Teie küsisite, mina vastan: mood, ilu, blogimine & eraelu

MOOD & ILU

Me olime abiellumisest omavahel rääkinud ja teadsin, et ettepanek tuleb, kuid ei osanud aimata, millal. Ma hakkasin midagi aimama umbes 2 minutit enne ettepanekut, mitte varem. Olime Londonis reisil ja kui muidu ma oleks võib-olla isegi mõelnud, et äkki nüüd, siis tegu oli minu üllatusreisiga talle ja ma ei osanud absoluutselt oodata, et üllatatakse hoopis mind. :)

Viimasel ajal olen erinevatest blogidest märganud, et sinu pihta visatakse pidevalt õelusnoote ja räägitakse, et oled tegelikult täiesti teine inimene. Kuidas ise neid kuulujutte kommenteeriksid?

Olen neid kommentaare näinud ja kui väga ma ka ei tahaks neid ignoreerida, teevad need ikka haiget. Mul on ükskõik, mida keegi arvab mu välimusest, piltidest, tekstist jne, aga mind reaalselt tundmata mu iseloomu kallale minna on juba ülekohtune. Mind alati huvitab, kes küll sellise kommentaari jätab, sest tean, et mu tõelised lähedased ja need, kes mind ka tegelikult tunnevad, seda ei teeks. Võib-olla jätan ma üleoleva mulje, sest ei jaga siin oma eraelu ega vala siin oma halba tuju ja muresid välja. Näitan vaid “seda ideaalset osa” oma elust ja pean seega end justkui teistest paremaks? Nii see pole kindlasti. Ma olen lihtsalt väga privaatne inimene, mis puutub mu eraellu. On inimesi, kes saavad rahuldust sellest kui elavad kõik oma mured, tülid ja probleemid internetis välja ja saavad võõrastelt inimestelt tagasisidet, kuidas ta täpsemalt nüüd oma mehe, naabri või ülemusega toimima peaks, aga mina eelistan neis küsimustes lihtsalt eelkõige iseennast ja oma sõpru-perekonda. What Susie says of Sally says more of Susie than of Sally, nii et mina isiklikult ei looks oma kuvandit kellestki mingite anonüümsete kommentaaride põhjal, vaid ootaksin enne mingisugusegi arvamuse kujundamist ära reaalse kohtumise kõnealuse isikuga.
Ma alustasin seda blogi, et jagada oma mõtteid-muljeid asjadest, mis mulle meeldivad ja minu üllatuseks on nii palju lugejaid, kes mulle huviga kaasa elavad. Kõik, mis ma iial teinud olen, on oma kirest blogimine, kunagi pole ma oma sõnade või tegudega kellelegi liiga teinud, ometi jään ma pidevalt kellelegi jalgu, olgu selleks siis minu disainitud veepudelid, millega kaasnes kamaluga alusetut laimu (vannun, käsi südamel ja kas või oma kassi ja koera nimel, et sel ajal minu kohta kirjutatu ei vastanud tõele ja iga väike viisakas sääsk oli paisutatud suureks kurjaks elevandiks) või minu koostööd brändidega, mille pärast ma ise väga elevil olen, kuid ometi ei tohiks olla, sest “järelikult ma muust ei mõtle kui ainult tasuta nännist”? Ma ei oska enda kaitseks midagi väga öelda, mul on lihtsalt kahju, et tahtmatult inimestele nii rohkelt halvamaigulist kõneainet pakun ja oma tegemistega, mis ometi kedagi teist mõjutada ei tohiks, pidevalt kellelegi pinnuks silmas olen.

Miks sinust kui kahepalgelisest inimesest räägitakse?

Kes räägib? Kui ma teaks, kes, saaksin ma neile ise sama küsimuse esitada, aga sellised rääkimised on ju alati anonüümsed sõnavõtud, eksole? Aga eks mul ongi kaks palet: üks on all things pretty, mida jagan blogis ja teine mu eraelu, mida ma blogis ei jaga. Õnneks on lugejaid, kes austavad mu soovi jätta see blogi veidi pealiskaudsemaks ja lepivad sellega, et kui nad tulevad moe- ja ilublogisse, loevad nad siit moest ja ilust, mitte mu raskest tööpäevast ja imeliku maitsega lõunast. Mu teine pale, see igapäevane täiskohaga tööd rabav, kahe lemmikloomaga majapidamisega ja pulmi planeeriv pale lihtsalt ei jõua nii tihti siia. Nii et lõppkokkuvõttes, jah, ju ma siis olengi kahepalgeline, aga mulle meeldivad mõlemad mu paled. :D

Millal on sinu pulmad?

