oleks pealtnägijaid või appitõttajaid. Tean isegi, et täielikult loll mõtlemine, sest rahvarohkes kohas olemine ei lisa tegelikult mitte mingisugust lisakindlust. VÄGA väike on tõenäosus, et keegi appi tuleks või kuidagi moodi aitaks. Tunnustust saaks jagada juba kasvõi neile, kes sinu eest näiteks politseisse helistaksid ja seisma jääksid, aga enamal juhul kõnnitakse lihtsalt mööda ja pööratakse pilk mujale, et olukorda vältida. :(

    Reply
  27. MsK Beauty Talk 29/09/2015 at 11:01

    päris jube lugu ikka!
    ja kõige rohkem teebki viha, et keegi sinu ja lapse kaitseks välja ei astunud!

    siit ka soovitus praegustele ja tulevastele poiste emadele – ei maksa oma pojakesele 30nda eluaastani pudrulusikaga järgi joosta, muidu kasvabki mingiks mõttetuks ja araks mökuks…

    Reply
  28. Unknown 29/09/2015 at 11:01

    Anna, kui sa veel seda tüüpi bussis näed sõitmas (ilmselt on see tema põhimarsruut), siis ürita telefoniga pilt teha – kasvõi selja tagant. Hiljem oleks siis seda venda ka tagantjärele võimalik tuvastada, kui peaks jälle mingi jama tekkima bussis. Usun, et on palju lapsevanemaid (kaasa arvatud mina ise), kelle lapsed 1A-ga igapäevaselt liiguvad ja kes sellise intsidendi korral, nagu sinu ja selle poisiga bussis juhtus, selle tüübi üles otsiksid ja koos tema kappidega kuhugile üles riputaks.

    Oliver

    Reply
  29. Anna Elisabeth 29/09/2015 at 11:16

    Ma tegin pildi kui ta eile hommikul uuesti bussis oli, isegi sellise kus ta oma suurest pudelist jõi, nii et need on mul vajadusel igaks juhuks alles. Lihtsalt blogisse ma neid riputama ei hakka.

    Reply
  30. Anna Elisabeth 29/09/2015 at 11:17

    Jah, aga eks see on natuke kahe otsaga asi – mulle ta võib-olla kallale ei tulnud, aga omasugusele mehele oleks ikka läinud ja kes teab mille siis ka taskust välja võtnud. Aga kas või konkreetne hüüatus, et jätke ta rahule… Midagigi.

    Reply
  31. Anna Elisabeth 29/09/2015 at 11:20

    Jah, eks sellistes olukordades sõltubki rohkem iseloomust kui kasvust. :D

    Reply
  32. Svea 29/09/2015 at 13:37

    Appi, kui hirmus kogemus! Ma pole sellistesse olukordadesse sattunud, aga ühel õhtul teel linnast Viimsisse istus mu selja taga poiss (põhikoolis käis ma oletan), kurikas käes ja vahtis kõiki kurja näoga. Isegi selline asi ehmatas mind ära.
    Sa oled tubli, et olid "emaks" sellele poisile! :)

