Nagu mõningad teist ehk juba teavad, siis kui ma just parasjagu ei puhka, jagan ma oma aega kolme olulise asja vahel, milleks on täiskohaga töö Delfi Naisteka reporter-toimetajana, täiskoormusega päevane õpe Tallinna Ülikoolis referent-toimetaja erialal (pluss kõrvalainena praktiline ajakirjandus) ning loomulikult see roosa pesa siin, kuhu valan kõik ülejäänud energia ja pühendumise, mis minust pärast eelmist kahte veel alles on. Õigupoolest langeb blogi ka mingil määral “vaba aja” kategooriasse, sest see on minu jaoks eelkõige hobi, mitte töö. Olen üha rohkem aru saanud, kui väga ma seda blogi oma ellu vajan, sest kui tööl ja koolis on mu loomingul mingil määral siiski raamid ümber, siis siin võin ma teha täpselt seda, mida tahan. Minult on mitmel korral küsitud, kuidas ma seda kõike jõuan ja ma võin käsi südamel öelda, et seni kuni ma püsin motiveeritud, pole mul ajaplaneerimisega probleeme olnud. Tõsi, töölt loengusse ja loengust tööle jooksmine pole alati lihtne ja süümepiinad, mis mind koju tulles valdavad, kui ma olen täiesti väsinud, aga nii tahaks teile siia midagi lugemiseks postitada, on üsna häirivad, kuid mul on omad kindlad motod, mida endale neil hetkedel meelde tuletan ja mis aitavad mul mõista, et mu elu on täpselt selline, milliseks ma ta ise vormin ja kõik, absoluutselt kõik algab kahe kõrva vahelt. Selle pika sissejuhatuse lõpetuseks – tean, et on veel neid, kes peavad samamoodi töö, kooli ja veel tuhande asjaga korraga maadlema ning ma loodan, et on vähemalt üks inimene, kes loeb selle postituse läbi ja võib pärast endale öelda: kõik polegi nii hull.
♥♥♥
Prioriteedid. Kui sa pead jagama oma aega mitme asja vahel, tuleb need paratamatult seada tähtsuse järjekorda. Ma võtsin juba aastase pausi, et tööl sisse elada ja asjad paika saada ning tänu sellele õnnestub mul nüüd kenasti töö kõrvalt õppida ja kooli kõrvalt töötada. Mulle on suuresti abiks võimalus oma töö ruttu valmis teha ja loengusse minna ning see on kindlasti miski, mida igaüks teha ei saa, sest näiteks poodi pole ju võimalik kolmeks tunniks kinni panna, et teksti lingvistilises analüüsis käia. Seega, mida paindlikum töögraafik, seda lihtsam. Tõsi, sellise graafikuga töökohad ei kasva kahjuks puu otsas.
Veidi kitsamalt võttes – pane esimesena paika oma prioriteedid. Kui su oluliste tegemist vajavate asjade nimekiri kasvab üle pea, siis säti see oma prioriteetide järgi järjekorda ja alusta esimesest punktist. Üsna tõenäoliselt jäävad viimasteks asjad, mis kuuluvadki rohkem meelelahutuse alla (“Vampire Diaries” uus episood, tead küll) ja mida sa tahad ja viitsid ka siis teha, kui oled esimestest asjadest väsinud. Vahel nõuab see ka ohvreid, minu puhul poole ööni õppimist ja padjanäoga tööle ilmumist, kuid see on seda väärt. Iga samm, mille ma kooli lõpetamisele lähemale astun, kasvatab pisut mu tiibu.
♥♥♥
Viivitamine ja edasilükkamine. Vana hea. Minu suurim vaenlane. Küsi kellelt tahes ja kuuled, et mina olengi see, kes leiutas laused, mis algavad sõnadega “Homsest hakkan… “. Pisut tobe on siinkohal kellelegi nõu anda, sest ma ei saa isegi sellega hakkama, kuid tavaliselt on paar mõtet, mis aitavad mul asjadega kui mitte kohe, siis üsna ruttu pihta hakata. Esiteks – see linnukese tegemise tunne! Tead küll, sul on pikk to do nimekiri ja sa saad sealt millelegi linnukese taha teha. Teiseks – mida kiiremini sa asjad tehtud saad, seda lähemal oled vabale päevale, mil sul pole ainsatki kohustust. Kolmandaks – mõtle kuulsatele leiutajatele. Kas meil põleks toas lambipirnid ja kas me saaks sõita lennukitega soojale maale, kui leiutajad oleks kõikide nende imeliste vidinate leiutamist surmani edasi lükanud? Noh, sellised väikesed asjad… need panevad mu käe õige pisut kiiremini koolipaberite järele haarama.
