Ma püüdsin leiutada mõnd lahedat ja nutikat pealkirja, kuid kokkuvõttes on see… lugu sellest, kuidas ma oma ripsmed tagasi sain, nii et jääme selle juurde. Kes mu blogi juba mõnda aega lugenud on, teab, et ma lasin endale suve alguses ripsmepikendused panna, puhtalt mugavuse (aga ka edevuse) pärast. Ent avastasin peagi, et olen kunstripsmete jaoks liialt rahutu – tahan näoli padjas magada, korralikult silmi pesta ja nii edasi. Niisiis, umbes kuu-poolteist hiljem istusin ma teleka ette maha, haarasin pudeli riitsinusõliga ja nokkisin ripsmed ära. See oli tüütu, vastik, valus ja us-ku-ma-tult rumal, aga what’s done is done ja tagajärjeks olid nii õnnetud ripsmed, et hakka või nutma. Nutma ma ei hakanud, sest need on kõigest… ripsmed, aga paar nädalat ei kandnud ma isegi ripsmetušši, sest see rõhutas veelgi seda KUI vähe ja hõredalt mul ripsmeid alles oli jäänud. Umbes samal ajal andis Annely MG Beauty’st mulle katsetamiseks LashFoodi – olin sellest ennegi kuulnud, kuid teadagi suhtun ma kõigesse, mis on väikses tuubis, kuid suure hinnaga üpriski skeptiliselt.
Mu proovida oli tilluke testerkogus seerumit, mida (peaaegu) igal õhtul hoolsalt ripsmejuurtele määrisin. Osalt mõtlesin, et ega ma niikuinii ju ei saa aru, kas sel ka mingit efekti on, sest mu oma ripsmed kasvaksid ka ilma selleta tagasi. Ja kasvasidki… aga need kasvasid… ja kasvasid… ja kasvasid. :D Mu ripsmed kasvasid mitte ainult tumedamalt, vaid ka tihedamalt tagasi.
Mul pole fotot ripsmetest kohe pärast ripsmete eemaldamist, kuid vasakul on foto neist nädal pärast ripsmepikenduste eemaldamist ja paremal foto pärast kaht nädalat Lash Foodi kasutamist:
p.s. Tean, et need pildid on viltuselt joondatud, aga mina ei viitsi enam bloggeriga kakelda, teen seda niigi peaaegu iga kord kui püüan oma tekste piltidega illustreerida…