Pean tõdema, et kõigi nende toodete ja outfitide vahel on bits & pieces postituste tegemine üks mu lemmikuid blogitegevusi. See on hetk, mil istun iga mõne aja tagant maha, kerin pisut oma Instagramis ja meenutan kõike, mis hiljuti juhtunud ja mida ka teiega jagada tahaksin. Nii et siit ta tuleb! Kuid enne, tsau ka! Loodan, et teil oli tore esmaspäev ja et ülejäänud nädal on täis igasuguseid mõnusaid tegevusi, inimesi ja kogemusi! :)
Olles üldine, siis mul on läinud väga hästi. Aeg on lausa lennanud ja ma ei suuda uskuda, et olen juba poolteist kuud uue töö peal olnud. Lisaks sellele suurele muudatusele elus olen teinud muudatusi ka oma menüüs ja mu motoks on endiselt värvid. Punased, kollased, rohelised, oranžid toidud ja mida kirjum, seda parem. Mu uueks lemmikuks on värsked salatid avokaado ja fetajuustuga. Avokaadot ma üksinda ei armasta – see maitseb nagu kehakreem. Küll aga sobib see hästi näiteks koos lõhe või tomatiga (eelistatavalt mõlemaga).
Avastasin möödunud nädalal imehead snäkid. Ampstükk on Eestis toodetud batoon, mis on 100% mahe, vegan, raw ja kõike muud peened sõnad, mis toidumaailmas üha armastatumaks muutuvad. Mis kõige armsam – koostisosad pärinevad meie oma kodumaalt. Lisaks sellele on neil lihtsalt nii lahedad pakendid, kas nõustute? :)
Sofiabeebil on pildil vest, sest möödunud kolmapäeval käis ta operatsioonil, sest oli sunnitud osa oma lady partse loovutama. Mõne aja eest alanud jooksuajad ei seganudki meid niivõrd, sest ta isegi ei kräununud eriti, küll aga oli näha, millist stressi need temas endas tekitasid. Muidu igati energiline ja rõõmsameelne kass oli iga natukese aja tagant loid, väsinud, aeles põrandal ja ei tahtnud eriti süüa. Olin tema pärast opi ajal nii mures, aga ta operatsioon oli hommikul kell 9 ja sama päeva õhtul ta juba sõi isukalt ja hüppas diivanilt maha. Ise diivanile ja juba aknalaualegi jaksas ta hüpata juba järgmisel päeval ja ka vesti ei hoidnud me väga kaua. Jälgisime hoolega, et ta oma haava ligi ei tikuks, aga ta pole seda siiani kordagi teinud – midagi poleks nagu juhtunudki. Tean, et jäin nüüd pisut liiga pikalt ja detailselt kassijuttu ajama, aga kindlasti on mu lugejate seas kassiomanikke, keda see ehk huvitada võiks. Lisan veel, et Sofia opp tehti Viimsi loomakliinikus ja me jäime väga rahule. Kassiga oli kõik hästi ja arm on puhas ja korralik (sisemised õmblused). Nii, aitab kassijutust.
Hiljuti saabunud kevadised ilmad tuletasid mulle taas tugevalt meelde, miks ma võtsin aasta tagasi vastu otsuse Viimsisse kolida. Mere lähedus tekitab minus rahu – tõenäoliselt olles tugevalt seotud mu meeletu vabaduse vajadusega. Veekogu tekitab minus alati vaba tunde, mis sest, et see otseselt vabadusega seotud pole, sest kuhugi ära seilata ma niikuinii ei oskaks ega saaks. Mu vanaisa oli meremees, samuti onu ja mu isa on meid paadiga Eesti saartele sõidutanud juba üle kümne aasta, nii et see kiindumus lainete loksumise vastu on meil tõenäoliselt veres.
Üle-eelmine nädalavahetus oli üks mõnusamaid, mis mul iial olnud. Ilm oli imeline, sain veeta aega lähedaste inimestega, olla tubli ja aktiivne. Kaevasin kapist välja enam kui 10 aastat vana teksajaki ja nautisin täiel rinnal. Minu tuju sõltub ilmast – kui õues on soe ja päike paistab, säran ma hommikust õhtuni. Kui väljas ootab mind aga külm tuul ja alt üles ning paremalt vasakule sadav vihm, on mul terve päeva selline “ahah-okei” suhtumine. :D
Värviline salat parempoolsel pildil pärineb Stockmanni Delist, mis on viimasel ajal üks mu lemmikuid kohti, kust lõunat kaasa osta. Enamikest valmistoidulettidest leiab vaid majoneesiga salateid, võileibu, pirukaid ja over-priced sooja toitu ja ehkki Stockmanngi pole just soodsaim koht lõuna soetamiseks, on neil valik imehäid värskeid salateid + mõistliku hinnaga kohv. Just värsked salatid ilma hapukoore, majoneesi ja muude kastmeteta ongi mu lemmikud.
Olen showroomi üles seades aru saanud, et hetkel on mu parimaks töövormiks laiad teksad ja mugavad tennised. Kui päevakavva kuulub kastide lahtipakkimine, mannekeenide kokkupanemine, koristamine ja muu korraldamine, võivad mu kingad ja kleidid vaid unistada, et ma nad hommikul kapist kaasa haaran. :D
Paremal pilt Viru rabast, mille külastusest jagasin teiega mõned päevad tagasi rohkem pilte. Andsin endale seal rabas lubaduse sel aastal rohkem Eestimaad avastada. Sihtpunktisoovitused on teretulnud!
Näib juba üpris toidupõhine postitus, aga siit tuleb järgmine: Frooshi smuutid. Olen neisse endiselt kiindunud ja eelmisel reedel jõudis mulle tööjuurde veel kuus pudelit jääkülma smuutit! Neist viimase kahega tegime üks-null pühapäevahommikul. Proovisin esimest korda ka maasika-banaani oma, kuid minu lemmik on endiselt mango-apelsini smuuti. Muide, varsti on Frooshil ka lahedaid uudiseid, millest kirjutan teile üsna pea! Teisel pildil on üks miljonitest selfie-dest, mida ma endast teinud olen. Mis ma oskan enda kaitseks öelda? Ei vähimatki.
Aprilli esimeses pooles täitus mul elukaaslasega kolm aastat. Samal õhtul on tehtud ka ülalolev foto ja meiega koos tähistas tähtsat päeva üks tegelane mu lõual. :) Ja viimane pilt… on lihtsalt niisama. Olen armunud meie pisikesse hubasesse magamistuppa… ja maast laeni ulatuvasse peeglisse, mis võimaldab kõik outfitid ka siis pildile püüda kui isiklikku fotograafi käepärast pole. ;)
Ongi kõik! Kes soovib kõiki neid pilte ja enamaidki veel näha enne kui need mu blogisse jõuavad, võib silma peal hoida mu Instagramil @annnaelisabeth! ;)
(Visited 39 times, 1 visits today)