♥♥♥
Läbikukkumine. Väga pikalt ei saa kolme kandikut korraga kanda ja varem või hiljem üks kukub. Olgu selleks siis unustatud tööülesanne või esitamata jäänud koolitöö. Siin on üks suur oht, mis on ka minul halli pilvena pea kohal olnud – sa hakkad mõtlema, et ahh, nüüd ongi kõik, sa ei oskagi, võimatu on kõike korraga jõuda, üks tuleb ära jätta jne jne. Vale! Tahad teada, KUI mitu korda ma olen öösel koolitööd kirjutanud ja kella vaadates näinud, et pean kuue tunni pärast tööl olema ning siis mõelnud, et appi, inimene, mida sa teed? Üsna mitu. :) Ma olen tahtnud käsi üles visata ja alla anda, kuskile teki alla peitu pugeda ja lihtsalt mitte olemas olla, sest energiat lihtsalt POLE, motivatsioon on maha maetud ja inspiratsiooniallikad on kuivad. Aga mulle jõuab alati õnneks enne kohale, et kõike on võimalik parandada ja vigadest eelkõige õpitakse. Kui ma tean, et koolis on ees stressirohke periood, teen ma tööd ette. Kui tööl on veidi rohkem hingetõmbeaega, teen ma ette ära koolitööd, mille peaksin esitama alles nädala-paari pärast. Mida rohkem on mul olnud kriise, seda paremini olen ma hakanud oma aega planeerima ja nüüd ei ole juba väga pikka aega olnud hetke, mil ma mõtleks, et ma lihtsalt enam ei jõua. Sest ausalt, maru klišee, aga kes teeb, see jõuab! Loomulikult on abiks, kui see, mida sa teed, sulle ka meeldib – ma armastan oma tööd! Praegust eriala not so much, kuid kui ma mõtlen sellele, et varsti saan ma minna magistrisse, siis ma lausa lendan kooli poole!
♥♥♥
Motiveerijad. On asju, mis motiveerivad mind veel rohkem ja veel kõrgemalt lendama. Tööl on selleks tunnustus, koolis kiitus ja head hinded (olgem ausad, kui esseel, mille kirjutamisse valasid kogu oma higi ja pisarad, särab A, unustad sa need unetud ööd hetkega) ja siin blogis loomulikult lugejate tagasiside. Iga armas kommentaar või kompliment, mis siia jäetakse, paneb mind tahtma kõike veel rohkem ja veel paremini tegema! Ma olen tänulik iga minuti eest, mille keegi on mulle kommentaari kirjutamiseks pühendanud ja seetõttu ongi mu lugejad mulle nii kallid ja ma tahaks nad võimalusel iga päev kingitustega üle valada, sest see, mis ma vastu saan, on lihtsalt uskumatu!
♥♥♥
Mu pikk jutuvada leidis nüüd oma lõpu, sest… ma pean õppima. Ja tööd tegema. :D Aga ma väga loodan, et vähemalt kellelegi oli sellest abi. Ma võiksin kirjutada veel paljudel teemadel, anda nõu kooli osas, rääkida sellest, kuidas pead püsti hoida, kui kõik näivad üritavat sind maha trampida. Sellised väikesed asjad. :D Kui kellelgi on mõni konkreetne teema, mille osas ta nõu sooviks saada, võib selle julgelt kommentaaridesse jätta, ma vastan alati nii ruttu ja hästi kui võimalik. :) Aga andke mulle ise teada, kas sellised pikad monoloogid on üldse miski, mis teile huvi pakub või peaksin jätkama vaid ripsmetuššide, soengute ja kingadega… Olge tublid, paid ja püsige motiveeritud! :)
Prioriteedid. Kui sa pead jagama oma aega mitme asja vahel, tuleb need paratamatult seada tähtsuse järjekorda. Ma võtsin juba aastase pausi, et tööl sisse elada ja asjad paika saada ning tänu sellele õnnestub mul nüüd kenasti töö kõrvalt õppida ja kooli kõrvalt töötada. Mulle on suuresti abiks võimalus oma töö ruttu valmis teha ja loengusse minna ning see on kindlasti miski, mida igaüks teha ei saa, sest näiteks poodi pole ju võimalik kolmeks tunniks kinni panna, et teksti lingvistilises analüüsis käia. Seega, mida paindlikum töögraafik, seda lihtsam. Tõsi, sellise graafikuga töökohad ei kasva kahjuks puu otsas.
Veidi kitsamalt võttes – pane esimesena paika oma prioriteedid. Kui su oluliste tegemist vajavate asjade nimekiri kasvab üle pea, siis säti see oma prioriteetide järgi järjekorda ja alusta esimesest punktist. Üsna tõenäoliselt jäävad viimasteks asjad, mis kuuluvadki rohkem meelelahutuse alla (“Vampire Diaries” uus episood, tead küll) ja mida sa tahad ja viitsid ka siis teha, kui oled esimestest asjadest väsinud. Vahel nõuab see ka ohvreid, minu puhul poole ööni õppimist ja padjanäoga tööle ilmumist, kuid see on seda väärt. Iga samm, mille ma kooli lõpetamisele lähemale astun, kasvatab pisut mu tiibu.
