Ma saan igal nädalal kommentaare, et mul on ideaalne elu, ma olen nii ilus, mul on nii palju asju ja nii edasi. Need kommentaarid võtavad mind sõnatuks. Seetõttu tahaksin teile täna kirjutada kolmest asjast: elu, ilu ja asjad.
Elu. Mul on elu, nagu igal teisel ja ma püüan sellest viimast võtta, nagu iga teine, kes ei taha vananedes tagasi vaadata ja mõelda: “Kuhu see kõik kadus ja kus mina siis olin?” Aga see elu, nagu ka mitte kellegi teise elu sellel maamunal, pole kindlasti ideaalne. Mul on hoolitsev perekond, kuid me oleme kamp veidrikke, lärmakat Itaalia perekonda meenutav kooslus, kellel on raske vahel ühel joonel püsida. Aga me hoiame üksteist ja jagame oma emale-isale, õele-vennale, pojale-tütrele armastust ja hellust nii palju, kui suudame. Aga igas muus perpektiivis on see perekond, nagu iga teine. Mind on õnnistatud, aga õnnistatud on ka paljusid teist ja hoidke seda õnne. Mul on amet, mis on pannud paljusid teist mõtlema: “Oh, kui lahe! Ajakirjandus ja kõik need vinged üritused, kus sa käia saad!” Tõepoolest, ajakirjandus on köitev ja töö pole kindlasti üksluine, kuid see pole selline toimetajatöö, nagu filmides näha võib ja ma ei kirjuta glamuurseid kolumne, nagu Carrie “Seks ja Linnas”. Ma ei tea kunagi, mida uus päev toob. Mul pole töö, mille järel ma saaksin õhtul kell viis ukse sulgeda ja sellele enam mitte mõelda. Ma genereerin ideid 24/7 ja mõtted stiilis “Kas see läks ikka õige rubriigi alla?”, “Kas ma ikka vastasin sellele meilile?” jms keerlevad mu peas üpris lakkamatult. Mul on ka suhe ja sõbrad, aga palun teadke, et kui ma jagan teiega vaid ilusaid hetki reisidest ja mainin kõiki neid toredaid asju, mida me koos oleme teinud, tahan ma teile vaid näidata, mida kõike on võimalik teha koos inimestega, keda me armastame! Ma ei kurda siin, kui olen kallimaga tülis ja ma ei kiru siin, kui mul on raske mõnda sõbrannat mõista. Aga uskuge, ka minu elus hoiab naer nutul käest kinni.
Ilu. “Sa oled nii ilus!” “Sa oled imeilus!” Ma tänan teid malbelt ja punastan omaette, aga uskuge või mitte, olen äärmiselt ebakindel. Loodus on andnud mulle kauni oliivikarva jume ja tumedad silmad, kuid mitte pakse pikki juukseid ja kaunist kulmukaart, mis nendega kaasas peaksid käima. Ma tahaksin olla natuke pikem, mu hambad võiksid olla pisut valgemad, ma unustan selga sirgelt hoida ja olen üleüldiselt kohmetu. Need pildid, mida te minust näete, ei ole kindlasti pidev tegelikkus, rohkem pingutused ja püüdlused neil hetkil, kui mul on aega, tuju ja motivatsiooni. Mitmed teist on mind tänaval ära tundnud, kuid usun ka, et päris paljud kaht otsa omavahel kokku viinud pole, sest igapäevaelus, eriti suvisel ajal, ma ei vaevu isegi huulepalsamit kasutama. Ilublogija missugune! Loomulikult ma hoolitsen enda eest, kuid enamasti jäävad need hetked päevadele, mil mul on ees mõni üritus, pildistamine, kohtumine või ma olen mingil imekombel ärganud enam kui pool tundi enne tööpäeva algust. Olen nõus, et mind on siiski suures osas õnnistatud – mul on n-ö põhi, millega töötada. Aga see on kõigil meist ja igaüks peab leidma just endas selle, millega mängida ja mida rohkem esile tuua.
Asjad. Näitan teile palju-palju asju, mida olen endale ostnud või mis on mulle kingitud. Näitan neid, sest need huvitavad teid ja see on teie soov. Kuid asjad pole mulle vähimalgi määral nii olulised kui kõik muu mu ümber. Need on vahendid ja neid on ilus vaadata, need sisustavad mu aega, kuid see on ka kõik. Nüüd, kus mu blogi on kogunud üha enam populaarsust, saadetakse ja pakutakse mulle sageli rohkelt tooteid, mida proovida ja teilegi tutvustada, kuid see pole põhjus, miks ma blogin. Hiljuti saatsin terve kastitäie tooteid hoopis lastekodusse – ma ei vaja enda ümber ASJU, et õnnelik olla. Mulle loomulikult meeldib, kui need on olemas ja ma ju-mal-dan erinevate toodete kasutamist, kuid kordan: asjad ei tee meid tõeliselt õnnelikuks. Nendega on lihtsalt lõbus aega veeta, aga muusika on mulle olulisem kui meik, inimesed on tähtsamad kui ilu ja iga kell eelistan ma maitsvat toitu uuele huulepulgale. ;) Kui rääkida asjadest, tuleb korraks puudutada ka rahateemat. Mu aias ei kasva rahapuud, mõned hõredad oksad sellest jõuavad vaid mu palgalipikule, mille teenin välja täiskohaga tööd tehes. Mitte keegi ei maksa mulle blogimise eest ja tahan, et te teaksite: blogist ei saa kunagi mu töö ja ma ei ela pilve peal, lootes, et kunagi saan ma vaid oma huulepulki pildistada ja sellega toidu lauale tuua. Blogi jääb alatiseks mu huviks ja hobiks, mida ma teen vabast ajast ja naudinguga!
p.s. Kui keegi veel tunneb, et tal on mulle mingeid küsimusi… Jätke need julgelt kommentaaridesse. :)