Lotta on mu parim sõbranna – mangusin endale koera nii kaua kui ma oma lapsepõlvest mäletan ning kui ma olin 11, sõitsime me emaga Nõmmele kutsika järele. Läksime läbi roheliste väravate ja meile jooksis vastu emane must koer, kutsikad olid toas. Valisin endale Lotta, sest ta oli ainus, kes teistega koos ringi ei siblinud, tuli hoopis minu varbaid nuusutama, endal selg mannapudruga koos. Nüüd on ta väike paks pensionär, ähib kui jookseb ja norskab kui magab, aga hingelt on sama noor kui 12 aastat tagasi Nõmmel. :)
Homsest pöördun tagasi iluteemade juurde, seniks kirjutage mulle, kas teil on ka mõne koeraga eriline side?
Meet Lotta, my most loyal and honest friend. She lives with my parents and will be twelve in June, but I still remember the day I got her as if it was yesterday. My mom drove me to Nõmme and behind a green fence I met Lotta’s mother. We went inside and stepped into a living room with three puppies running around. But as soon as I stood still, she came to sniff my toes and looked at me with her big brown eyes that she still melts my heart with. From that moment our friendship began. :)
(Visited 37 times, 1 visits today)