♥♥♥
Viivitamine ja edasilükkamine. Vana hea. Minu suurim vaenlane. Küsi kellelt tahes ja kuuled, et mina olengi see, kes leiutas laused, mis algavad sõnadega “Homsest hakkan… “. Pisut tobe on siinkohal kellelegi nõu anda, sest ma ei saa isegi sellega hakkama, kuid tavaliselt on paar mõtet, mis aitavad mul asjadega kui mitte kohe, siis üsna ruttu pihta hakata. Esiteks – see linnukese tegemise tunne! Tead küll, sul on pikk to do nimekiri ja sa saad sealt millelegi linnukese taha teha. Teiseks – mida kiiremini sa asjad tehtud saad, seda lähemal oled vabale päevale, mil sul pole ainsatki kohustust. Kolmandaks – mõtle kuulsatele leiutajatele. Kas meil põleks toas lambipirnid ja kas me saaks sõita lennukitega soojale maale, kui leiutajad oleks kõikide nende imeliste vidinate leiutamist surmani edasi lükanud? Noh, sellised väikesed asjad… need panevad mu käe õige pisut kiiremini koolipaberite järele haarama.
♥♥♥
Läbikukkumine. Väga pikalt ei saa kolme kandikut korraga kanda ja varem või hiljem üks kukub. Olgu selleks siis unustatud tööülesanne või esitamata jäänud koolitöö. Siin on üks suur oht, mis on ka minul halli pilvena pea kohal olnud – sa hakkad mõtlema, et ahh, nüüd ongi kõik, sa ei oskagi, võimatu on kõike korraga jõuda, üks tuleb ära jätta jne jne. Vale! Tahad teada, KUI mitu korda ma olen öösel koolitööd kirjutanud ja kella vaadates näinud, et pean kuue tunni pärast tööl olema ning siis mõelnud, et appi, inimene, mida sa teed? Üsna mitu. :) Ma olen tahtnud käsi üles visata ja alla anda, kuskile teki alla peitu pugeda ja lihtsalt mitte olemas olla, sest energiat lihtsalt POLE, motivatsioon on maha maetud ja inspiratsiooniallikad on kuivad. Aga mulle jõuab alati õnneks enne kohale, et kõike on võimalik parandada ja vigadest eelkõige õpitakse. Kui ma tean, et koolis on ees stressirohke periood, teen ma tööd ette. Kui tööl on veidi rohkem hingetõmbeaega, teen ma ette ära koolitööd, mille peaksin esitama alles nädala-paari pärast. Mida rohkem on mul olnud kriise, seda paremini olen ma hakanud oma aega planeerima ja nüüd ei ole juba väga pikka aega olnud hetke, mil ma mõtleks, et ma lihtsalt enam ei jõua. Sest ausalt, maru klišee, aga kes teeb, see jõuab! Loomulikult on abiks, kui see, mida sa teed, sulle ka meeldib – ma armastan oma tööd! Praegust eriala not so much, kuid kui ma mõtlen sellele, et varsti saan ma minna magistrisse, siis ma lausa lendan kooli poole!
♥♥♥
Motiveerijad. On asju, mis motiveerivad mind veel rohkem ja veel kõrgemalt lendama. Tööl on selleks tunnustus, koolis kiitus ja head hinded (olgem ausad, kui esseel, mille kirjutamisse valasid kogu oma higi ja pisarad, särab A, unustad sa need unetud ööd hetkega) ja siin blogis loomulikult lugejate tagasiside. Iga armas kommentaar või kompliment, mis siia jäetakse, paneb mind tahtma kõike veel rohkem ja veel paremini tegema! Ma olen tänulik iga minuti eest, mille keegi on mulle kommentaari kirjutamiseks pühendanud ja seetõttu ongi mu lugejad mulle nii kallid ja ma tahaks nad võimalusel iga päev kingitustega üle valada, sest see, mis ma vastu saan, on lihtsalt uskumatu!
♥♥♥
Mu pikk jutuvada leidis nüüd oma lõpu, sest… ma pean õppima. Ja tööd tegema. :D Aga ma väga loodan, et vähemalt kellelegi oli sellest abi. Ma võiksin kirjutada veel paljudel teemadel, anda nõu kooli osas, rääkida sellest, kuidas pead püsti hoida, kui kõik näivad üritavat sind maha trampida. Sellised väikesed asjad. :D Kui kellelgi on mõni konkreetne teema, mille osas ta nõu sooviks saada, võib selle julgelt kommentaaridesse jätta, ma vastan alati nii ruttu ja hästi kui võimalik. :) Aga andke mulle ise teada, kas sellised pikad monoloogid on üldse miski, mis teile huvi pakub või peaksin jätkama vaid ripsmetuššide, soengute ja kingadega… Olge tublid, paid ja püsige motiveeritud! :)
(Visited 29 times, 1 visits today)