My Perfume Story

Helene tegi postituse oma parfüümiajaloost ja ootamatult põnev oli lugeda, millised lõhnad, miks ja kuidas kellegi ellu jõudsid, eriti kui tegu on sama generatsiooni inimesega, kelle parfüümiotsingute teele peaksid olema jäänud paljud mullegi tuttavad lõhnad… ja nii oligi: nii mõnedki tema lõhnad on ka mulle lõhnamällu talletunud ja nii oli juba palju mõnusam lugeda: lisaks tekstile oli ka aroom ninas, väga mõnus lugemiselamus indeed. :D Igatahes, Helene “kamandas” ka mind oma parfüümilugu kirja panema ning siin ta on.

Mu esimene päris oma parfüüm oli Anna Sui Dolly Girl. Sain selle jõuludeks äkki 13aastaselt ja ikka väga uhke tunne oli. Kui mu parfüümikollektsioon kuulus varem ema tühjaks saanud pudelitest, siis nüüd oli mul päris OMA. Ja ma armastasin seda lõhna. Ta oli magus ja värske, täpselt midagi sellist, mida sobib ühel 13aastasel kanda.

Teine oma parfüüm oli Morgan de Toi. Väga magus, jällegi, sõbrapäevakingitus emalt kui ma olin jällegi 13-14 ringis või äkki juba 15? Ehkki ma enam seda poeletilt ei valiks, meeldib lõhn mulle tänase päevani väga – selle magusa lõhnaga kaasnevad väga magusad mälestused. Parfüümipudeli peal on liblikas ja selle kandmise ajal tundsin esimest korda ka ise neid õigeid “liblikaid”.

16-18aastaselt kandsin peamiselt Escada lõhnu, fännasin kõiki, millega nad järjest välja tulid – nii suviseid eriväljaandeid (ERITI Rockin’ Rio, see on tänaseni üks mu lemmikuid suvelõhnu), samuti kingiti mulle sel ajal Escada Into The Blue, mis on absoluutselt imehea lõhn! See oli üks suur parfüümide avastamise aeg… ka näiteks Moschino Hippy Fizz ja Versace Versus, millest viimane oli mu täielik lemmik, jõudsid just siis mu kollektsiooni… Lääged magusad lõhnad all the way!

Kui ma olin gümnaasiumis, maandus poelettidel lõhn, mis on tänase päevani mu number üks: Versace Bright Crystal. Tean-tean, see on “kõigi lemmik” ja seetõttu pole temas midagi erilist… Aga see lõhn ON nii eriline. Mul tuleb naeratus näole iga kord kui seda endale peale piserdan, lisaks meenutab see mulle gümnaasiumiaegse pinginaabriga koos veedetud aegu. Temal nimelt oli see lõhn esimesena ja kui peole sättisime, kus crushe näha lootsime, lõhnasime mõlemad selle järele… :D Kõigist siin välja toodud lõhnadest on see ka ainus, mida kannan siiani igapäevaselt.

Kahekümnendate kõige-kõige alguses avastasin Juicy Couture Viva La Juicy. See on tõeliselt unikaalne parfüüm, mida tahaksin endale kindlasti uuesti osta (või kingiks saada, hihii), aga märgin ta ära sel lihtsal põhjusel, et tegu on parfüümiga, mida kandes olen saanud kõige rohkem komplimente. Teine lõhn, mis inimestele minu peal meeldinud on, on L’Eau Par Kenzo (imeline karge lõhn, tahan seda kindlasti uuesti!), aga Viva La Juicy kogus kuhjaga komplimente ja kiidusõnu. Pea igas teises seltskonnas oli keegi, kes uuris, mis parfüümi ma kannan.

Pikalt-pikalt, enne kui Bright Crystal üle võttis, oli mu absoluutne lemmiklõhn Salvatore Ferragamo Incanto Shine. Selles on midagi nii unikaalset, iial ei suuda kohe ära tabada, mis selle täpsed noodid on. Tegu on igapäevase ja minulikult magusa ja värske lõhnaga, ühtlasi on see siiani mu kihlatu suurim lemmik. Ma pole seda siiski enam uuesti ostnud (ja olen keelanud tal ka mulle uut kinkida), sest see oli vist nii suur lemmik, et viskas lausa üle… :(

Mu väljaminekulõhn on väga klassikaline: Dior J’Adore L’Absolu. Kannan seda tõesti vaid õhtul välja minnes ja see on selliseks otstarbeks ideaalne. Väga-väga seksikas parfüüm, mis püsib ka kaua peal ning kuna olen seda kandnud vaid erilistel puhkudel, tunnen end erilisena iga kord kui seda nuusutan/peale piserdan.

Mu uusim parfüümiavastus on Victoria’s Secreti Victoria. See on justkui segu Bright Crystalist, Viva La Juicyst ja mitmest teisest mu ellu jõudnud lõhnast, mis tähendab, et minult saab ta igasse kasti linnukese. Kes Victoria’s Secreti butiiki satub, sel soovitan kindlasti tutvuda. Oman ka sama lõhna kehaspreid, mida lasen enne magamaminekut öösärgile. :)