Mul on tunne, nagu ma poleks mitu nädalat bloginud, ehkki jutt on õigupoolest vaid mõnest päevast. Ma igatsen oma blogi umbes samamoodi nagu ma igatsen soojemat ilma ja arbuusihooaega – nagu see oleks miski, mida ma pole tükk aega korralikult nautida saanud. Aga tõde on see, et kui ma pole tööl, siis ma tegelen koduga ning kui ma ei tegele koduga, siis ma magan. Praegu on superkiire n-ö sisseelamise aeg, aga varsti-varsti on kõik rahulikum. Õudus, kuidas ma poleks seda iial uskunud, aga ma igatsen rutiini. On mõnus vahepeal rutiinist väljuda, aga kui päris aus olla, siis ma vajan rutiini – see loob mingi korra, aitab ennetada liigset kaost. Tunnen end rahulikult, kui asjad on joone peal, mul on kindel check-list ja nii edasi. Olen hakanud viimasel ajal ka rohkem lugema. Täna hommikul lõpetasin John Greeni “The Fault Is In Our Stars” raamatu, paar päeva enne seda Donna Tartti “The Goldfinch”-i. Esimene võttis mul umbes poolteist kuud ja nii pika aja (ja ligi 800 lehekülje) jooksul tundsin, et tegelastest said justkui sõbrad. Ma igatsen neid, nii imelik kui see ka poleks. Ma tahaks neile kirjutada või helistada, uurida, kuidas neil läheb…
Igatahes… Ehkki mu peegelkaamera on sahtlis norutanud, on telefon minuga kogu aeg kaasas ja sestap on Instagram olnud mu lihtsaimaid mooduseid teiega kontakti hoida. Mõned neist väikestest igapäevakaadritest tõstan nüüd siia. :)
Rääkides raamatutest, siis nüüd alustasin Jonas Jonassoni teosega, millel on ilmatult pikk pealkiri. “The Hundred-Year-Old Man Who Climbed Out of the Window and Disappeared”. Pidavat olema suurepärane lugemine. Mis raamatuid teie hetkel loete? Mis puutub neisse küünelakkidesse raamatu kõrval, siis kuna ma sobrasin uue maniküüri tarbeks oma küünelakikorvis, raamat käes, otsustasin ma, et maailma parim idee on sobitada küünelakk raamatukaanega. Silly, lovely things.
Käisin eelmisel reedel Salon+ salongis üritusel, millest kirjutan teile lähemalt niipea kui sellest mõned head fotod saan, aga mulle kingiti seal ka sellise laheda brändi nagu British Hair juuksehooldustooted. Naljakas, kuidas mul on tunne, et ma olen oma blogimise jooksul enim just juuksekraami saanud. Isegi pisut irooniline, sest on vaid teatud kogus tooteid, mida mu pisike hiiresaba tegelikult vajab. Teatud, väike kogus. :D Rohelised õunad, mille isu ma teile parempoolse pildiga tõenäoliselt tekitasin, on mu viimase aja kõige tüüpilisem snäkk. Ma nimelt otsustasin, et suveni on ainult paar kuud (olgu, seda ei otsustanud MINA, aga teate küll) ja on viimane aeg end käsile võtta, krõpsud puuviljade vastu vahetada, mahl ja limpsid veega asendada ja nii edasi. Mitte, et ma tunneks, nagu mu praegusel vormil poleks bikiinidesse asja, pigem tunnen lihtsalt, et pärast (minu jaoks alati liiga pikka) talve igatsen ma toite, mis on rohelised, punased, oranžid ja kollased, mitte pruunid ja beežid.
Töö on fun! See on nii pagana fun, et ma avastan end pidevalt omaette naeratamas ja mõtlemas, kas tõesti… tõesti!? Ma tegelen iga päev ilusate riiete ja aksessuaaridega, suhtlen supertoredate kolleegidega ja planeerin põnevaid üritusi-ettevõtmisi. On vähetõenäoline, et ma oskaks midagi enamat tahta! Veider, kuidas need kaks pilti on kõige mustemad-hallimad, ehkki need kujutavad tegelikult kõige värvilisemat osa mu praegusest elust. :D
Juttu jätkus nüüd rohkem kui ma ennustanud oleks, aga nüüd on mu süda rahul. Aitäh teile, et jätkuvalt mu pesa uudistamas käite ja aitäh teile, et te annate mulle põhjuse mu blogi igatseda juba siis, kui viimasest postitusest on möödunud vaid 2-3 päeva. Hoidke end ja tehke nädalavahetusel midagi mõnusat! :)
(Visited 22 times, 1 visits today)