Sel suvel ehk siis kohe-kohe! :O

Kas sa oma pulmadest rohkem ei tahaks rääkida?

Kui need on toimunud, räägin kind-las-ti kõigest ja vastan meeleldi ka detailsematele küsimustele. Jagan suure tõenäosusega ka mõningaid pilte. Aga sel teemal vestleme edasi juba pärast pulmi.

Mitut last sa tahaksid ideaalis saada?

Ideaalis tahaksin kolme-nelja last, aga olen õnnelik kui kas või ühe saan. :)
 

Mida arvad hiljutisest blogiauhindade jagamisest?

Nii palju kui olen selle kohta kuulnud-näinud, ei tundunud ettevõtmine väga… tõsiseltvõetav? Meil on nii-nii palju imelisi blogisid, mis sealt kuuldavasti täiesti välja ja tähelepanuta jäid, nii et üritusele “Eesti” ette panna oli kindlasti üleliigne. Olen väga tänulik kõigile, kes minu poolt hääletasid, suur-suur aitäh, aga mulle isiklikult meeldiks kui Eestis toimuks selline auhindade jagamine neutraalsel pinnal, nii nagu välismaal jagavad blogiauhindu näiteks hoopis naisteajakirjad. Loodan, et tulevikus võtab mõni meie suurematest ajakirjadest selle käsile, eriti moe- ja ilukategoorias. Moeblogisid võiksid hinnata stilistid-moetoimetajad, ilublogisid jumestajad-kosmeetikud-juuksurid, kokandusblogisid kokad-restoranide omanikud jne ning rahvale võiks sõna anda vaid rahvalemmiku kategoorias. Nii jaguneksid võidud ka pädevuse, mitte ainult populaarsuse järgi. Mujal on näiteks Cosmopolitan Blog Awards – ajakiri meil ju on, miks mitte ka see lahe event käsile võtta?

Kas kavatsed kunagi n-ö kohtumise fännidega teha?

Oma lugejatega kohtuksin ma suurima heameelega ja olen ka vaikselt mõlgutanud mõtteid sel teemal, kuid samas on keeruline ette kujutada kui paljud sellisest üritusest huvitatud võiksid olla ja lisaks tahaks ma, et seal toimuks ka midagi põnevamat kui lihtsalt jutuajamine, pidistamine jms. Pean mõtlema… :)

Kas BLOGGERSMARKET on täiesti kinnine grupp või plaanite seda kunagi suuremaks teha, et ka väiksemad blogijad saaksid liituda?

BM sündis lihtsalt ühest blogijate sõpruskonnast, kinnise grupi ideed pole meil kunagi olnud: käime kõik ka igapäevaelus omavahel läbi, kohtume sageli üritustel ja meil on blogimise osas sarnased vaated ja põhimõtted, nii et lõimegi lihtsalt sellise sõpruskonna. Mingit suurt liikmete valimist ja selekteerimist polnud, sest sellist asja nagu “liikmeks astumine” ei ole, kõik peavad omavahel head sõbrad olema. Toetame üksteist nii igapäevaelus kui blogiküsimustes, nii et ma nimetaksin BM-i pigem sõpruskonnaks kui kinniseks grupiks või liiduks. Kas see tiim kunagi ka laieneb, näitab aeg.

Kas sul kaob vahepeal motivatsioon blogimiseks? Kui jah, siis kuidas sellega toime tuled?

Ikka kaob ja see on raske, kuid siis tuleb lihtsalt leppida, et vahel ongi mõõnaperiood ja see läheb ise üle. Kui mul pole tuju blogida, siis ma lihtsalt ei tee seda. Blogimine pole mu töö ja keegi ei saa mind selleks ka kohustada, nii et selles suhtes on lihtne. Loomulikult tunnen end süüdi kui pikem paus sisse jääb, aga usun, et mu lugejad on piisavalt targad, nägemaks, millised postitused on südamega kirjutatud ja millised mitte. Ma kirjutan alati ikka südamest ja siis kui mul on selleks tuju.