    Reply
  33. Sandra 29/09/2015 at 14:05

    Ma lugesin seda nagu mingit õudusjuttu, mis see ka tegelikult ju mõnes mõttes oligi. Ma ise olen ka hämmingus olnud, kuidas inimesed lihtsalt ei tule appi. Mõned aastad tagasi jalutasin sõbraga Tartus raekoja platsil ja eemalt nägime, et üks mees on pikali maas. Tema läheduses oli inimesi, kes ei teinud midagi. Hakkasime siis ise mehe juurde minema ja kui jõudsime juba natuke lähemale, siis nägime, et tal on krambid ja peake käis tal vastu munakive ning peast jooksis juba ka verd. Kutsusime kiirabi ja minu sõber ja osad võõrad mehed, kes ka lõpuks peatusid, hoidsid krampides meest kinni kiirabi tulekuni, et ta enda pead veelgi rohkem vastu kive ei lööks. Sel hetkel ma olin ka hämmingus, et ükski möödakäija ei teinud juba varem midagi. Raekoja platsil on alati palju rahvast. Aga mis mind lausa tigedaks ajas oli see, kuidas mingid Soome turistid mööda jalutasid ja pildistama hakkasid. Mida on sellisest õnnetusest pildistada? Kas nad lähevad tagasi koju ja siis näitavad sõpradele pilti vaesest mehest teiste turistipiltide vahele? Ma tegin suu lahti ja tahtsin neile midagi kurja öelda, aga mul ei tulnud sõnad lihtsalt suust välja, sest ma olin nii šokis, et kellegil tuleb üldse pähe oma kaamera järele haarata sellisel hetkel, kui teine inimene abi vajab.
    See pole küll oluline, aga mees, kellel krambid olid, oli igati viisakalt riides ja tundus korralik inimene olevat. Kui keegi kuskil pikali maas on siis tihti arvatakse, et tegu on kodutu või lihtsalt joodikuga ja siis minnakse mööda, aga oli kaugelt näha, et see mees ei olnud selline. Ma ei taha väita nagu kodutule ei peaks appi minema, aga vast saad aru, mida ma silmas pean.
    Pärast seda sündmust hakkasin ma mõtlema, et kui mul peaks mõni haigushoog keset linna peale tulema, kas inimesed siis tuleksid appi või lihtsalt tuimalt jalutaksid mööda. Ma kahjuks arvan, et juhtuks see viimane variant :(

    Reply
  34. Martti 29/09/2015 at 18:25

    Maailma suurlinnades on olukord veelgi hullem. See on tänapäeva reaalsus- individualism ruulib ning keskmine inimene hoolitseb vaid iseenda heaolu eest.

    Suur inimene aga paneb tähele ning julgeb kõneleda ning vastu võidelda. Isegi kui ta ise laushirmu tunneb. Siin pole mingit seost lihasmassi või ajumassiga- küsimus on südikuses ja julguses. Lugesin su lugu, tuli kohe meelde totakas hollywoodi film sellest skinny'st tüübist, kellest sai Mr. America :D

    Nali naljaks, igatahes Tubli naine oled! Loodame, et mõni üksik kaasreisija sai sellest kogemusest innustust kasvõi järgmine kord sekkuda.

    Reply
  35. Liina 30/09/2015 at 06:41

    Kohutav! Ma pean kahjuks ütlema, et neid ilma kottiteta mehi on liiga palju. On kahjuks olnud kokkupuuteid ja olen isegi ühe noormehe sellepärast maha jätnud, et kriitilises olukorras näitas välja oma kohutava argpüksliku loomuse. Loomulikult ei pea mees olema tülinoriv, aga kui keegi selgelt abi vajab, siis ole mees ja aita.Või naine.

    Reply
  36. Anna Elisabeth 01/10/2015 at 19:54

    Okou, ma oleks sellest kurikavennast vist kaarega kaugemale istunud. :D

    Reply
  37. Anna Elisabeth 01/10/2015 at 19:56

    Õigesti tehtud, enda kõrvale tuleb valida partner, kellele saad igas olukorras kindel olla.

    Reply
  38. Svea 02/10/2015 at 10:45

    Tead, ma kohe ei taibanudki, et miks keegi tema vastas ei istunud ja ümberringi oli ka tühjus.. nii ma istusingi ta selja taha. Aga kui üks noormees ta juurde läks ütlema, et ta oma valju muusika vaiksemaks paneks (tal olid kõlarid kaasas ja üle bussi oli ropp räpp), siis nägin ta kurikat.. ja olin, et.eeee.. okei.. päris hirmuäratav. Aga õnneks ta läks kaks peatus enne lõpp-peatust maha. Kui ta oleks viimases peatuses tulnud, siis oleksin ma K endale vastu kutsunud..

    Reply
  39. Anonymous 11/10/2015 at 14:37

    Väga jube kogemus, siiralt loodan, et keegi sellist asja ei peaks läbi elama, aga.. mind ajas see postituse lõpp natukene naerma, seda seetõttu, et see abiellumise osa on nii hästi öeldud :D.

    Reply

Leave A Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *